Mount Kimbie Tallinnas

Just mainisin ühes vestluses, et ega ma alati muusika kohta midagi öelda ei oskagi. Ma arvan, et alati ei peagi oskama. Sellepärast ma ei kirjutagi selle kontserdi kohta arvustust. Aga nii palju võin öelda, et see oli nii hea, et ma ei mäletagi Tallinnas nii head kontserti. (Peaks hakkama ikkagi jälle kontsertide üle arvet pidama. Tea, kas katab ühe seina pinna ära? Või kirja panna ainult head kontserdid?)

Läksin kontserdile MK fännina, olemata siiski nende ekspert. Nüüd, kontserdi järelmõjuna olen neid uurinud. Peaaegu olen fänn+ekspert. Ei mäleta, mis ootustega läksin. Hüppasin küll lakke, kui kuulsin, et tulevad, aga ega ma elektroonilise muusika koosluselt erilist kontsertelamust ei oodanud. Aga nad käituvad tõepoolest nagu elektroonilised folkmuusikud ja nende kontsert on hingelt täiesti live esitus.

Õhkkond üllatas tohutult positiivselt. Ei mäleta Tallinnas jällegi nii head kontserdiõhustikku. Minu lähiümbruses elati täiest hingest kaasa, et mu kaaslane pidi lausa märkima: “Ütle veel, et eesti pulblik pole kirglik!” Ei, ega saagi enam vist öelda. Ma kujutan ette, et selle bändi muusika on inimeste südamesisene soundtrack. Mina kuulasin neid mõne aja kompulsiivselt ühistranspordis teatud hallidel aastaaegadel. Jube hästi sobis. Kujutan ette, et sõpradega köögis vastu hommikut kõlavad nad ka hästi. Igatahes jah, tundsin, et see muusika oli väga isiklik inimestele. Ja tantsida sai üle pika aja millegi väga ilusa saatel inimeste keskel, kes ei pea pingutama, et tantsida, kes ei saa mitte-tantsida. Erilised tervitused lühikeste juustega tüdrukule mu ees ja punases maikas poisile mu kõrval.

Link muljetele (ja kui alla rullida, tulevad pildid).

Niisama üks pool nende live setist ühes teises kohas ühel teisel ajal. See oli täiesti teistsugune:

Andrew Birdi suurema-mahuline postitus

Mult küsiti NYCis kas Andrew Birdi Eestis teatakse. Jäin vastuse võlgu. Ma isiklikult ei tunne Eestis kedagi, kes teaks ta muusikat või oleks ta nimegi maininud. Nii et vehkige käsi, kes teab, huvi pärast oleks tore teada! See oli tegelikult naljakas lugu, või noh, huvitav, või noh, lihtsalt lugu, kuidas me enne kontserti kohalikega jutule saime.  Kui kokku jookseme kusagil, tuletage meelde, et räägiksin.

Brooklyn Veganist tolle kontserdi pildid (setlist aga järgmise päeva kontserdist, aga see oli ilmselt sarnane)

Aga vaadake ka seda videot minikontserdist ja intervjuust KEXP raadiole.

Andrew on täielik poppgeenius – meloodiageenius, sõnadegeenius, viiuligeenius, vilistamisgeenius… Ma olen mai algusest Andrew-maailmas eksisteerinud ja esialgu pole põhjust veel sealt lahkuda. Nii palju häid lugusid. Piisavalt keerulised lood ja meloodiad, et annab kaua uurida ja nautida.

Ja see lugu – Effigy on esialgu kuidagi eriti kõrvu jäänud sellest Andrew-perioodist. (see pole küll ta uuelt albumilt)

Aga uue albumi üks lemmikuid on Eyeoneye

Oh, mul on nõrkus harmooniate vastu – Dance Caribe

Ja see on kaa üks uue albumi lemmikuid – Fatal Shore

See video iseloomustab kontserdi folk/bluegrass osa, kus nad kolmekesi ühe mikrofoni ümber esinesid. Ma ei osanud midagi sellist Andrew’lt oodata. Ei kurda. (Vt eelpool: mulle harmooniad meeldivad)

Kui pleieris Carrion Suite ette tuleb, läheb alati kaasarokkimiseks. Nii, et kui näete kedagi (mind, võibla mitte mind) ühistranspordis headbangimas, on täitsa võimalus, et ta kuulab seda pala (ja veab teil, kui ta lõpus kaasa ei kilju):

Ja kuul kickarse Andrew – A Nervous Tick Motion of Head to the Left

Kodus avastasin enda jaoks selle loo – Lazy Projector. Miks ta seda ei mänginud, üks parimaid uuelt albumilt mu meelest

Haa, täielikult boss Andrew Bird-orkester – Plasticities

Ja veidi kontserdifiilingut (see oli küll paar päeva hiljem Bostonis, aga lavakujundus ja bänd ja meeleolu oli sarnane)

kontsert: Elijah at Sea, Tristram, Joe Gideon & The Shark

Peaesinejaks Joe Gideon & the Shark. Neist hiljem.

Esimene soojendaja Elijah at Sea, kelle kohta ei oska fakte rääkida. Tundus selline heas usus tehtud tudengi folkbänd, aga kahtlemata potensiaaliga. Lauljal hea hääl, kitarristil kaa, nii vähe kui ta  laulis, tundub, et sel tüdrukul on eriti põnev hääl. Igatahes jätsid endist väga toredate noorte inimeste mulje ja see pole kah vilets saavutus. Suhtlus publikuga väga hea.

Umbes selline oleks siis kontsert

Nauditav oli ka teine soojendusbänd Tristram. Samuti folgi poole indie serva. Meloodiline-nostalgiline.

Esialgu ei oska nende kahe bändi kohta veel eriti midagi öelda, tunduvad arenguprotsessis olevat, aga mine tea, sealt võib veel tulla.

Peaesineja aga! Bändiliikmete muljetavaldavat minevikku tuleks vist mainida. Sest kuidagiviisi see ehk seletaks, miks nad nii head on!

Trummar Viva on võimlejana Barcelona olümpia mängudel võistelnud ja Kitarrist Gideon oli kunagi bändis Bikini Atoll (kelle albumi kallal on töödanud Steve Albini). Igatahes ma pole ammu ühe bändi pärast sellist egoistlikku vaimustust tundnud! Kui nüüd meenutada, siis olen ma varemgi duode puhul inspireeritud olnud. No näiteks The Killsist ju kah. Aga JGatS puhul on muusikaline ja võimudünaamika hoopis teistsugune. Naine, kes taob trumme ja teeb seda väga hästi, väga dramaatiliselt ja enesele tähelepanutõmbavalt on suht haruldane. Ja opereerib sellele lisaks ka vokaaliloope, klahve ja süntekasampleid… Ausõna, mulle peaaegu, et tundub, et see on Viva bänd. Mis on muidugi ilmne liialdus, sest Gideoni narratiivi ja kitarrihelita poleks see bänd JGatS. Aga mida iganes ka see õe-venna bänd ei tee, või kuidas instrumente jaga, tuleb see neil väga kuulilt välja.

Viimase aja lahedaim lugu üldse (Civilisation):

Ei raatsi ühe videoga piirduda – DOL (daughter of a looney)

Veel üks, sest see on lihtsalt nii hea – Kathy Ray

Herbie Hancock Tallinnas

Ma tunnen, et jazz on minust kaugeks jäänud. Oli üks esimesi žanre, mis tõmbas, aga siis sai võitu bluus jne. Nii et tunnistan, et siit väga adekvaatset juttu ei tule. Hm no nii 24 tunni distantsilt mõeldes on üldmulje juba palju parem. Ei, ka tol hetkel teadvustasin endale, et leidus üle mõistuse häid hetki, aga oli ka piisavalt äärmiselt häirivaid hetki/arranžeeringuid/helisid.

Ma ei mäleta, kas selline asi pakuti lihtsalt välja või on see ka toimunud – et iga kontserdikülaline kuulab esinemist läbi isikliku mikseripuldi ja saab seega mõjutada mida ja kuidas miksida. No vot tol kontserdil oleks see julmalt ära kulunud. Tugitoolidirigendi tunne tuli peale. Nüüd sina ära mängi! Hoia nüüd süntekast eemale! Sina mängi nüüd temaga identset meloodiat! Sest mis tegelikult juhtus – ühel hetkel plaksutasin vaimustusest käsi, järgmisel kägistasin kujuteldavat kaela. Seda frustratsiooni poleks pidanud olema. Kohati oli ikka väga valus. Aga mul on küsimus – kuna ma ei ole üldse tänapäeva jazziga kursis – kas tänapäeva jazz kõlab nagu oleks adult contemporary 80ndatesse kinni jäänud? Selle kõlaga ei suuda ma mette leppida. Nii et loodan, et Herbie lihtsalt väljendas suures koguses ühte perioodi oma karjääris.

Ja ühe süüdistuse veeretaks ka Bill Bailey kaela. Tema süü, et ma ei suuda enam jazzi tõsiselt suhtuda. “Sounds like surrealist car alarm, don’t it?”

Oli hetki, mida oma lihtsa muusikalise maitsega nautisin. Oli hetki, mil instinkt ütles, et see on hea aga ma ei oska seda hinnata. Tehniliselt. Teatud üleminekud, mida omast mõistusest poleks välja mõelnud. Tõesti, ma mõtlesin kogu aeg kaasa. Veider. Ma tavaliselt ei mõtle kaasa kui muusikat kuulan. Võib-olla kunagi naasen jazzi juurde. Igatahes ideid tekkis.

Herbie leht

Norah Jones – Hammersmith Apollos

Olen veidi hiljaks jäänud selle jutu kirjutamisega. Ainult 6 päeva tegelikult. Norah Jones esines Londonis Hammersmith Apollos. Mulle ta kaks esimest albumit üsna meeldisid kui nad välja tulid. Nüüd tundub see kui teine eluetapp, kuigi oli vaid 8 aastat tagasi. Aga seda pean ütlema, et päris vabatahtlikult ma sellele kontserdile ei läinud. Ja see kõhutunne oli täiesti õige.

Tegelikult pean ütlema, et pean endiselt ta salvestusi üsna headeks. Nii minimaalset ja täpset arranžeeringut ei kohta just tihti. Räägin endiselt vaid kahest esimesest plaadist. Rohkem plaate pole kuulnud ja ilmselt ei võta ka vaevaks neid üles otsida. Miks nii? Ta on natuke igav minu jaoks. Nii muusikaliselt kui esituselt. Ja seal kontserdil saalis istudes tahtsin teda ärritusest natuke kägistada: “palun ole natuke vähem igav! ma anun sind!”. Aga ei, ta oli väga põhjalikult igav edasi. Kahvatu, pailapslik, konfliktitu, kiretu, säratu. No okei, teatud pailapslik sära tal on – miks muidu keskklassid ta peale tormi jooksevad.

Istusin viimases reas  ja tema muusika ja esitusviis ei ole mitte mõeldud viimase rea jaoks. Heli oleks võinud valjem olla. Pidi väga vaikselt olema, et korralikult kuulda. Ikka väga vaikselt. Hinge kinni vaikselt.

Aga natuke kiitust ka. Või noh siis laitust. Ta ei ole kaugeltki mitte laulja ja selles ei ole mitte üldse midagi halba, aga eksperimenteerida võiks rohkem, julgemalt erinevaid asju proovida ja mitte kooliaktuse stiilis sama jama panna. Aga eks ta varieerib vastavalt oma publikule. Mulle tundub, et ta on ikka veel natuke liiga vaoshoitud, võibolla paarikümne aasta pärast hakkab ta esinejana kestast välja tulema. Täiesti mõistlik aeg minu meelest. See protsess lihtsalt võtab aega ja ta tundub aeglane inimene olevat. Ja lauludest tundusid paremad just kantrihelilised- oli tunda, et nende esitamine tuli pingevabalt ja rõõmuga. Ja kuna tal on sellised tavainimesest fännid, kes ütlevad: “oi, mulle ta õudsalt meeldib!” aga tunnevad ära vaid ta singlid, siis nood kaverid said üsna hea vastuvõtu aga kaasa ei laulnud keegi, kuigi plaadil on nad olemas. Ohh…kurvaks teeb. Sellise kontserdi peale mõtled ikka, et muusikal pole tulevikku.

Soojendajaks Willy Mason. Ma tean küll kes Willy Mason on aga millegi pärast mõtlesin kogu aeg, et Willie Nelson ja olin täielikus ootusärevuses ja Norah street cred oli mu silmis täiega laes. Ja siis tuli lavale Willy Mason. Irv. Ehh ma olen geenius. Tundub, et Mason on ka vahepeal laule kirjutanud ja edasi tegutsenud, aga reklaamiraha ta peale küll kulutatud pole. Tea kas ta enam plaadifirmal ongi? No ilmselt ikka on kui ta tuurib. Igatahes esitas ainult uuemaid laule, ei ainsat hitti ja üksinda akustilise kitarriga, mis oli sellises esinemispaigas paljas narritamine. Aga ma arvan, et kui tal oleks bänd olnud oleks ta Norah’t küll trumbanud.

Muide Norah esines tänavu esimest korda Glastonburyl. Ma ei tea, miks ma seda mainisin.

Ed Harcourt

Nädal algas Ed Harcourti esinemisega Rough Trade Eastis.

Ma olen nüüd aus – ta on üks vähestest, kes on tegelikult ja objektiivselt ilgelt andekas. Nii muusikuna (klaverimängija, kitarristi ja vokalistina – ja olen kuulnud, et ta armastab ka vähemtuntud instrumente) kui laulukirjutaja (kui palju tõeliselt omapäraseid ja ilusaid laule tal on). Tema loomingul on tema nägu ja ta kombineerib oma oskusi suurepäraselt. Ja kümmekond aastat juba avalikult ja aktiivselt tegutsenud. On aeg, inimesed. See tüüp väärib palju rohkem tunnustust, kui ta seni saanud on.

Noored inimesed! Vaadake, see on tõeliselt südame ja mõistusega tehtud intelligentne muusika. Ilmselt üks väga atraktiivne külg Ed Harcourti puhul on,  et ta on tõeliselt rock’n’roll oma olemuselt, olles äärmiselt romantiline. Selline šarmantne tobu, kes noorena kirglik elupõletaja oli. Paras James Dean. Ja veel üks asi, noored! Kui teil muusikat armastavad vanemad on, läheks õnneks selline strateegia, et ostate ta plaadi, kopeerite endale ta muusika arvutisse ja kingite plaadi emale või isale. Kaks kärbest, eksole?

Ta uus album Lustre tuli esmaspäeval välja. Ja sisaldab mu praeguse hetke absoluutselt lemmiklugu “Church of No Religion”. Esmalt meeldis mulle, kuidas lugu meloodiliselt areneb aga nüüd olen täielik sõnade fänn. Milline absurdselt soul hääl tüübil on!

akustiline raadiovariant

ja akustiline vabaõhuesitus Langley õdedega

Ja Ed räägib albumist

Oh issand, mulle meeldivad uue albumi kõik lood!
Haywiredit teadsin millegipärast tükk aega varem (I’m a bad liar/I miss you so much/I go haywired) ja (It’s not easy to be happy/and get away with it).
Killed by the Morning Sun (Please let your tears roll down the drain/Straight to the canals of the Thames/across the sea to the river Seine).
So I’ve Been Told on üks traagilisemaid ja kurvemaid laule, mida ma kuulnud olen (I have heard sweet music in the hospitals/I have seen the waves on distant shores/So I’ve been told it’s all in my mind)

Scout Nibletti kontsert Borderline-is

Scout Nibletil on õigusega isepäise ja tõetruu artisti kuulsus. Ma nõustuks ka selle vaatega, et temas on jonnakust ja artistlikkust, mida pole nähtud Kurt Cobainist saati. Eks see nimi/seos kerkib tänu Steve Albinile. Aga sellegipoolest. Mul pole kedagi teist nii kompromissivaba muusikut veel ette jäänud.

Sellegipoolest (ja seda enam) läksin kontserdile väga ettevaatlikult. Ma tõesti kartsin, et ta võib väga nõmedalt kõlada ja et mul hakkab igav. Sest noh tema muusikas eriti manööverdamisruumi pole – see tõesti on nii minimalistlik. Suurema osa tema muusikast annab esitus ja kui esitus ei ole briljantselt sillerdav 100% pole mõtet vaevuda. Aga ta esitus oli briljantselt sillerdav 100% ja veel näputäis sarmi ja metsikult hea tuju ja ruumitäis inimesi, kes nagu üks mees, olid äärmiselt võlutud. Ja vaadates youtube’ist leitava tõendusmaterjali järgi õnnestub tal järjekindlalt selle 100%-ga lagedale tulla – see pole erandlik!

Niblett kuulub kindlasti nende artistide hulka, kes kontserdil paremini kõlavad kui salvestatult. Ja praeguse seisuga sihib minu isikliku edetabeli tippu, mis puudutab külastatud kontserte. Ma ei mäleta, kellest ma veel nii vaimustatud olen olnud, aga paneks ta praegu lausa esimeseks.

Ma pole korralikult Nibleti viimast plaati kuulnud – “The Calcinations of Scout Niblett”, aga sellele eelnevat “This Fool Can Die Now” olen küll korduvalt kuulanud. Ta kontserdi set list oli jube hea segu peamiselt kahest viimasest albumist ja neile eelnevaist parimaist tükkidest. Ta esines väga kaua kusjuures. Kirjas oli tund 15 aga esines oma kaks tundi kui mitte rohkem! See oli tast väga väga väga lahe. Ja tal isegi vist polnud kirjutatud set listi, a mine tea.

Mida rohkem ma sellele tagantjärele mõtlen, seda rohkem vaimustuses olen. No esialgu vaatad sellele, mis ta teeb “hähh, ma võiks ka seda teha” aga kui sa näed kuidas ta esineb…siis mõistad, et ei! Teist Scout Nibletti pole!

Tõendusmaterjali.

Black Hearted Queen

You Beat Kicks Back Like Death

Aa, ma unustasin – ta esines kõige fantastilisemalt kummikäise trummariga, keda näeb selles videos: Nevada

Ja ta esitas Kissi! Ma mõtlesin hirmuga, et see kõlab jamalt, kuna oli algselt duett Will Oldhamiga, aga see oli fantastiline – terve publik hoidis hinge kinni.

Let Thine Heart Be Warmed

Duke Ellington Orchestra Eestis

Ok ma kaalun tõsiselt 20ndaks aprilliks Eesti tulemist. Ei, ma teen nalja – peaks pigem siin Londonis häid jazzikontserte otsima. Aga kui ma oleks Eestis, läheks küll vaatama.

Päris hea saavutus, et pojapojani nüüd asi jõudnud. Tõeline perekonnaettevõtmine. No ilmselt pole ainsatki algset liiget orkestris alles jäänud, nii et ma ei tea, mida see orkestri nimi tegelikult nüüd tähendab. Tuleb vaimusilmas võrdlus moemajadega ette, kus algne disainer on surnud. No ma mingi päev lugesin sellest Guardianist, kuna McQueeni teema on veel üleval. Seal, kus üks inimene tegutses ja otsustas ise peamiselt, on jätkamisega nadi, eriti kui ta äkitselt ja noorelt suri. Kui ta aga kõrges eas suri ja kaasas teisi inimesi, on tema visiooni ja joont lihtsam jätkata. Ellingtoniga oli vist viimane variant.

Jamie T Brixtonis

Nii, anglofiil taas anglo-maal. Laupäevane Jamie T kontsert selja taga. Seekord Brixton Academy’s põrandal, mitte rõdul. Möllu keskel. Sealt tuli millalgi küll taanduda, et rahulikumalt kontserti nautida ja et  tantsimiseks ruumi oleks.

Rum Shebeen oli kirjelduselt Jamie T soojendajaks ideaalne. Isegi myspace’is kõlas hästi. Joe Strummer meets Specials. Paraku oli laupäeval heli Brixtonis nende esinemise ajal kohutav. No vähemalt all keskel. Kuid rahva tõmbas käima küll.

Jamie lasi end suht kaua oodata, aga rahvas võttis vabalt, kaanis juua ja ootas. Kui teadmine kahest järjestikusest väljamüüd õhtust Brixtonis piisavalt heaks vihjeks ei olnud, siis hetkest, mil Jamie bändiga lavale tuli, oli selge, et poiss on superstaar.

Terve saal plahvatas reaktsioonist. Valdavalt teismeline lavaesine läks lausa hulluks. Aga üldiselt oli kontserdil ka vanemaid. Aga noored janunevad, eksole. Ja Jamie austab ja armastab oma publikut. Ta on nagu väike noor vanamees. Aga vähemalt on armastus ja austus vastastikune. Jamie oma Pacemaker’itega on suurepärane peobänd. See oli pigem pidu, mitte kontsert. Valdav enamus oli valmis entusiastlikult kaasa laulma ja hüppama. No ja Jamie on üsna sõnapõhine fenomen, kuigi biidid ja muusika on ka äärmiselt andekad ja ebatavased, seega rahvas teadis põhimõtteliselt iga laulu sõnu. Ma olen väga suur Pacemakersite fänn, Jamie lähenemine laivis lugusid poolteist korda kiiremini ja kolm korda rajumalt esitada on minu meelest igati lahe ja õigustatud.

Peale umbes tundi aega valgus lava tühjaks. No kui ma poleks raudnaelkindlalt tunnetanud, et uue plaadi tugevamad palad ja pooled esimese plaadi hitid on veel esitamata, oleks võinud mõningate mööndustega rahule jääda ja kodu poole vantsima hakata. Aga saal hoiti hämar ja peale väikest puhkust läks edasi. Selle pausi ajal jõudsime mõtiskleda selle üle kui palju häid laule Jamiel on. Lugesin praegu 20 ülitugevat lugu üles. Ja ma ei ole isegi eriline Jamie T ekspert.

Praegune lemmik on konkurentsitult The Man’s Machine. Kuigi peab ütlema, et kui eelmise albumi lugusid kuulsin, tulid nad ette nagu vanad sõbrad. Kuradi armsad.

Ropult liigutav oli igatahes see, kui Jamie ütles, et ta vanemad on esimest korda ta kontserdil. Mis tunne neil või Jamiel endal olla võis kui 5000 inimest kõigest hingest kaasa elas ja viimse kui ühe laulu sõnu kaasa laulis ei tea, igatahes meenub, kuidas Jamie intervjuus kurtis, kui ema alles hiljuti veel teda Wimbledoni tenniseturniirile hooajatöötajaks sokutada püüdis “poja, hangi endale ikka päris töö”. Noh noor kui vana mõistis, mis tunne on oma vanematele öelda “mum I did it my way” või midagi sama pateetilist. Ahem.

Nii, ja päris huvitava trikina oli võimalik soetada endale elmise õhtu kontserdi lindistus. Mis oli saadaval ka kümme minutit peale valmimist 5ndal veebruaril.

Oleks ma 14aastane naga oleks Jamie T mulle ilmselt jumal.

eilne Hecuba

…Mustpeade majas oli mu meelest täiesti õnnestunud. Ei saa, oska ega taha rohkemat tahtagi.

Ahjaa, ja plaadikeerutaja keerutas vahepeal O Childreni “Death of a Disco Dancerit”. Ei tea kas nad on nüüd kuulsad?

Veel mõni pilt.