anglofiilist melomaan

Posts Tagged ‘muse’

Positivuse festival Lätis. muljed.

Posted by veerand &emdash; juuli 18, 2010

Üldiselt muljed on head ja õnneks ei jäänud telkides vihma kätte kaa, mis pole just tähtsusetu hüdroloogiline-meteoroloogiline boonus. Kui täpne olla, siis see oli sõna otseses mõttes festival, kaasates ka telkimiskogemuse, mis aga on hoopis omaette teema. Mul pole telkimise vastu iseensest eriti midagi, aga tol festivalil telkimine oli küll põrgu. Ma virisen, sest ma olen vana ja haige ja vajan igal ööl ikka päris mitut tundi und. Kaks-kolm tundi on üldiselt vähevõitu. Üllatuseks puudus esimesel ööl igasugune helireostuse ajapiir – ametlik tümps läks kella 6ni hommikul ja siis jätkus mõne tunni pärast soundcheckide näol nii kella 9 paiku. Sinna juurde mitteametlik tümps telklas, kus ühestki reeglist eriti ei hoolitud ja korraldajad eriti vaeva ei näinud reeglite kehtestamisega. Aga esimeses nooruses noortele oli see kindlasti taevalik vabadus.

Aga plussid siis. Asukoht. Paremat ei oska tahta. Ilus festivaliala ranna ääres. Ja üldse oli see üks ilus festival. Puht visuaal-esteetiliselt. Ja ilm kah muinasjutuline. Merevesi öösel ja hommikul vara juba äärmiselt soe. Liivaluited, värske männilõhn. Esmaklassiline kohv, hea kohalik õlu, normaalne toiduvalik, võrkkiiged, igasugused tegevused ja loteriid, kunstilisi ettevõtmisi. Lätlased on lahedad pidutsejad, ei häbene ennast ja on üleüldiselt väga toredad. Mulle väga meeldis, et see toimus Eestist väljas, aitas pingevabadusele kaasa, lisas eksootilisust. Aga samas oli raske end esinejate moositamisest hoolida lasta.

Esinejatevalik oli päris huvitav. Suur osatähtsus Eesti-Läti-Leedu bändidel, mis oli täitsa lahe ja hariv. Ja pean ütlema, et nähtud balti riikide bändidest jäid rohkem positiivselt kõrva just Läti bändid (Lie Lie Sister näiteks ja Goran Gora kaa). Ja siis lisaks peamiselt briti saarte bändid. Enamasti kummalised bändid sealt, aga ju korraldajatel oli idee, et need läheks publikule peale ja Läti maitset ma tõesti ei tea nii et ei vaidle. Ja teisalt nii mõnegi briti bändiga oli ausaltöelda “pärle sigade ette” tunne. Ja miks nood bändid seal esinesid tekitas taas imestust. Aga. Igatahes ma olen väga rõõmus, et nad seal esinesid ja ehk tasahilju kasvab teadlikkus.

Ootamatu oli kohata seal Happy Mondaysi. Kah omaette legendid. Aga kahtlustan, et see läks päriselt korda vast käputäiele. Ja kuidas Stornoway sinna esinema sattus ma ei suuda ära imestada – minu meelest festivali parim bänd (ja kahjuks ilmselgelt ja konkurentsitult). Ja eks ka see, et Muse seal esines, eks see väike ime ole.

Väga tore, et selline butiikfestival Baltiriikes eksisteerib. Tähendab, et häid esinejaid on teoreetiliselt võimalik esinema saada, aga jah kahjuks üleüldine muusikamaitse on selline imelik siinkantes. Kuigi ma ikkagi arvan, et asi on ka aeglases ja laisas meedias – kui rahvas festivalil hea esineja otsa satub, eks ikka meeldib ja mõni hakkab edaspidi neid bände ja sarnast muusikat kuulama ka.

Aga ma tunnen, et muusikapatareid on mõneks ajaks jälle laetud ja inspiratsioon ammutatud.

Järeldused ja revelatsioonid. Stornoway osutus äärmiselt heaks live-bändiks ja ka nende lood tunduvad nüüd väga tugevad. Palju parem kui Mumford & sons. Oleks pidanud ennem Jools Hollandit paremini jälgima – nüüd sain aru, et talle päriselt meeldib see bänd. Matt Bellamy ei ole mulle enam vastumeelne – ta lihtsalt on selline, pole midagi parata.

Posted in muusika, muusika uudised | Sildistatud: , , , , | Leave a Comment »

Feelin’ Good?

Posted by veerand &emdash; juuli 10, 2010

Tol laulul on ikka esitajaid olnud!

Originaal – Cy Grant feat. Bill LeSage (1964)

John Coltrane

George Michael

Joe Bonamossa

Nina Simone

Michael Buble

Muse

Millist teile?

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »

Positivuse peaesineja

Posted by veerand &emdash; juuli 10, 2010

Muse, sest olgem ausad – selle pärast me sinna Positivusele siiski läheme, eksole?

Võimalik, et ma olen nende kohta karme sõnu kasutanud. Ja võimalik, et see seisab praegugi jõus ja mine tea, võibla peale kontsertigi. Aga sellele vaatamata, noh vaherahuna, kuulutan välja ajutise Muse’i vaimustuse.

Mõtlesin, et äkki mingi lugude edetabeli üritaks sisse seada. Tekitaks diskussioone. Või siis kaklusi.

1. Starlight

2. Knights of Cydonia

3. Uprising

4. Supermassive Black Hole

5. Map of the Problematique

6. Muscle Museum

7. Hysteria

8. Stockholm Syndrome

9. Bliss

10. Thoughts of a Dying Atheist

Aga sorry, mai saa: kas see laul ja video peaks küüniline olema?

Undisclosed Desires

Siiski. Mul on Muse’ile tõsiselt respekti nende pühendumise pärast bändile ja oma ambitsioonidele. 1994ndast aastast saadik ajavad sama jama juba.

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , | Leave a Comment »

Morrissey ja muu (isegi Muse)

Posted by veerand &emdash; jaanuar 8, 2010

Läind suvel olid Smithsid üsna korralikult menüüs. Varemalt olin neid ikka ka kuulanud ja meeldinud olid ka, aga tõsist vaimustust ei tekkinud. Suvega aga said nad asendamatuteks. Imelik, kuidas lugude eri versioonid ikka nii erinevad on. Ma ei tea, mis variandid mul arvutis olid aga vinüüli versioonid kõlasid küll täiesti teisiti. Kas on mingi põhjus, miks vinüül kõlab aeglaselt? Ja ma tean küll et on eri kiirused, mis tuleb plaatidele vastavaks kruttida. Sellegipoolest on vinüül nagu kiirtoidu vastand – paras pidusöök. Isegi sittade kõlaritega. Mine tea, kui kunagi paikseks peaksin jääma ja hea vinüülipoe lähedusse elama sattuma peaksin oleks vist mõttetu sellele kiusatusele vastu panna.

Ja mäletan, et ühel päeval ilmus välja tuttav kimbu gladioolidega ja oli nad Morrissey’ks nimetanud. Naljakas, mis asjad meelde tulevad.

Igatahes paari viimase päevaga olen hulgi Morrissey dokke ja intervjuusid läbi vaadanud. Kui on maailmas kedagi, kes ma mingil tingimusel olla ei tahaks, oleks see vist Morrissey. Sellegipoolest meeldib ta mulle. Ja käib närvidele. Ta tundub olema raskestikasvatav täiskasvanu. Tegelikult, ta meenutab suht mind ennast.

Siis on ka Marr. Johnny Maher, nagu ta tegelik nimi on, aga sama nimega tüüp oli juba ühes teises bändis, seega sellest Johnnyst say Marr. Huvitav, kas ta tuli ise selle nime peale? Negatiivne enesepilt, kas pole?

Aga huvitav on nüüd see, et eelistan soolo Morrisseyt. Ja eelistan Marri isegi Cribsides. Kui kõlapildist rääkida. Ja nad mõlemad on lahkuläinult umbkaudu isegi sarnase kitarrikõlaga. No Marrist võibla võiks seda oodata, et ta ehk sinna kunagi jõuab kus ta nüüd on. Ma ei tea, millegipärast ma ei imesta. Talle sobib see, mis ta praegu teeb. Aga mis valemiga Morrissey muusikaliselt sellise lahenduseni jõudis? Ei tegelikult, ei tohiks selle üle ka imestada kui ta New York Dollsi fänniklubi esimees oli. No ma siis imestan üldiselt. Sest see kõla on korraga pungim ja popim ja samas küpsem kui eelnev. No see erinevus on, et Morrissey kõlab muusikaliselt nüüd faux-retro, Marr aga lisab postpunkaritele ehedat vanaisa-sarmi. Kurat, ikkagi ma ei saa sellest üle – Marr on Cribsis küll fantastiline, tõesti parim asi mis ta Smithsist saati teinud on, aga pole enam seda Cribsi, mida mina mäletan.

Ok, ma püüan mitte Cribside üle halama hakata. Tähendab. Morrissey. Ma ei saa aru, miks teda nõnna idoliseeritakse. Miks kedagi üldse idoliseeritakse. Aga ka Morrissey. No ma saan aru, et ma polnud sel hetkel olemas kui nad Marriga midagi enneolematut korda saatsid, aga ka paljusid minust nooremaid ju ei olnud ja nad idoliseerivad teda sellegipoolest täie usinusega.

Ma annan alla. Tahtsin midagi Mozzast kirjutada, aga tuleb välja, et polegi tast midagi kirjutada.

Tahate midagi Matt Bellamyst teada? Kas te teadsite, et ta isa oli kitarrist sellises bändis nagu Tornadoes? Joe Meeki Tornadoes! Telstar! Kohe kui kuulsin, loksus paika. Kui paljud Bellamy lood kõlavad nagu Telstar!!! Ok, see pole must aus, see pole nagu perebisnis. Aga ausalt, mina kuulen küll sarnasusi.

Ahjaa, seda ma tahtsin öelda, et Mozza kinnisidee oli poppkultuur, poppmuusika, telekavahtimine. No ja obsessiivne sõnadekirjutamine. Lootustandev, kas pole? Elagu antisotsiaalsed noored!

Mul vist on sünesteesia või kuidas seda nimetataksegi. Mitte kogu aeg ja mitte väga tugevalt. Kõrvaluu läheb vastu silmaluud. Kuidas te Muse’i Muscle Museumi näiteks 3-15 sekundit näete? Näiteks soolokitarri. Lainjas värviline vibreerivsakiline suits, mis hajub sabast hõredamaks. Sel puhul on visuaalne pilt niivõrd domineeriv, et mul oleks raske seda soolot ära õppida. Tahaks seda pigem pintsliga mängida. See-eest klaveri bassiklahvid on teistmoodi visuaalsed – ma näen peaaegu seda kätt, mis klahvidel ja ma ei oska klaverit mängida.

Posted in muusika, muusikud | Sildistatud: , , , , , , , | Leave a Comment »