Mount Kimbie Tallinnas

Just mainisin ühes vestluses, et ega ma alati muusika kohta midagi öelda ei oskagi. Ma arvan, et alati ei peagi oskama. Sellepärast ma ei kirjutagi selle kontserdi kohta arvustust. Aga nii palju võin öelda, et see oli nii hea, et ma ei mäletagi Tallinnas nii head kontserti. (Peaks hakkama ikkagi jälle kontsertide üle arvet pidama. Tea, kas katab ühe seina pinna ära? Või kirja panna ainult head kontserdid?)

Läksin kontserdile MK fännina, olemata siiski nende ekspert. Nüüd, kontserdi järelmõjuna olen neid uurinud. Peaaegu olen fänn+ekspert. Ei mäleta, mis ootustega läksin. Hüppasin küll lakke, kui kuulsin, et tulevad, aga ega ma elektroonilise muusika koosluselt erilist kontsertelamust ei oodanud. Aga nad käituvad tõepoolest nagu elektroonilised folkmuusikud ja nende kontsert on hingelt täiesti live esitus.

Õhkkond üllatas tohutult positiivselt. Ei mäleta Tallinnas jällegi nii head kontserdiõhustikku. Minu lähiümbruses elati täiest hingest kaasa, et mu kaaslane pidi lausa märkima: “Ütle veel, et eesti pulblik pole kirglik!” Ei, ega saagi enam vist öelda. Ma kujutan ette, et selle bändi muusika on inimeste südamesisene soundtrack. Mina kuulasin neid mõne aja kompulsiivselt ühistranspordis teatud hallidel aastaaegadel. Jube hästi sobis. Kujutan ette, et sõpradega köögis vastu hommikut kõlavad nad ka hästi. Igatahes jah, tundsin, et see muusika oli väga isiklik inimestele. Ja tantsida sai üle pika aja millegi väga ilusa saatel inimeste keskel, kes ei pea pingutama, et tantsida, kes ei saa mitte-tantsida. Erilised tervitused lühikeste juustega tüdrukule mu ees ja punases maikas poisile mu kõrval.

Link muljetele (ja kui alla rullida, tulevad pildid).

Niisama üks pool nende live setist ühes teises kohas ühel teisel ajal. See oli täiesti teistsugune:

Advertisements

maadlustuhin

Bändidest, mis endiselt meeldivad, võib mitu korda kirjutada. Ma ei mäleta, mitu korda Let’s Wrestle’ist juba juttu on olnud. Ilmselgelt mitte piisavalt.

Parim on nad elusalt

Ja seda videot polnud ma varem näinud

Mulle meeldib nende muusika – nii sõnad kui kõla ja eriti see, et kõik nende lood on meloodilised ja meeldejäävad. Nad on tõeliselt punkrokk – teevad oma bändi armastuse ja rahuloleva muhelusega. Nad ei ürita olla popid ega coolid ega ilusad välja näha. Nad on tegelikult ka andekad. Ja ma defineeriks andekust sellena, et nad teevad Oma Asja – noh nad on ilmselgelt väga põnevatest vanadest bändidest mõjutatud aga tulemiks on siiski äratuntavalt nende oma saund. Neid kontserdil nähes valdab puhas rõõm ja vabadustunne – kõik on võimalik, iial ei tea, mida WPG ütleb või ette võtab, aga võid olla kindel, et see tuleb südamest, mitte hirmust ebapopulaarne olla või üleolekutundest kohaletulnute või muusika suhtes. See ongi punk. Nad jagelevad sõbralikult omavahel laval ja suhtlevad vabalt publikuga, kes on ju tegelikult sõbrad, kellega sa veel tutvunud pole.

Noh, hakkas mu jutu peale okse üles tulema? Kuss! Minge maadelge parem!

In the court of the Wrestling Lets’

Olen neist kaks korda juba kirjutanud. Nii et päris algusest ei alusta. Ja näinud olen neid kolm korda (hm teisest korrast on polegi kirjutanud aga teise korra pildid siin – mitte kõige paremad pildid, sest nad mängisid praktiliselt pimeduses, aga väga higine fantastiline hull kontsert oli, mingid jaapanlased läksid hulluks).

Viimatine kolmas kord tähistas nende debüütalbumi ilmumist.

In The Court Of The Wrestling Lets

Olen seda mõnda aega kuulanud ja kui tahate ainult mõne loo kaupa muusikat neilt osta…ma ütlen kohe, parem ostke kogu album. Riburada niikuinii ostate lõpuks kõik lood ja tahate juurde. Ma ainult ütlen. Aga kui kahtlete, millistest lugudest alustada.. teine, kolmas, viies, kuues, üheksa-kaksteist, neliteist.

Kolmanda kontserdi pildid. Esinesid koos plaadifirma-kaaslaste Your Twentiesega. Väärib ka tähelepanu. Üleüldse, Stolen Records väärib tähelepanu.

Võibla revideerin veel kunagi toda albumit loo kaupa. Kõik on võimalik.

Aga seniks lõbus tuuripäevik.

tantsides arhitektuurist

Jee! The Kills’i Midnight Boom on väljas. Ja mulle meeldib. Ongi elektrosem (ja julgen ma seda sõna kasutada? popisem). Vähem räpast võimendimürisevad deltabluusi, aga eks neil vist midagi üle ei jäänud, kui edasi liikuda. Vähese kuulamise järgi ütleks, et pooled lood on tugevad, pooled nõrgad.

Üks ilgelt hea ülesastumine teles:

The Kills – Cheap and Cheerful. Live at Jools Holland February 29th 2008

Teine lugu ka Jools Hollandi saatest:

The Kills – U.R.A. Fever

Paar sõna Jamielt ja ma nõustun täielikult Alisoni teguviisiga (ma keriks end diivanile lausa kerra ja laseks laugudel kinni kukkuda…norskaks ilmselt ka, aga vaikselt)

THE KILLS: Driving Out The Starving Artists

Aga nüüd siis arhitektuurist tantsimise juurde. Parafraseerin kedagi (ei mäleta, keda, ja ilmselt valesti), et muusikast rääkimine on sama hea kui arhitektuurist tantsimine. Ma paar kannet tagasi vingusin, et ei tea ma muusikast mitte midagi. Ei tea, jah! Ja siis vaatasin, et ohhoo, Guardianil on ka podcaste’id. Kuulasin eile podcaste’i Carbon/Siliconiga. Muhedad vanamehed. Filosfeerisid muusika ja käega katsutavate ja katsumatute helikandjate üle ja mille iganes veel. Ja siis hoiaksin veel Lightspeed Championil silma peal.