anglofiilist melomaan

Posts Tagged ‘the kinks’

jätkates The Kinksi teemal

Posted by veerand &emdash; mai 5, 2008

Leidsin juutuubist The Kinksi doki (üks kaks kolm) ja ühe ullu kiidulaulu.

Nüüd siis – nagu mitu kannet tagasi lubasin – The Kinksi rokkivad lood.

the kinks – you really got me

Tsipa viletsa kvaliteediga video on see, ei kuule häste Dave Daviese kitarrisoolot, mis on ülimalt äss. Mul ei tule hetkel kedagi teist meelde, kes Dave’i kitarrisoolostiili nii kõvasti kopeerinud on kui musjöö Carl Barat, mis on aga minu jaoks väga õnnelik juhus, sest mulle meeldib nende mõlema kitarrimängustiil.

the kinks all day and all of the night. live, Shiding 1965

Haa, siin kõlab Dave nagu pungi vaarisa! Või noh lugu kõlab nagu prelüüd pungile.

The Kinks – 20th Century Man. “Muswell Hillbillies” album.

See saund meenutab mulle midagi/kedagi. Ilmselt The Who’d. The Jam’i?

The Kinks – Dead End Street

See kirstuvideo jant…tea kas Oasis tegi tribüüti Kinksidele?

The Kinks – Big Sky – Album: The Kinks Are The Village Green Preservation Society, 1968, Written By Ray Davies

Kui seda lugu kuulan, heijastub mõnikord Black Sabbath. Võibla asjaga, võibla asjata. Keda te kuulete?

Victoria – The Kinks – Live 1972

Selle loo albumiversiooni kitarrikäik meenutab mulle Noel Gallagheri ja Carl Barati mängustiili. Üks mu lemmiklugudest.

Aitab nüüd vist kah. Juutuubis pole eriti palju Kinksi videosid üleval. Igati kavalam mõte on poest albumeid luusima minna.

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , | 2 kommentaari »

Too scared to think about how insecure you are

Posted by veerand &emdash; aprill 26, 2008

Popilikum valik The Kinksi lugudest. Järgmise postitusega jõuan rokkivamateni.

The Kinks – Picture Book. Album: The Kinks Are The Village Green Preservation Society, 1968, Written By Ray Davies

Ray Davies – Shangri-La. “Electric Proms” October 28, 2007.

The Kinks – Waterloo Sunset

The Kinks – Sunny Afternoon

The Kinks – A Well Respected Man

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , | 1 Comment »

girls will be boys and boys will be girls

Posted by veerand &emdash; aprill 25, 2008

Avastasin paar päeva tagasi The Kinksi.

Ja olen sellest ajast saati vist ainult nende muusikat kuulanud. Ma heal juhul kolme nende lugu enne teadsin aga bändist mitte midagi. Nad ei ole päris selline muusika, mis mu maitsega 100% haakuks, aga millegi pärast ei suuda ma ka mitte midagi muud kuulata, isegi kui pooled lood mulle ei meeldi või meloodiale päris pihta ei saa. No täiesti haaratud olen. Ma ei oska veel kuuekümnendate muusikat ülevaatlikult mõista. Minu jaoks täiesti kummalised bändid ja saundid eksisteerisid üheaegselt ja mitte ei saa aru, kes oli uuenduslik, kes vanamoodne. The Kinks oli vist üldsaundilt omal ajal vanamoodne, välja arvatud kitarrikäigud. Ja mina ei austa eriti biitleid, minu jaoks löövad kinksid neid väga pika puuga (teatud hetkedel ei suuda ma neil aga vahet teha, aga kui segadusse satun pean vaid kuulatama, kumb kõlab poistebändilikult). Kuulan kinkse ja kuulen neist järgneva viiekümne aasta bände. See on väga sürr tunne, kui tabad mõne hetke ära, mis kõlab täpselt nagu Noel Gallagheri kitarr, või Marri või Barati või kelle iganes või kõlavad mõned jupid nagu heavy metal, täpselt nagu Wikipedias väidetakse. Ausõna, mina kuulsin seda küll.

Aga kummaline on poole sajandi vanust muusikat kuulata. Tunnen, et see on kuidagi ebaõiglane, sest mu kontekst on teine. Jazzi ja souliga nii millegipärast ei ole. Ilmselt mitte selle pärast, et jazz või soul ei arene, ma ilmselt pole uute arengutega lihtsalt kursis ja nende žanrite hiilgeaeg on kuidagi eriti rangelt fikseeritud, mis on tegelikult kurb. Aga mis seal nutta, jazzist ja soulist on tohutult žanreid kasvanud. Mida ma öelda tahan on, et kolmekümnendate, neljakümnendate, viiekümnendate, kuuekümnendate, seitsmekümnendate aastate jazzi ja souli saab rahus nautida, vana popp- ja rokkmuusikat aga mitte. Eks igal asjal on oma hind.

Hakkan vist Kinksi videosid nüüd postitama. Alustuseks kõige vähem kinksilik lugu, mida mäletan isegi lapsepõlvest, millele täiesti süütult kaasa lauldi, noh refräänile, muust ei saadud aru.

The Kinks – Lola. Ei ole elus esitus, aga andestan selle neile.

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , | 2 kommentaari »