The Killsi uus video, kaverid, b-pooled

Üks päev kondasin mööda netti ja märkasin, et on päris palju Killsi lugusid, mida ma kunagi kuulnud pole. Jamie mainis kuskil, et tema ei saa aru, missugune lugu sobib singliks ja mis mitte. Kuulasin mõnda b-poole lugu ja mõtlesin: “hähh, Jamie, kuidas sa siis aru ei saa? Need lood on ilmselt b-kategooria lood, neil täiesti selgelt puudub albumi-loo või singli kvaliteet!” Ja kui olin paar päeva neid lugusid kuulanud, nendega tutvunud, hästi läbi saama hakanud, mõtlesin: “hähh, miks nad siis albumitelt välja on jäänud? Need on ju head lood!” No vot.

Aga alustaks siiski uudisega. Samantha Morton (jah, see näitleja) on loole The Last Goodbye režii teinud. Mulle meeldib.

Video ise.

Jutt video taustast.

.

Half of us (singel No Wow)

London Hates You (singel Tape Song)

Superpowerless (singel Last Day of Magic)

Night Train (singel Last Day of Magic)

Pale Blue Eyes

Venus in Furs

Advertisements

the Kills – Into the Unknown, filmike

Kui mu süda peaks kunagi väsima, pange palun mulle põue stimulaatoriks The Kills.

Ilus filmike:

Olen juba tükk aega salaja nende viimast plaati kuulanud. Olen omaks võtnud küll.

Tahaks neid jälle kontserdil näha, aga nad vist pole 2009ndast aastast vähem populaarseks jäänud ega? Nii palju siis lootusest neid kunagi esiridadest näha. Sest eelmine kord läksin enda arust suht vara, aga saal oli juba täis kui silgupütt ja jäin päris taha pidama. Õnneks oli seal kõrgem nukk, nägi hästi, kuigi kaugelt. See oli too vana Astoria suur saal, mis nüüdseks on raudtee laienduste tõttu vist ammu juba maatasa tõmmatud. Ega muusika olümpia mängude vastu ei saa. Veidrad lood siin ilmas, aga nii on.

Ma nüüdsest hakkan kommentaariks ka heietama.

The Kills Astorias

Ilmselt seni mu kõige pikemalt oodatud kontsert.

Olen nende esinemisgraafikul ja piletitel juba üle aasta silma peal hoidnud. Ja siis Londonis resideerudes läks nende esinemise ja piletitega klappimine väga lihtsalt. Aga Astoria oli välja müüdud küll. Ja välja müüdud Astoria tähendab silgud-pütis kogemust. Jõudsin küll varsti peale uste avamist kohale aga vaatasin, et ei hakka parem ette enam pressima. Leidsin kõrge koha, kust lavaga hea visuaal ja kannatasin ära kaks soojendusbändi, mida ma enam elu sees näha ei taha. Selle pärast neid ei maini kaa 🙂

Mõtlesin, et vaatan, mis kell peaesineja alustab, aga selleks hetkeks oli telefoni taskust välja koukimine liiga suur ettevõtmine ja otsustasin, et umbes üheksa-kümme siis. Ma ei mäleta enam, mida nad mängisid. Kõiki, välja arvatud ühte lugu teadsin ja nad valisid need lood, mida ka mina tugevamateks peaksin. Naljakal kombel olen viimasel ajal kõigil kontsertidel oma lemmiklugusid kuulnud. Killsidelt tahtsin kuulda Kissy Kissy’t:

Aga täieliku üllatusena esitasid nad……………….Velvet Undergroundi. Väga julge lüke. Kui paljud bändid julgevad seda teha?

The Kills on selline, nagu üks bänd olema peaks. The Killsi esinemine on selline, nagu üks esinemine olema peaks. Ja võibla sellepärast, et nad annavad just seda, mida tahad, ei saa nendega rahule jääda. Aga nad on täiuslik popp-bluusibänd. Võibla ainus, võibla esimene, aga kohe kindlasti parim.

uusi Killse

See lugu esindab minu jaoks Midnight Boomi. MB on kuidagi hillitsetum ja salalikum kui nende eelmised albumid. Mitte küll taltsam, aga ka mitte nii toores ja metsik. No ütleme siis nii: kui enne oli nende muusika metsik hobune, mis korskas ja kappas preeriat mööda ringi, siis nüüd on hobu endale kravati ette sidunud ja kingad läikima löönud, aga hobu on ikka hobu, võib pättidele pimedal tänaval kabjaga kosata. Saate aru, eksju? See esitus pole kõige õnnestunum, kuulake albumiversiooni.

Last Day Of Magic – The Kills. Track five from Midnight Boom (Domino)

Ei saanud ümber kiusatusest üks kontserdiõhustikuga lugu uuelt plaadi vahele susata.

Goodnight Bad Morning live at Melkweg (Amsterdam) 22.3.2oo8

Haa, tundub, et on tõsi, mida SXSW kohta räägitakse…et seal on mehi tunduvalt rohkem kui naisi 🙂

The Kills performing live at the Fader Mag party in Austin March 08. Lugu Pull A U, eelmise albumi pealt vist.

tantsides arhitektuurist

Jee! The Kills’i Midnight Boom on väljas. Ja mulle meeldib. Ongi elektrosem (ja julgen ma seda sõna kasutada? popisem). Vähem räpast võimendimürisevad deltabluusi, aga eks neil vist midagi üle ei jäänud, kui edasi liikuda. Vähese kuulamise järgi ütleks, et pooled lood on tugevad, pooled nõrgad.

Üks ilgelt hea ülesastumine teles:

The Kills – Cheap and Cheerful. Live at Jools Holland February 29th 2008

Teine lugu ka Jools Hollandi saatest:

The Kills – U.R.A. Fever

Paar sõna Jamielt ja ma nõustun täielikult Alisoni teguviisiga (ma keriks end diivanile lausa kerra ja laseks laugudel kinni kukkuda…norskaks ilmselt ka, aga vaikselt)

THE KILLS: Driving Out The Starving Artists

Aga nüüd siis arhitektuurist tantsimise juurde. Parafraseerin kedagi (ei mäleta, keda, ja ilmselt valesti), et muusikast rääkimine on sama hea kui arhitektuurist tantsimine. Ma paar kannet tagasi vingusin, et ei tea ma muusikast mitte midagi. Ei tea, jah! Ja siis vaatasin, et ohhoo, Guardianil on ka podcaste’id. Kuulasin eile podcaste’i Carbon/Siliconiga. Muhedad vanamehed. Filosfeerisid muusika ja käega katsutavate ja katsumatute helikandjate üle ja mille iganes veel. Ja siis hoiaksin veel Lightspeed Championil silma peal.