uut Carl Baratilt

Kaua pidi ootama, aga nüüd on album valmis ja esimene singel väljas.  Ja ka memuaar. Ning tuur tulemas. Lausa Lääne-Euroopa tuur, ütleks.

Olin veidi skeptiliselt meelestatud, kuna vahepeal lood, mis kontserditelt filmitud kõlasid mittemidagiütlevalt. Ja Carli jutt, et tal on kitarrist kõrini ja kõike ainult klaveril teeb, pani masenduma.

Aga esimene singel Run With The Boys ei olnudki nii jube. Kui aus olla, tekitas tahtmist obsessiivselt uuesti ja uuesti kuulata. Ja nüüd näha, et video on ka armsake.

Ainus asi, mis antud kandjatel veidi häirib, on produktsioon heli kvaliteedi mõttes. Kuidagi tämbritu ja plastmassine. Bass ja trummid pole piisavalt mahlakad. Võimalik et albumil endal on hoopis teistsugune helipilt. Loodaks.

Advertisements

kuid

Peaksin pettunud olema, et sel suvel ja kevadel sedasi konkreetsete plaanideta minna lasksin. Aga ma ei ole. Veel. Väga. Oli selline ajajärk ja vajadus isiklikus arengus jne. Aga mu stoilisus lükatakse hiljemalt augusti lõpuks küll ümber. Ma tean seda. Aga ma ei ole valmis. Kui edukamatel briti muusikafestivalidel poleks seda tüütut omadust minutipealt välja müüa, küllap asjad oleks võinud kujuneda teisiti. Kui teatud suhted oleks olnud paremad… Kui oleks veidi rohkem ettenägelikkust…

Kui nüüd meenutada, ühe kontserdiga aprillis läks küll halvasti – või millal need tuhapilved olidki? Ma arvan, et kui see kontsert oleks toimunud, oleks mu elu ilmselt mõnevõrra teine. Kui McQueen poleks end ära tapnud, võib-olla oleks mu elu veidi teine. Kui McLaren poleks surnud, oleks mu elu võib-olla veidi teistsugune. Kui palju juhuseid kõigest paari viimase kuu jooksul.

Samas, kui mõtlema hakata. Ilma mu tegudeta ei tähendaks ükski juhus midagi. Teatud marginaal lubab juhuseid ise tekitada. Vähemalt ära kasutada küll. Kas see tähendab, et olen oportunist? Millest säärane negatiivne konnotatsioon? Iga inimene peakski olema oportunist. Kohanema. Reageerima. Tegutsema. Kahetsen alati kui võimalusi ei kasuta. Tegutsedes õpib. On aeg veelgi rohkem õppida.

Aga seda ei öelnud mina.

Pete Doherty hiljutiselt soolokontserdilt

The Bucket Shop:

Pete Doherty – Bucket Shop – Rhythm Factory. 16th December 2007

Through the looking glass:

 

Ja Bucket Shop originaalis (sest Bucket Shopist ei saa kunagi küllalt), väga noorte libertiinide esituses, veel vana trummariga.

The young libertines performing the unreleased song ‘Bucket Shop’ Live at Kings Head. 

Ja seda versiooni Dilly Boy’st pole ka varem kuulnud:

 Ehk siis vana The Libertines’i lugu.

Ja seda lugu pole varem üldse kuulda olnud, noh mina pole kuulnud:

The Libertines rare demo song ‘Smashing’ from the 77 demos

palju õnne, Roger Sargent!

Täna premeerib Record of the Day Roger Sargenti silmapaistva panuse eest muusikafotograafiasse.

Ilmselt tema legendaarseim foto:

Kaunistab The Libertines’i teise, endanimelise albumi ja raamatu The Libertines. Bound Together kaant. Mulle meeldib ka lugu selle (ja järgmise) pildi taga. Jällenägemine peale Peteri vangist tulekut. Teadmatus, kas Libertines jätkab. Teadmatus, kas nende vahel on andestus või mürk. Aga ei, nad kadusid oma jagatud maailmasse ja Roger pidi nad korraks reaalsusesse tagasi tirima. Kasvõi selleks, et nad korraga kaamerasse vaataksid. Ta kasutas oma meelitustaktikat – karjumist. “Peter! Carl!…Vaadake minu poole. Ei, MINU POOLE. Kuule, Carl, Carl. Ei, vaata mind. Vaata mu poole. Värdjas. Pete, VAATA MINU POOLE. Ära ole selline jobu. Vaata minu poole. […] Roger veenis neid oma tätoveeringuid näitama, mõlemad Carli käekirjas. Lihtne poos, aga Roger jäädvustas nad kui nad veel oma ühises maailmas olid ja Carl juuste vahelt kaamerat jõllitamas. Carl paistab olevat karm kutt, kes oma habrast sõpra nähtamatu vaenlase või avalikkuse karmi pilgu eest kaitseb. Ilmselt proosalisemalt on ta seda nägu kuna Roger teda juba hulk aega reaktsiooni saamiseks sõimanud on ja Carl on lõpuks taibanud, millega teda kostitati. Neist paremal on Tony Linkini rusikatele kirjutatud PETE ja CARL. Muidugi tahtis Carl hiljem teada, miks tema nimi vasakul ja mitte paremal käel oli. Kui talle seletati, et CARL oli tulnud parema käega esimesena kirjutada, jäi ta selle seletusega rahule. [vabatõlge BT raamatust.]

Igatahes Sargenti käekiri on üsna eksimatult äratuntav:

Vanem Rogeri lugu BBC’s.