Alexandra Savior

Alexandra Savior on artist, keda olen viimased kuud nii palju kuulanud, et temata ei kujutaks ma enam oma muusikakollektsiooni ja elu ette.

Targa ja andeka noore naisena, paistab, et tal on rohkem põhjendatud hirme kui mingeidki illusioone muusikatööstusest. Tema esimene album valmis koostöös Arctic Monkeyse Alex Turneri ja nende pikaajalise produtsendi James Fordiga. Alex ja Alexandra kirjutasid laulud koos ning üldjuhul on sellest välja loetud Alexi liigset mõju. See on tõesti veider olukord, mis pole iseenesest kuigi kadestusväärne. Kipun samuti pigem nõustuma muusikaajakirjanikega, kes kas vihjavad või ütlevad lausa välja, et plaadifirma oleks võinud tal lasta kauem küpseda, areneda ning lõppkokkuvõttes võimaldanud talle iseloomulikuma debüüdi valmistamist. Aga Savior on nii hea, nii huvitav, nii haarav, et olen rohkem kui tänulik ka selle frankensteinipalakese eest – kes teab, millal ta järgmine album ilmub ja kas üldse.

Mul on väga tugev teooria, mis on ka videotega tõestatav, et ta on isegi tugevam ja huvitavam esineja, kui stuudios tegutseja.

Aga jah, ta absoluutselt ei vääri seda, et tema vastu tuntaks huvi vaid Alex Turneri pärast. Kui aga keegi enda jaoks Alexandra tänu Alexile leiab on see vist aktsepteeritav.

Isegi telesaates vaadatuna on ta hea

Intervjuu temaga

Temaga seondub lisaks Turnerile veel üks controversy. See tegi minu jaoks kontsertvideote leidmise natuke raskemaks. Tema bänd. Kui õigesti märganud olen, on tal olnud kaks-kolm bändi. Loogilise järeldusena olen lisanud videod ühest mulle meeldinud koosseisust, teised koosseisud väga ei meeldinud.

Kuulu järgi on ta nüüd pausil ja läheb ülikooli. Good for her. Hoian loomulikult pöidlaid, et ta muusikategemisega kunagi (aga siiski väga varsti) jätkab ning leiab bändi, mis talle kõige paremini sobib, ja teeb järgmise albumi palju rohkem oma maitse järgi.

Advertisements

Mac DeMarco

Nädal on möödunud ajast, mil nägin teda Riias, Pallaadiumis. Heh, huvitav. Nädal on suht sobiv mõõtühik obsessiivse kuulamise märkimiseks. Ja selle nädala jooksul olen üritanud oma sõpradele kirjeldada Maci olemust ja muusikat (neile, kes temast üldse ei tea) ja konkreetselt kontserti (neile, kes teavad) ja olen vaeva näinud mõlemal juhul. Jah, ta on selline, aga mitte nii. Jah see kontsert oli selline, aga mitte selles mõttes. Ja tunnen, et mõlema kategooria kirjeldustes olen talle liiga teinud, võimetu asja õigesti edasi andma. See iseenesest peaks juba olema paljutõotav, et ta lihtsale kirjeldusele-kategoriseerimisele ei allu. Eks ole? Minu meelest küll.

Ühe äärmiselt muusikateadliku sõbraga oleme ühel meelel, et Mac on midagi erinevat ja haruldast tänapäeva muusikas. Tal on oma hääl ja oma suhtumine. See kõlab hädise ja hägusa selgitusena, see nagu ei ütleks eriti midagi, aga… Võibolla oleksin pidanud sõpradele selle New York Timesi artikli linkima.

Kui õigesti mäletan, siis Mac leidis oma soundi peale seda, kui oli üritanud kiiremat muusikat (punki?) mängida, aga ei tulnud eriti välja, siis aeglustas ja sealt hakkas midagi kooruma. Vahel tuleb aktsepteerida, et see, mida tahad, ei ole sinu teema – mingi selline mõte oli kuskil. Kui ma üritan tema muusikat kirjeldada, siis see on meloodiline kaasaegne easy listening? No on, aga ei ole. Ja kontsert on pigem rokk-kontsert? Aga kuidas see võimalik on? Ei tea. Mac on ise artikuleeritud intelligentne muusik, aga samas nagu siiralt sõbralik uimane/energiline bro? Vist?

Parim, mida teha saan, on mitte enam midagi öelda, vaid juhatada teid Maci muusika juurde, sealt edasi vaatate ise.

Aga see on hea näide sellest kuivõrd erinev on Mac salvestusel

ja kontserdil

Ja konkreetselt Riia kontserdil (väike viibe video lõpus eestlastele)

 

Boogaloo raadio

Kui viimati raadiot kuulasin, kuulasin BBC 6 Musicut. Raadiomasina kaudu pole raadiot kuulanud väga väga ammu. Seega Eesti raadiokanalite suhtes ei oska üldse sõna võtta. Viimased kuud aga on minu elus olnud uus raadio – Boogaloo Radio. Tegu on Boogaloo pubi juures asuva internetiraadioga, mille asutas Jenn Crothers. Seal pubis olen käinud ja paari erineva inimese kaudu seovad mind selle kohaga mõned õrnad niidid, aga sellegipoolest oli üllatav avastada kuivõrd põhjalik ja kõrge profiiliga see raadio tegelikult on. Nad nimetavad ennast rebel radioks ja tõepoolest põhitoon on “inimesed pubis räägivad”, kuid kui natuke süüvida, siis võib leida imeliselt informeeritud ja kogenud muusikainimesi, ka neid, kelle nimesid paljud muusikafännid teavad. Ja külalistest ma ei räägigi – noh neid on lausa tuntuid. Kui briti muusika meeldib, siis soovitan tuhnida ja avastada.

Raadio veebileht ise väidab, et neil on 50 inimest, kes saateid teevad. Tõenäoliselt on neid rohkemgi, mõned neist teevad saateid harva ja juhuslikult, kuid on sellegipoolest kauaoodatud ja nauditavad (näiteks Amanda Abbingtoni ja Jonjo O’Neill’i muhenaljakas saade Nobody’s Listening).

Kuna raadio on kergelt kodukootud ja anarhiline, on nende lähenemine vahel üsna fleksiibel – info ei pruugi olla päris täpne, asjad muutuvad, vahel üht-teist lihtsalt ei toimi, keegi vajutab valet nuppu, sõnakasutus on tsenseerimata, helikvaliteet on nati nadi (see on ainus, mis mind häirib). Milleni ma tegelikult jõuda tahan, on see, et järelkuulamine käib läbi Mixcloudi – tuleb Boogaloo Radio konto kaudu lihtsalt tuhnida. See pole kõige mugavam – suht õnneasi midagi üles leida, ja saade pannakse üles siis, kui saate tegija jõuab/viitsib/mäletab.

Teisest küljest on see raadio üsna mitmekesine saadete ja saadete tegijate poolest. Üks esimesi saateid, mida kuulasin ja veebikaamerast nägin, jättis väga südantsoojendava mulje, kuna saatejuhil oli stuudios tema ema ja paar sõpra ja nad vihtusid kõik ägedalt tantsu. Kahjuks ei mäleta, kellega oli tegu.

Nagu mainisin, on saateid palju ja erinevaid, kuid toon välja neist kaks. Kõigepealt tahaksin tänada Dr. Bill Psyches’i, tänu kelle saatele Mixin’ Up The Medicine, ma Boogaloo Radioni üldse jõudsin. Eesti aja järgi eetris pühapäeva õhtuti kell 22:00-24:00. Soovitangi tema saatest alustada – tihti teeb ta temaatilisi õpetlikke saateid erinevatest teemadest ja žanritest. Põhiliselt teab ta kõige rohkem kaasaegse muusika alustaladest – bluesist ja Northern Soulist, aga ka dubist, funkist, biitnikest, pungist, folgist, psühhedeelikast (kõigil neil teemadel leiab Mixcloudist tema saate vbl v.a. Northern Soulist, kuid sellest on ta kirjutanud raamatu – Sit Down! Listen to This!). Bill mängib alati huvitavat muusikat, mida mujalt sageli ei kuule. Ainus kriitika minu poolt on, et ta räägib vaid iga kolme loo tagant, kuid kahtlustan, et tal oleks öelda palju rohkem.

Bill omakorda soovitas kuulata saadet BB and the King. Saate nimi miksib kokku kahe saatejuhi – Bernard Butleri ja Mark Kingstoni – omad. Kui Mark Kingstonist ei tea ma rohkem kui veebileht mainib, et ta on muusikakirjanik ja teadjamees, siis Bernard Butleri nimi peaks küll juba kaugelt muljet avaldama. Kitarrist, laulukirjutaja, agar kollaboraator, produtsent. Tunnistan, et teadsin teda peamiselt Suede’ist ja et ta paar Libertinesi lugu produtseerinud, kuid Wikit vaadates olin täiesti vapustanud, et ta olnud seotud veel paljude teiste minu lemmikartistide plaatide produtseerimisega. Kuna sellel saatel on alati kaks saatejuhti, on jutustamist siin palju rohkem, vahel on neil ka külalisi (Stephen Street tuleb esimese hooga meelde), kellega kuuleb fantastiliselt huvitavaid vestlusi, kuid viimased saated on samas olnud minimalistlikud, instrumentaalse muusikaga ja mõtlikumad. Seega nende saated on väga erinevad ja soovitan kuulata erinevate huvidega inimestel – neil, keda huvitavad kaasaegse briti muusikamaailma telgitagused, uus muusika, meeleolul põhinevad teemad, luule, kirjandus.

Olen blogi unarusse jätnud. Juhtus. Mingi aeg oli ka periood, kus ma (uut) muusikat “üldse” ei kuulanud. Paar aastat võibolla isegi. See on täiesti võimalik, et inimene ei kuula muusikat. Aga et see mina võiks olla, seda poleks ma iial arvanud. Ei mäletagi, kuidas ma sellest august välja tulin. Võimalik, et pidin eetilist / naismuusikuterikast pleilisti koostama ja mingi hetk sai teada-tuntud muusika ammendatud aga pleilist oli veel lühike. Kondasin täiesti ilma teejuhisteta Spotify ladudes mitu-mitu-mitu õhtut, lõpuks nädalaid, ja lootusekiireke hakkas tagasi tulema – kui mina ilma mingi vihjeta leian lihtsalt laiast maailmast head muusikat, siis teadlikumalt uurides on ilmselt pilt lausa põnev.

Sellele pleilistile olid suht kitsad kriteeriumid – pidi meeldima erineva maitsega seltskonnale, olema optimistlik, piduline, kõnetav, vaheldusrikas – kunagi pöördun siin selle poole tagasi, kuid seda koostades jäi kõrva palju muud muusikat, mis sinna ei sobinud, kuid mulle meeldis ja tasapisi hakkas mu muusikanälg taasärkama. Ja mitte ainult – avastasin, milline mu muusikamaitse nüüd on.

Üritasin kirjeldada, milline see nüüd on, aga tundub, et ma ei oska. Vanasti tundsin oma lemmiklaulu kohe ära. Ühest kuulamisest piisas, teadsin, et jääme kauaks kokku, aga nüüd ei pruugi see nii olla. Võimalik, et olin varem veidi vähem avatud meelega – nõudsin mingitki hitt-loo elementi (aga tõeliselt hea poppmuusika meeldib mulle endiselt). Nüüd, kui miski mind enda külge haagib, siis kuulan seda rahus mitu korda, ilma, et see mulle meeldiks, meeldima hakkab see hiljem, ja jääb meeldima kauemaks.

Aga see on äge kui palju head muusikat on olemas. Absoluutselt ei jõua kõike ära kuulata. Ja lemmikartistid, keda viimati aastaid tagasi kuulasin, on uut muusikat teinud, arenenud uutesse suundadesse. Julgelt. Ja ei tulegi pähe kedagi, kelle uue albumi kohta ütleks: “eeh, eelmised meeldisid, aga see mitte!” Võibolla on asi minus. Varem ütlesin seda suht tihti. Tunnen, et olen nendega rohkem ühel lainel, või siis sellega, mis üleüldiselt õhus. Samas tunnetan üsna selgelt, et minu muusikamaitse (puhtheliliselt) asub üsna selgelt vanemate (avatumate) musofiilide kambas. Teatud muusikud, kes noortele meeldivad, on minu jaoks karaoke-artistid või ei leia nendega muudel põhjustel sidet. Aktsepteerin seda. Järelikult olen vana (või vähemalt mitte noor), ja see on ok. Tuli just vähemalt kaks väga noort bändi meelde, kes mu meelest ülimalt lahedad on. Ehh, see on kõik suhteline.

See, kas “anglofiilist melomaani” tiitel endiselt kehtib – kõhutunde järgi öeldes: ei, ei kehti. Paljud briti bändid on mujale kolinud, enamasti Ühendriikidesse, mõned Euroopa riikidesse. Mõned Austraalia artistid on väga mu südamesse end sisse kirjutanud. Paljud bändid on rahvusvahelised ja piirideta. Ei ütleks, et geograafiline asukoht enam eriti midagi defineeriks või mõjutaks. Vähemalt mitte ilmselgelt ja teadlikult, kaudsemalt küll.  Sellega on keerulisel lood. Võid ju piirideta elada, kui sul piisavalt privileege, aga tegelikult on meil arhailised, konservatiivsed, aga väga reaalsed piirid. Samas, mind endiselt huvitab, kes kellega muusikat teeb, kes keda tunneb. Ideed liiguvad inimesi pidi.

Sellega tõmban eelnevale joone alla. Ära ei kustuta. Uut blogi ei alusta. Las olla näha, kust tulin.

suvist

Kas ma tõesti pole nii ammu juba ühtegi postitust lisanud? Nüüd on jälle tunne, et tahaks muusikat jagada.

TLC-l uus album väljas, mida pole veel kuulanud, aga see nende uus suve chill

Ja Kesha on tagasi. Praeguse hetkega vist 3 videot väljas, aga mu suvine lemmik on see

Ja see GIRLI lugu ketrab kõrvus

No ja suve veidraim video (aga ühtlasi tervitan kõiki poisse ja Mac Demarco postituse teen varsti millalgi)

sügistervitus

Pean tõdema, et minu suhe muusikasse on viimasel ajal jälle muutunud. Kuid vähemalt olen taas muusikaga lähedane. Sellegipoolest, kui lähiajal veidi aega peaks olema, kavatsen seda blogi veidi kaasajastada (linke korrastada, võibolla välimust muuta). Silt “anglofiilist melomaan” ei ole enam väga täpne, aga seal on mu juured ja see on minu muusikamaitset ja kultuurimaailma mõjutanud – et las see siis jääb.

Sügistervituseks üks hindikeelne laul vihmadest (ja uskumatult ilus video filmist Guru). Laulab Shreya Ghoshal, videos tantsib Aishwarya Rai, laulu autor A.R.Rahman.

esimene postitus 2016. aastal

Mulle tuletati meelde, et mul on muusikablogi. Kuidagi ei ole olnud tuju siia midagi postitada viimasel ajal. Nii mitmelgi erineval põhjusel. Ja pealegi uue uue muusikaga pole üldse kursis. Oli mõte Drowned in Soundi 2015. aasta top 100-st end läbi närida, aga väga sellega ei kiirusta. 2015. aastal olin neist kahe albumiga vaid tuttav, aga see-eest intiimselt.

Esimene neist DiS’i nimekirjas kümnendal kohal olev Jenny Hvali “Apocalypse, girl” ja teine kahekümendal kohal olev Laura Marlingi “Short Movie”. Teen neist eraldi postitused lähiajal. On, mida neist kirjutada. Seni piirdun soovitusega neid kuulata.

Paar päeva tagasi sattusin kuulama Soho Radio järelkuulatavat saadet Jazz on the Corner. 13. jaanuaril tegid saadet Eddie Piller ja Martin Freeman. Kes imestab, et miks Martin Freeman, siis teadku, et Martin on muusikafanaatik (osalenud vähemalt ühes muusikadokis, aga millegi pärast kahtlustan, et enamas, ja aeg-ajalt ta ka dj-b). Minu jazzi-teadmised pole täiesti lootusetud, aga võiks paremad olla. Ja see saade toidab jazzi-maiuspalu lusikaga. Nagu saates ka öeldud: “Jazz is a broad church” ja tõesti saate hästi mitmekesine muusikavalik kinnitab seda väidet. Ma julgeks seda saadet soovitada ka inimestele, kel jazzi vastu üsna leiged tunded. Usun, et ka nemad naudiks seda. Pealegi Eddie ja Martini omavaheline vada on aeg-ajalt üsna huvitav ja/või naljakas. Kuulasin korra selle kahetunnise saate otsast otsani ja olen seda jupiti uuesti kuulanud ja mõelnud jällegi tervikuna kuulamise peale, aga selle loo otsisin juba esmakordsel kuulamisel üles – Bobby Timmons Trio “Dat Dere”

Ehk kohtume peagi.