Doubt ja Work

Olen veel Charlotte Day Wilsonit kuulanud.

Praegune kõrvauss on “Doubt”

Tegin nüüd vea ja lugesin videoaluseid kommentaare ja nii mõnigi ütleb, et see meenutab talle ühte lugu ja krt meenutab tõesti. Kui te ei taha paralleelselt kahte lugu oma peas kuulata, ärge minge kommentaare lugema. Aga muidu on see lugu täielik palsam.

Teine hetkelemmik on “Work”

Advertisements

In Your Eyes – Charlotte Day Wilson / BADBADNOTGOOD

Mul on raske uskuda, et ma seda postitust varem ei ole teinud. See laul oli mul obsessiivses rotatsioonis mingi aasta tagasi võibolla? Sattusin uuema esituse peale hiljuti ja sõltuvus tuli tagasi.

Kõik algas sellest esitusest / versioonist ja videost (see on 360kraadine video, seda saab liigutada – tehke seda, jumala eest!):

See aga peaks olema sama sessiooni teine võte (sest 360 kaamera näitaks ära inimesed kaameratega, eksole?) ja minu kõrvadele maitseb see teistmoodi. Energia on hoopis teine (tempo ka?), vbl mõjutab ruumis viibivate inimeste arv heli, esitust, vbl on mikrofonid paigutatud teisiti või kasutatud teisi mikrofone või mixe. Need on ainult mu oletused. Tegelikult tahaks jubedalt teada, mis tegelikult teisiti on. Kui keegi targem tahab pakkuda, tehke oma oletused, palun.

Aga see uuem versioon, mille otsa hiljuti koperdasin on Charlotte’iga, kuid ilma BADBADNOTGOOD’ita.

Ka täitsa meeldib, kuigi on üsna teistsugune.

Charlotte Day Wilsonist tean praegu väga vähe, BADBADNOTGOODist veel vähem. Aga kuulan nad mingi hetk ilmselt kõik läbi.

Stuudioversioon BADBADNOTGOOD’i albumilt IV, mis mulle peale seda esimesena kuuldud versiooni praktiliselt üldse ei meeldinud hakkab ka juba üsna hea tunduma (on tõesti 1970ndate vaibi, nagu üks kommenteerija väitis).

 

Putch Goosit

Kõigepealt vabandan oma huumorimeele pärast. Aga kui vaadata “Putch Goosit’it” puht pseudofaktuaalsest perspektiivist, siis vist ega tabavamalt ei saagi viimaste aastakümmete alternatiivpoppmuusikat ja -ajakirjandust kehastada.

Terve viieminutiline video on nii äärmiselt tsiteeritav. (Tag yourself: i’m both) Loomulikult see ei toimiks pooltki nii efektiivselt, kui Chris Fleming ei oleks nii hea paroodianäitleja. Kui te pole varem teda Youtube’is kohanud, siis palun, alustage tema hittvideost “Company is coming”

Aga Putch Goosit on kaasaegne mõtteline jätk muidugi “This is Spinal Tapile” (mida hiljuti jälle üle vaatasin – ja see oli endiselt väga hea).

Melanie Faye

Otsisin Mac DeMarco kontserdi videosid YT-st ja leidsin Melanie Faye, kes soojendas Maci Hollywoodi Palladiumis (kahjuks mitte Riia Palladiumis). Ja siis jäi mu ajju kinni see Heavy Mellow’ga tehtud lugu:

Ilmselgelt on tegu noore muusikuga, kellelt ei saa tähelepanu pöörata (ja hoian kõrvu lahti ning üritan mitte tema debüüti maha magada – peaks peagi juhtuma). Hilisem guugeldamine ütles, et tal hoiavad tõenäoliselt silma peal ka teised (näiteks SZA). Ma kasvasin küll R&B peal üles, kuid viimasel ajal olen seda nii vähe kuulanud / ei ole leidnud eriti inspireerivaid muusikuid, kes minu maitse järgi R&B’d edasi on liigutanud, aga Melanie Fayed kuuldes ajas alateadvus kõrvad kikki ja nüüd on ülateadvus ka mestis. Tema mängimisest kostab vaieldamatult, et ka tema kasvas R&B peal üles.

Melanie räägib kitarrimängimisest ja uuest Fenderi Player Series Stratocasterist

Melanie räägib numbrisüsteemist

Loodan, et see on inspiratsiooniks noortele ja vanadele algajatele kitarristidele. Kahjuks viib ainult harjutamine edasi. Mitte keegi ei sünni instrumenti mängida osates. Isegi mitte Melanie Faye.

Lisainspiratsiooni ja informatsiooni naistele ja tüdrukutele: kas teadsite, et on olemas selline ajakiri nagu She Shreds? Mina ei teadnud. Aga tänu nende intervjuule Melaniega nüüd tean.

Alexandra Savior

Alexandra Savior on artist, keda olen viimased kuud nii palju kuulanud, et temata ei kujutaks ma enam oma muusikakollektsiooni ja elu ette.

Targa ja andeka noore naisena, paistab, et tal on rohkem põhjendatud hirme kui mingeidki illusioone muusikatööstusest. Tema esimene album valmis koostöös Arctic Monkeyse Alex Turneri ja nende pikaajalise produtsendi James Fordiga. Alex ja Alexandra kirjutasid laulud koos ning üldjuhul on sellest välja loetud Alexi liigset mõju. See on tõesti veider olukord, mis pole iseenesest kuigi kadestusväärne. Kipun samuti pigem nõustuma muusikaajakirjanikega, kes kas vihjavad või ütlevad lausa välja, et plaadifirma oleks võinud tal lasta kauem küpseda, areneda ning lõppkokkuvõttes võimaldanud talle iseloomulikuma debüüdi valmistamist. Aga Savior on nii hea, nii huvitav, nii haarav, et olen rohkem kui tänulik ka selle frankensteinipalakese eest – kes teab, millal ta järgmine album ilmub ja kas üldse.

Mul on väga tugev teooria, mis on ka videotega tõestatav, et ta on isegi tugevam ja huvitavam esineja, kui stuudios tegutseja.

Aga jah, ta absoluutselt ei vääri seda, et tema vastu tuntaks huvi vaid Alex Turneri pärast. Kui aga keegi enda jaoks Alexandra tänu Alexile leiab on see vist aktsepteeritav.

Isegi telesaates vaadatuna on ta hea

Intervjuu temaga

Temaga seondub lisaks Turnerile veel üks controversy. See tegi minu jaoks kontsertvideote leidmise natuke raskemaks. Tema bänd. Kui õigesti märganud olen, on tal olnud kaks-kolm bändi. Loogilise järeldusena olen lisanud videod ühest mulle meeldinud koosseisust, teised koosseisud väga ei meeldinud.

Kuulu järgi on ta nüüd pausil ja läheb ülikooli. Good for her. Hoian loomulikult pöidlaid, et ta muusikategemisega kunagi (aga siiski väga varsti) jätkab ning leiab bändi, mis talle kõige paremini sobib, ja teeb järgmise albumi palju rohkem oma maitse järgi.

Mac DeMarco

Nädal on möödunud ajast, mil nägin teda Riias, Pallaadiumis. Heh, huvitav. Nädal on suht sobiv mõõtühik obsessiivse kuulamise märkimiseks. Ja selle nädala jooksul olen üritanud oma sõpradele kirjeldada Maci olemust ja muusikat (neile, kes temast üldse ei tea) ja konkreetselt kontserti (neile, kes teavad) ja olen vaeva näinud mõlemal juhul. Jah, ta on selline, aga mitte nii. Jah see kontsert oli selline, aga mitte selles mõttes. Ja tunnen, et mõlema kategooria kirjeldustes olen talle liiga teinud, võimetu asja õigesti edasi andma. See iseenesest peaks juba olema paljutõotav, et ta lihtsale kirjeldusele-kategoriseerimisele ei allu. Eks ole? Minu meelest küll.

Ühe äärmiselt muusikateadliku sõbraga oleme ühel meelel, et Mac on midagi erinevat ja haruldast tänapäeva muusikas. Tal on oma hääl ja oma suhtumine. See kõlab hädise ja hägusa selgitusena, see nagu ei ütleks eriti midagi, aga… Võibolla oleksin pidanud sõpradele selle New York Timesi artikli linkima.

Kui õigesti mäletan, siis Mac leidis oma soundi peale seda, kui oli üritanud kiiremat muusikat (punki?) mängida, aga ei tulnud eriti välja, siis aeglustas ja sealt hakkas midagi kooruma. Vahel tuleb aktsepteerida, et see, mida tahad, ei ole sinu teema – mingi selline mõte oli kuskil. Kui ma üritan tema muusikat kirjeldada, siis see on meloodiline kaasaegne easy listening? No on, aga ei ole. Ja kontsert on pigem rokk-kontsert? Aga kuidas see võimalik on? Ei tea. Mac on ise artikuleeritud intelligentne muusik, aga samas nagu siiralt sõbralik uimane/energiline bro? Vist?

Parim, mida teha saan, on mitte enam midagi öelda, vaid juhatada teid Maci muusika juurde, sealt edasi vaatate ise.

Aga see on hea näide sellest kuivõrd erinev on Mac salvestusel

ja kontserdil

Ja konkreetselt Riia kontserdil (väike viibe video lõpus eestlastele)

 

Boogaloo raadio

Kui viimati raadiot kuulasin, kuulasin BBC 6 Musicut. Raadiomasina kaudu pole raadiot kuulanud väga väga ammu. Seega Eesti raadiokanalite suhtes ei oska üldse sõna võtta. Viimased kuud aga on minu elus olnud uus raadio – Boogaloo Radio. Tegu on Boogaloo pubi juures asuva internetiraadioga, mille asutas Jenn Crothers. Seal pubis olen käinud ja paari erineva inimese kaudu seovad mind selle kohaga mõned õrnad niidid, aga sellegipoolest oli üllatav avastada kuivõrd põhjalik ja kõrge profiiliga see raadio tegelikult on. Nad nimetavad ennast rebel radioks ja tõepoolest põhitoon on “inimesed pubis räägivad”, kuid kui natuke süüvida, siis võib leida imeliselt informeeritud ja kogenud muusikainimesi, ka neid, kelle nimesid paljud muusikafännid teavad. Ja külalistest ma ei räägigi – noh neid on lausa tuntuid. Kui briti muusika meeldib, siis soovitan tuhnida ja avastada.

Raadio veebileht ise väidab, et neil on 50 inimest, kes saateid teevad. Tõenäoliselt on neid rohkemgi, mõned neist teevad saateid harva ja juhuslikult, kuid on sellegipoolest kauaoodatud ja nauditavad (näiteks Amanda Abbingtoni ja Jonjo O’Neill’i muhenaljakas saade Nobody’s Listening).

Kuna raadio on kergelt kodukootud ja anarhiline, on nende lähenemine vahel üsna fleksiibel – info ei pruugi olla päris täpne, asjad muutuvad, vahel üht-teist lihtsalt ei toimi, keegi vajutab valet nuppu, sõnakasutus on tsenseerimata, helikvaliteet on nati nadi (see on ainus, mis mind häirib). Milleni ma tegelikult jõuda tahan, on see, et järelkuulamine käib läbi Mixcloudi – tuleb Boogaloo Radio konto kaudu lihtsalt tuhnida. See pole kõige mugavam – suht õnneasi midagi üles leida, ja saade pannakse üles siis, kui saate tegija jõuab/viitsib/mäletab.

Teisest küljest on see raadio üsna mitmekesine saadete ja saadete tegijate poolest. Üks esimesi saateid, mida kuulasin ja veebikaamerast nägin, jättis väga südantsoojendava mulje, kuna saatejuhil oli stuudios tema ema ja paar sõpra ja nad vihtusid kõik ägedalt tantsu. Kahjuks ei mäleta, kellega oli tegu.

Nagu mainisin, on saateid palju ja erinevaid, kuid toon välja neist kaks. Kõigepealt tahaksin tänada Dr. Bill Psyches’i, tänu kelle saatele Mixin’ Up The Medicine, ma Boogaloo Radioni üldse jõudsin. Eesti aja järgi eetris pühapäeva õhtuti kell 22:00-24:00. Soovitangi tema saatest alustada – tihti teeb ta temaatilisi õpetlikke saateid erinevatest teemadest ja žanritest. Põhiliselt teab ta kõige rohkem kaasaegse muusika alustaladest – bluesist ja Northern Soulist, aga ka dubist, funkist, biitnikest, pungist, folgist, psühhedeelikast (kõigil neil teemadel leiab Mixcloudist tema saate vbl v.a. Northern Soulist, kuid sellest on ta kirjutanud raamatu – Sit Down! Listen to This!). Bill mängib alati huvitavat muusikat, mida mujalt sageli ei kuule. Ainus kriitika minu poolt on, et ta räägib vaid iga kolme loo tagant, kuid kahtlustan, et tal oleks öelda palju rohkem.

Bill omakorda soovitas kuulata saadet BB and the King. Saate nimi miksib kokku kahe saatejuhi – Bernard Butleri ja Mark Kingstoni – omad. Kui Mark Kingstonist ei tea ma rohkem kui veebileht mainib, et ta on muusikakirjanik ja teadjamees, siis Bernard Butleri nimi peaks küll juba kaugelt muljet avaldama. Kitarrist, laulukirjutaja, agar kollaboraator, produtsent. Tunnistan, et teadsin teda peamiselt Suede’ist ja et ta paar Libertinesi lugu produtseerinud, kuid Wikit vaadates olin täiesti vapustanud, et ta olnud seotud veel paljude teiste minu lemmikartistide plaatide produtseerimisega. Kuna sellel saatel on alati kaks saatejuhti, on jutustamist siin palju rohkem, vahel on neil ka külalisi (Stephen Street tuleb esimese hooga meelde), kellega kuuleb fantastiliselt huvitavaid vestlusi, kuid viimased saated on samas olnud minimalistlikud, instrumentaalse muusikaga ja mõtlikumad. Seega nende saated on väga erinevad ja soovitan kuulata erinevate huvidega inimestel – neil, keda huvitavad kaasaegse briti muusikamaailma telgitagused, uus muusika, meeleolul põhinevad teemad, luule, kirjandus.