anglofiilist melomaan

Norah Jones – Hammersmith Apollos

Posted by veerand &emdash; juuni 28, 2010

Olen veidi hiljaks jäänud selle jutu kirjutamisega. Ainult 6 päeva tegelikult. Norah Jones esines Londonis Hammersmith Apollos. Mulle ta kaks esimest albumit üsna meeldisid kui nad välja tulid. Nüüd tundub see kui teine eluetapp, kuigi oli vaid 8 aastat tagasi. Aga seda pean ütlema, et päris vabatahtlikult ma sellele kontserdile ei läinud. Ja see kõhutunne oli täiesti õige.

Tegelikult pean ütlema, et pean endiselt ta salvestusi üsna headeks. Nii minimaalset ja täpset arranžeeringut ei kohta just tihti. Räägin endiselt vaid kahest esimesest plaadist. Rohkem plaate pole kuulnud ja ilmselt ei võta ka vaevaks neid üles otsida. Miks nii? Ta on natuke igav minu jaoks. Nii muusikaliselt kui esituselt. Ja seal kontserdil saalis istudes tahtsin teda ärritusest natuke kägistada: “palun ole natuke vähem igav! ma anun sind!”. Aga ei, ta oli väga põhjalikult igav edasi. Kahvatu, pailapslik, konfliktitu, kiretu, säratu. No okei, teatud pailapslik sära tal on – miks muidu keskklassid ta peale tormi jooksevad.

Istusin viimases reas  ja tema muusika ja esitusviis ei ole mitte mõeldud viimase rea jaoks. Heli oleks võinud valjem olla. Pidi väga vaikselt olema, et korralikult kuulda. Ikka väga vaikselt. Hinge kinni vaikselt.

Aga natuke kiitust ka. Või noh siis laitust. Ta ei ole kaugeltki mitte laulja ja selles ei ole mitte üldse midagi halba, aga eksperimenteerida võiks rohkem, julgemalt erinevaid asju proovida ja mitte kooliaktuse stiilis sama jama panna. Aga eks ta varieerib vastavalt oma publikule. Mulle tundub, et ta on ikka veel natuke liiga vaoshoitud, võibolla paarikümne aasta pärast hakkab ta esinejana kestast välja tulema. Täiesti mõistlik aeg minu meelest. See protsess lihtsalt võtab aega ja ta tundub aeglane inimene olevat. Ja lauludest tundusid paremad just kantrihelilised- oli tunda, et nende esitamine tuli pingevabalt ja rõõmuga. Ja kuna tal on sellised tavainimesest fännid, kes ütlevad: “oi, mulle ta õudsalt meeldib!” aga tunnevad ära vaid ta singlid, siis nood kaverid said üsna hea vastuvõtu aga kaasa ei laulnud keegi, kuigi plaadil on nad olemas. Ohh…kurvaks teeb. Sellise kontserdi peale mõtled ikka, et muusikal pole tulevikku.

Soojendajaks Willy Mason. Ma tean küll kes Willy Mason on aga millegi pärast mõtlesin kogu aeg, et Willie Nelson ja olin täielikus ootusärevuses ja Norah street cred oli mu silmis täiega laes. Ja siis tuli lavale Willy Mason. Irv. Ehh ma olen geenius. Tundub, et Mason on ka vahepeal laule kirjutanud ja edasi tegutsenud, aga reklaamiraha ta peale küll kulutatud pole. Tea kas ta enam plaadifirmal ongi? No ilmselt ikka on kui ta tuurib. Igatahes esitas ainult uuemaid laule, ei ainsat hitti ja üksinda akustilise kitarriga, mis oli sellises esinemispaigas paljas narritamine. Aga ma arvan, et kui tal oleks bänd olnud oleks ta Norah’t küll trumbanud.

Muide Norah esines tänavu esimest korda Glastonburyl. Ma ei tea, miks ma seda mainisin.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: