anglofiilist melomaan

Posts Tagged ‘supergrass’

Supergrass – London, Shepherds Bush Empire, 10. detsember, 2008

Posted by veerand &emdash; detsember 14, 2008

Supergrass on minust seni mööda voolanud. Teadlik olen neist olnud, aga vaid vaevu. Kui nad 90ndate teises pooles tõusuteel olid, olin nende jaoks veidi noor. Aga vananemise kaasnähuna on hakanud veidrad asjad meeldima. Mäletan telekast, et nende Alright mulle alaealisena natuke meeldis, Moving tundus liiga täiskasvanulik ja Richard III’st ei saanud üldse aru. Konkreetne vastumeelsus klahvpillide vastu poppmuusikas ei aidanud just asjale kaasa.

Et kõik ausalt ära rääkida, kuidas ma nende kontserdile sattusin… See lugu on väga ebahuvitav ja proosaline. Vaatasin kontserdikalendrit ja enda märkmikus vabu päevi ja Supergrassi kontsert oli selleks ajavahemikuks ainuke sobiv. Sama seletuskirja kirjutaks ka Black Keysi kontserdivaliku kohta. Nii et põhjapanevaid järeldusi tegema ei kukuks, et hähh, ei ole need kuumad nimed või midagi sarnast. Kuigi mõlemale kontserdile õnnestus nii nädal või kaks varem pilet veel saada, ütleks, et kontserditel paistis esinemiskoht sarikateni väljamüüdud olevat ja kummalegi ei õnnestunud põrandale piletit saada. Nii et vohh!

Valmistasin end õite tsipake ette. Juhtusin sõbralt nende kümneaastaku kogumikku just vahetult enne laenama (enne kontserdi-ideed siis). Kuulasin seda tsipa ja väga paljud lood tulid tuttavad ette. Supergrass tundub selline tausta/raadio bänd olema, saund on hämuselt tuttav ja eriti ei ärgita ega vaimusta.

Aga kontserdiga muutus kõik. Miks? Mul on tekkimas teooria, et on kahte sorti bände, mis endasse haaravad – need, mis teevad seda puhtalt muusika jõul, ja need, millel muusika on üks võluvaid komponente. Kummalisel kombel tähendavad mulle isiklikult rohkem teise tüübi bändid. Mitte kuigi üllataval kombel klassifitseerin Supergrassi teise klassi. Kontserdiga kiirgavad nad veel ka 15ndal tegutsemisaastal tegutsemisrõõmu, krutskeid, kavalust ja head tuju. Tekib kuri aimdus, et nende tüüpide seltskonnas võid kroonilised naerukrambid saada ja miski pole nende jaoks siin ilmas piisavalt tõsine. Ja sellisele suhtumisele nende muusika liites saab pagana võluva kombinatsiooni. Ja nende muusika pole tegelikult niivõrd pealiskaudne raadio-popp/rokk, kui esialgsel vaatlemisel tundub. Ma ei räägi laulusõnadest, sest kuigi palju kriitikat nad ei kannata. Aga jälgige meloodiaid, tempot, instrumente, tämbreid – sitaks võluv. Või siis rokib nagu staadiumirokipunt või pungionud. Ja seda kõike ennast tõsiselt võtmata, raha järgi lidumata, vooludega kaasa minemata või kellelegi meeldida tahtmata.

No ok, kui mu jutt teid ei veena, minge Supergrassi kontserdile. Unustate kõik muu ja usute, et olete maailma parimal kontserdil üldse. Eufooria ja heatuju laksu saab matsaki kätte.

Läbi talviselt karge Londoni kolmapäeva õhtul kontserdile minnes ei teadnud ma, mis mind ees ootab. Esiteks oli üllatuseks Shepherds Bush, mis tundus pimedas ja jõululaada säras täitsa klants kant olevat. Shephers Bush Empire (kontserdihoone) asus otse pargi ääres ja oli metroopeatusest minnes lihtne leida. Hoone ise mõnusa suurusega ja atmosfääri-arhitektuuriga ajalooline „kultuurimaja“, mis kultuuri, muusikat ja muud rohkem kui sajandi jagu näinud. Kui seitsmepaiku, pea peale uste avamist kohale jõudsin, meenutas SBE mahajäetud lossi või koolimaja, kus tunnid juba lõppenud. Kuigi lossides ja koolimajades ei kohta just sageli õllelette, ega ole nad tossumasina tulemist lämmatatud. Punane plüüs, trepid, kaared, alkoovides büstid ja publik – üllatavalt keskealine.

Peale paari soojendusbändi ja juppi jõulufilmist “It’s a wonderful life” saabus lavale Supergrass. Alustas põmaki “Diamond Hoo Ha Man’iga” ja jätkas aiva tõusvas joones. Jõulude märkimiseks olid neil tuledesäras kuused laval. Miks mitte?

Rõdul, kus asusin, hakkasin muret tundma arhitektide oskuste pärast, sest va paganamase rõdu ja terve hoone rappus ja vabises mis jube. Eriti järgmiste lugude peale: Mary, Richard III, Moving, Sun Hits the Sky, Pumping on your Stereo, Caught by the Fuzz.
Ja lõpetuseks ka päris jõululaul:

Once In Royal David’s City / Caught by the Fuzz

Täielik setlist.

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , | 1 Comment »

veel Supergrassi

Posted by veerand &emdash; mai 27, 2008

Supergrass – Caught By The Fuzz (live)

Mulle tundub, et Supergrassil võib isegi mitu head lugu olla. Miks siis nende kõige tüütumad lood kuulsad on?

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , | Leave a Comment »

Bite me!

Posted by veerand &emdash; mai 27, 2008

Supergrass – Diamond Hoo Ha Man

Väga hästi ilmaga sobiv lugu. Selline suvine. Hää kitarripopp. Ütleks veel midagi? Vajutan parem uuesti ‘play’ nuppu. Play.

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »