anglofiilist melomaan

Posts Tagged ‘briti’

nagu slängisõnaraamat

Posted by veerand &emdash; jaanuar 13, 2012

Kuigi väga palju uut võibla teada ei saa, on nood kaks videot siiski mõnusad vaadata. Võite kaasa mängida.

Translatlantic Slang Smackdown – briti

.

Transatlantic Slang Smackdown – ameerika

 

Posted in briti | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »

elust briti riigis muusikute suu läbi

Posted by veerand &emdash; september 18, 2008

Juhtusin sellest algatusest täiesti juhuslikult kuulma ühelt organiseerijalt ühel kuumal suveõhtul Soho tänaval. Ja esialgsel kirjeldamisel valdasid vastakad tunded. Idee on küsida avaliku elu tegelastelt, muusikuilt, kellelt iganes tõsiseid küsimusi päevapoliitilistel teemadel. Inimeste universaalne reaktsioon on autogrammi küsida või koos pildistatud saada, see oleks väga huvitav alternatiiv. Teiseks ei hooli noored inimesed eriti poliitikast, neid vihastab või masendab reaalsus. Ja üks mu kaaslatest kuulutas “ma olen poliitika vastu”, mille peale pareeris algatuse organiseerija, et see on ilmselt üks kõige targem lause üldse ja tõmbas meid väga kavalalt diskussiooni. Ja ma tahangi öelda, et poliitika ei pruugi nii hirmus ja masendav olla – piisab, et inimesed saavad avaldada ja vahetada oma arvamust, info tükikesi koguda. Nad ei pruugi kuigi palju teada, nad võivad lollid või eksiarvamusel olla, aga sellest pole hullu seni, kuni neist asjust vahete-vahel räägitakse.

Algatuse nimi: Instigate Debate (veeb)

Carl Barat

Rohem videosid youtube’is.

Huvitavamat ja targemat kuulamist-vaatamist pakuvad Suggs I ja II (Madnessi laulja), Connor McNicholas I ja II (NME toimetaja). George Galloway (šoti poliitik, MP), Laura Manuel I ja II (Reverend and the Makers laulja)

Posted in briti, muusikud, Uncategorized | Sildistatud: , , , , , , | Leave a Comment »

sohva-Glasto ja muid uudiseid

Posted by veerand &emdash; juuni 29, 2008

Anglofiilist melomaan tahaks end õnnitleda suurepärase muusikaradari puhul ja hoiatada endast kolmandas isikus kõnelemise ohtude eest.

Viimased päevad olen telekast Glastonbury ülekannet vaadanud. Siin on telekal selline lahe asi nagu punane nupp, kuhu vajutades telekanalid võluväel paljunevad, st. võib vaadata mitut eri esinejat samal ajal, millist vaid soovid. Ok, mitte väga mitut ja sama jampsi korratakse ad nauseum aga ikkagi lahe. Naljakas, aga aasta tagasi mu lemmikud olnud artistid on endiselt mu lemmikud. Jack Penate, Mark Ronson näiteks tundusid telekast Glastol tõsiselt head olevad. Eee Amy Winehouse’i viisakusest ei kommenteeriks, saagu ta terveks ja hoidku oma talenti ilusasti. Massive Attack ikka jättis hea mulje ja olen lugenud, et mujalgi esinedes on kiidetud nende helikvaliteeti – mitte kõrvu lukustav, kuid suurepärane ja effex värx.

Laupäeva pärastlõunal tirisin end vahepeal diivani-lõksust välja ja läbisin karmi päikesepaiste ning jõudsin kõledasse keldrisse RoTa pärastlõunale. Rahvast oli, peaks vist ütlema, et rahvast ei olnud. Oli neli esinejat, kolm bändi ja üks üksiküritaja. Ja mina. Ja mõned nende sõbrad. Ja mõni üksik publik veel. Kus rahvas siis oli? Noh glastol, pargis päevitamas, maal, reedeöist magamatust tasa tegemas. Vabandusi leiab alati. Aga ma kaifisin, laiutasin, klõpsutasin, kuulasin suu ammuli ja sain võlutud ühest laulust ja ühest bändist, vabandasin, uurisin ja läksin koju tagasi. On suvalisi esinejaid ja siis äkki vaatad tõtt millegi maagilisega.

JC Cooper – poiss metsadest akustilise kitarriga, tõsiselt haarav laulukirjutaja/laulja. Midagi tumedat ja vapustavat.

The Mighty Low. Bänd just meelde ei jäänud aga laulja oleks tugevam üksikesinejana.

Treecreeper oli minu jaoks päeva pärl. Alternatiiv-kantri kõlab eemaletõukavalt, aga nii, kuidas nad toona ilma trummarita esinesid, oli fantast.

Ma olen hakanud mõtlema, et on live bändid ja on plaadi bändid. Ja erandid. Ja kui valima peaks, valin alati elusa ja see bänd on elus.

Birdman Ray

Puhh, aga Londonis võib täiesti vabalt muusika üledoosi saada. Nii palju toimub!!! Reede õhtul jätsin lihtsalt ühele üritusele minemata. Homseks on üks asi päevikusse kritseldatud ja kolmapäevaks kah. Mis need on jätan ärasõnumishirmust ette lahti latramata. Aga põnevad-põnevad ajad on käes.

Ja ühel päeval saabub aeg, kui jõuan Glastonburyle ka füüsiliselt kohale. Jajah. Ehk. Oleks tore. Ahjaa, Jay-Z Glastol…seda esinemist nägin kah. Ei mina ka mõista, millest nii palju lärmi hiphopi üle tol festivalil, kus on igat tüüpi muusikat niikuinii näha. Natuke pani üllatama küll kui paljud britid ja muud külastajad Jay-Z muusikat, lugusid, sõnu teadsid, aga noh teadku terviseks!

Ja minu elektro-radar? Elektro õitseb briti saartel nagu ei midagi hullu. Ahjaa Hot Chipi nägin ju kah Glasto ülekandest. Peale kolmapäeva ehk kuuleb rohkem elektrost 😉

Seniks aga magusaid banaane!

Posted in muusika | Sildistatud: , , | Leave a Comment »

Duffy – Syrup & Honey

Posted by veerand &emdash; veebruar 9, 2008

Duffy 

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »

Hot Chip

Posted by veerand &emdash; veebruar 6, 2008

Täielik põikpäine udu – miks ma sellest bändist varem mitte midagi ei teadnud?

Ahh? Juba kuu (kuid?) kedratakse nende “Ready for the floor” klippi telkus (loe: MTV2’s), aga ma ei tahtnud vaadata. Ja üks päev siis vaatasin ja olin vaimustuses. Aga juhuks, kui te ka ei viitsi seda klippi vaadata, vaadake neid parem Jonathan Rossis:

18th Jan – Hot Chip performing their latest single “Ready for the Floor” on Friday Night with Jonathan Ross.
Ja muide, üks bändi liikmetest oli hiljuti Never Mind the Buzzcocksis (hehh, ja muide ka Dev Hynes).

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , , | 1 Comment »

Let’s Wrestle

Posted by veerand &emdash; jaanuar 14, 2008

Viimasel ajal olen natuke vanemat uut muusikat, lemmikuid, vanu lemmikuid või lihtsalt vaikust kuulanud, see uue muusika nälg mus kartis soiku jääda. Nüüd aga on jälle uut raporteerida.

Lõputu tänu Daily Growl’ile. Olgu õnnistatud ta muusikamaitse. Sealt on alati midagi noppida, igav pole veel hakanud. Alustuseks soovitan lugeda seda (vähemalt minu tutvus Let’s Wrestle’iga algas sealt, eriti loost I Wish I was I Husker Du). Husker Dü, muide, oleks siis see müstiline bänd, mida kõik mainivad, aga millest ma ikkagi midagi ei tea (kunagi koidab kindlasti ka tuu päiv).

Aga Let’s Wrestle’iga on parim vast tutvust teha nendespeissilehe kaudu. Kui see suisa ainus koht pole.

I won’t lie to you – Let’s Wrestle

Minu esialgne mulje neist: ebamäärase müra ja sahina all nagu on midagi, mis väga salaja sõltuvust tekitab.

Posted in briti, muusika | Sildistatud: , , , , | Leave a Comment »