Mõtlesin, et räägin natuke mitte-täitsa-mainstream muusikast. Noh nii üldiselt. Mul tuli täna viitsimine, kaevasin infot Daniel Johnstoni kohta ja kuulasin uuutuubis ta lugusid. Täitsa kiiresti hakkas vaimustus peale tulema. Mõtlesin, et vaatan, kas tast eesti keeles internetis ka kirjutud on. No natuke on. Dublinis elav eestlane käis teda vaatamas.
Siis sattusin selle artikli otsa. Ja mu hea tuju kippus kiiresti kahanema. Sellepärast, et ma kipun toda artiklit uskuma. Ma üritan end ohjes hoida ja mitte sellest täpsemalt rääkida – see ei tuleks kellelegi kasuks. Aga. See võtab hästi kokku Eestis valitseva suhtumise originaalsetesse loomingulistesse inimestesse. Artikli autor pole milleski süüdi, ta lihtsalt kirjeldab olukorda.* See teibaga puutumise ja haletsemise sündroom. Mis konkreetselt Daniel Johnstonisse puutub, siis ta laulud on lihtsalt suurepärased ja ma ei pea vajalikuks lisada täpsustuseks “vaimuhaige inimese kohta”. Nad lihtsalt on head ja kõik. Pole oluline, millised haigused tal on.
Vabandust, ma olen täna liiga palju aega internetis veetnud.
* Ja ma olen ise täpselt seda sama mõelnud, et Eestis on ühiskondlikult aktsepteeritud enda väljendamise ja välja elamise vormidest kas toit või sport. Kõik muu on keskmisele eestlasele voodoo. Sellest siis Eesti muusika kehvaverelisus ja kultuuri hambutus.
No kuna ma juba kõnet pidama juhtusin… Mina tahaks, et iga eestlane teeks midagi. Ja julgelt. Kartmata, et talt sellekohast diplomit nõutaks. Mõtlemata, mida naabrimees küll arvab. Lihtsalt tee midagi südamest ja saada kritiseerijad kuradile.
Tegelikult tahtsin ma hoopis teistest asjadest kirjutada, aga nüüd siiasamma hästi ei sobi.
anglofiilist melomaan 