anglofiilist melomaan

Posts Tagged ‘PÖFF’

PÖFFi eri (Täiskasvanud filmistaar; Külmad kalad)

Posted by veerand &emdash; detsember 6, 2010

PÖFF on läbi, aga sellegi poolest.

Täiskasvanud filmistaar (Kanada)
See on küll irvitamine, et too film Sundaance’il maailmakino kategoorias auhinna sai. Aga no olgu, eestlasele ehk on Kanada mingil määral eksootiline. Ei ole. Igatahes liigutavalt tavaline lugu, hästi tehtud, hästi näideldud. Aga kust see jalgpallur PÖFFi lehel filmikirjeldusse sai oleks küll huvitav teada – tegelane oli hokimängija, NHLis. Hea lugu perekonnast, teismeeast, nadidest vanemlikest oskustest, hoolimisest, vigadest. Loodus, muide, paistab Newfoundlandis veel masendavam olevat kui Eestis, nii et heatujufilm kaa. Tegelikult siiski mitte. Väga tõsine film. Aga mitte üle mõistuse tõsine.

Külmad kalad (Jaapan)
Tuleb välja, et splatter-tüüpi film. Rohke vere ja allasurutud jaapani-psüühikaga (vähemalt selline mulje jaapani filmidest jääb). Kuigi jah, IMDBs mainib vaataja, et seal pole lihtsalt vägivald vägivalla pärast, vaid loo seisukohast äärmiselt oluline. Siis vist ei saa splatteriks nimetada?

Pühendan järgmise loo sellele filmile. See lugu oli muide Imperialistide filmis (vt paar kannet tagasi).

Psycho Killer – Talking Heads

Advertisements

Posted in muusika | Sildistatud: , , , , | Leave a Comment »

PÖFFi eri (Benda Bilili)

Posted by veerand &emdash; detsember 4, 2010

Noh lõpuks juttu ka ühest muusikafilmist PÖFFil.

Benda Bilili (Kongo)
Sisukirjeldusele saab lingist ligi ja kritiseerida nagu midagi pole. Suht optimistlik film. Muusika on mõnus ja väga kaasakiskuvat tantsimist saab näha. Võib-olla erinevus “Buena Vista Social Clubiga” on vast see, et Club räägib kunagistest suurepärastest muusikutest , Bilili on aga vahend kuulsusele ja edule. No ja muidugi läksid ka Clubi muusikud tänu filmile maailma vallutama. Ahjaa, unustasin juba, et Staff Benda Bilili bändis on enamik puudega ja lausa tänaval. Muusika seisukohast ei oma see tähtsust.

Posted in muusika, muusikud | Sildistatud: , , | Leave a Comment »

PÖFFi eri (Imperialistid; Nähtamatu silm)

Posted by veerand &emdash; detsember 3, 2010

Imperialistid on ikka veel elus (USA)
See pidev kultuuride ja maailmate, reaalsuste clash on mulle Londonist kaa tuttav. Kumb on siduvam – kas see, kust sa pärit oled või see, kes olla tahad? Minu kogemuse järgi ja ka selle filmi järgi ikka pigem see, kes isikuna oled ja mille poole pürgid. Ööelul on potentsi olla erinevaid rahvusi ja inimesi siduv mateeria ja ma ei tembeldaks seda filmi kuigi kerge(meelse)ks. Mitte, et see film automaatselt sellist arvamust tekitaks, aga näitab ta ju peamiselt ühelt koosviibimiselt teisele kulgevaid vahest naiivseidki inimesi. Muhe film ja kohati väga naljakas ja mulle läks kuidagi hinge. Mõnes mõttes selline ju välismaal elamine on – ehitad oma maailma, kogud inimesi enda ümber ja kui häda käes, leiad endasuguseid immigrante. Ja mis sest, et sa nendega eriti seostuda ei taha, midagi teil siiski ju ühist ja mõne kandi alt ei suudaks keegi teine teid sedasi mõista. Aga seda filmi saab täitsa vabalt ka kergelt hedonistliku heatujufilmina võtta.

Nähtamatu silm (Argentiina)
Väga kummaline film. Ajalises mõttes eriti. Mul võttis peaaegu terve filmi aega, enne kui mõistma hakkasin filmi ajaloolist-kultuurilist konteksti. No selles mõttes, et see koolikord ja riietumisviis oleks võinud käia aastate kohta 1800–1960 enam-vähem. Ja lõpuks selgus, et lugu toimus aastal 1982, mil ka Argentiinas oli juba olemas selline asi nagu punk. Ja kui õpetajanna peole läks, lendas minu aju õhku – lihtsalt tohutult keeruline oli mõista seda veidrat kooli mullmaailma. See ilmselt oligi filmi mõte – seda näidata, seda tohutut konflikti reaalsuse ja mineviku õhumullide vahel, kuidas inimesed ei suutnud ühe või teisega kohaneda, kui naeruväärne selline reaalsusest irdumine on. Aga kogu fimi aeg vasardas peas “Klaveriõpetaja”, too Austria film.

Posted in Uncategorized | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »

PÖFFi eri (Tavaline Lugu; Ülestunnistused)

Posted by veerand &emdash; detsember 1, 2010

Viimaks õnnestus ka filme vaatama minna. Ma mingi päev nostalgitsesin ja kui ma ei eksi, olen esimesest aastast alates kõigil festivalidel käinud!? Või siiski eksin? Äkki on mõni aasta ikka vahele jäänud? Aga miks? Aaa, jaa, üks aasta jäi kindlasti vahele, siis olin ära ja teine aasta jäi ka vahele kui Eestist ära olin. No hea küll, Eestis elades pole vist PÖFF kunagi külastamata jäänud. PÖFFi esimene aasta kattus ajaga, mil olin tõsine filmihull ja paremat kingitust poleks osanud tahta. Nostalgitsuse lõpuks ütleks, et PÖFFita ei kujutaks elu enam ettegi. Mis siis, et tavaliselt vaadatud filmide arv kõigub poole tosina kandis.

Aga täna siis vaadatud kaks filmi, esimene neist meditatiivne, teine intensiivne.

Tavaline lugu – Mundane History (Tai).
Lugu hiljuti halvatuks jäänud noormehest, kes veel oma emotsionaalset staadiumit füüsilise järgi kohandada pole jõudnud. Kummaliselt heljuv-zen-praktiline õhustik. Lootus kumab läbi, elu kumab läbi. Peategelane on küll depressioonis ja tige, kuid aimdub, et ta loomus pole selline, vaikselt ja minimalistlikult hakkavad noormees ja ta hooldaja hästi läbi saama. Umbes sama jutukad kui ugrilased. Heliline kujundus ja muusika on mu meelest tai filmi kohta ootamatud, kuid loovad usutavust, paigutades filmi kaasaegsesse maailma. Ausaltöelda tekitas huvi, et mida noored seal Taimaal kuulavad, kuivõrd levinud selline läänelik indimuusika on. See filmitaust meenutas Mogwaid, muide.

Ülestunnistused – Kokuhaku (Jaapan)
Saal oli ääreni täis ja filmil tundus selline menu hais küljes olevat et oh oh oh. Ma olen üldiselt Jaapani põnevus/õuduka fänn küll, aga selle filmiga ei õnnestunud end sellesse ära kaotada. Võib-olla oligi hea, oleks muidu psühholoogiliselt rängalt mõjunud. Eks see laste seas toimiv julmus on alati šokeeriv. Ja film on julm ja valus ja narratiiv hästi kokku pandud ja visuaalselt nauditav. Ega vist pole palju hirmutavamat kui viltu vedav vaimne tervis ja lähedaste “ära pööramine” ja piinlevad lapsed üldse.  Kummaline see koosvaatamise psühholoogia – paaris kohas naerdi, kuid mina tundsin algusest lõpuni ainult õudu.

Posted in Uncategorized | Sildistatud: , , , , | Leave a Comment »