2012 (Twenty Twelve)

Olgu. Olgu. Olgu.

On üks teema, millest…me rääkinud ei ole. Ohhlümpiamängud. Londonis, eksju?

Spordi ja igast mängudega kõige soojem suhe ei ole – ma ju kolisin Londonist ära, et mängudel jalust eest saaks, eksole. That’s my story and I’m sticking to it.

Aga olen 2012-e seda hooaega vaadanud küll. (Ja eelmist kahh?) Ja nüüd ma alles hakkan aru saama, et see polegi niivõrd komöödiasari, vaid põhineb väga suures osas faktidel! Mul on natuke häbi öelda, mis asjad need täpselt olid – aga vaatasin sarja ja mõtlesin: “hahaa! Jah, see on päris andekas. Väga hea nali!” ja siis loen lehest et see ongi tegelik olümpia-idee. Ei ole võimalik!

Aga nüüd, kus avatseremoonia on nädalavahetusega koos ukse taga, pean ütlema, et päris huvitav, mis see Danny Boyle teinud on, ja mis toimuma hakkab, ja isegi sporti võiks veidi vaadata.

Kuigi nüüd on juba 2012 – sarjast lahkuda kurb. Seal on nii palju toredaid näitlejaid kah…
Peale Kolmandat Tähte olen Hugh Bonneville’i fänn. Olivia Colman on nii naljakas, Jessica Hynes, ja David Tennant loeb teksti!

Mälestuseks viperused salvestamiselt

Desert Island Discs

DID on legendaarne BBC raadiosaade. Intervjueeritav räägib oma elust ja üritab need seostada kaheksa muusikapalaga. Mina avastasin DIDi kui tõsine podcasti nälg mind tolle saate podcastideni viis. Mäletan põgusalt, et üks mu mõnevõrra muusikakauge majakaaslane mainis kord seda saadet kui muusikasaadet, mille peale mina vist ülbelt turtsatasin. Njah, muusikasaateks ma seda praegugi ei pea, kuid turtsatus selle saate peale on küll püha liig mis liig. Neil on preagu müstiliselt rikkalik podcastide arhiiv – mitusada. Vist ei pea lisama – soovitan.

wiki selgitus

ametlik lehekülg

Euroopa kultuuripealinnad – BBC3

Tallinn ja Turku BBC3 kõrvade läbi.

45-minutiline raadiosaade. Äärmiselt meeldivalt vanamoodne kogemus – nagu kuuldemäng, mis viib teise maailma ja sa mitte ainult ei kuule, vaid ka näed. Huvitav on kuulda, kuidas teised meid näevad, tunnetada end kultuuriliselt, geograafiliselt selle piirkonna osana.

“Shame is good” Arvo Pärt

Sibeliuse partituuri/käekirja kirjeldus.

Ja palju muud huvitavat.

NB! 6 päeva aega kuulata – Music Matters. Väidetavalt saadaval ka podcastina.

kontsert BBC pleieris

Kõige viimasem “külastatud” kontsert toimus mu voodis ja lõppes mõni minut tagasi. Häbi…ikka vastavalt rikutuse tasemele! Ei noh! Vaatasin BBC iPlayerist 28 novembril eetris olnud saadet “The Clash Live: Revolution Rock”. Donn Lettsi juhatatud antoloogia – 60 minuti jagu Clashi kontsertesitusi läbi kogu nende karjääri. Paar selgitavat lauset Zane Lowe poolt pealtloetuna iga loo vahel. Aga põhimõtteliselt on see nii lähedal Clashi kontserdil olemisele, kui mina eales saan. Ilmselgelt. Kuna Clashi pole ju enam.

Kujutan ette, et nende kontserdid olid vägevad. Kui nad isegi arvutiekraanilt maha tahavad hüpata. Jube animeeritud/elektritseeritud tüübid. Ei tulegi ükski kaasaegne bänd kohe ette, kes laval füüsiliselt nii särtsu täis oleks.

Seda põhimõtteliselt väidakski, et ma usun, et nad olid väga hea live bänd. Ja ma leidsin enda jaoks paar uut Clashi lugu. Võiks võib-olla nende albumid kunagi soetada. Kunagi. Kui maise vara kogumine veidi loogilisem tundub.

Väljaspool ühendkuningriike asujaile ütleks veel – näänäänäänänää!! Sest teie BBC iPlayerit vaadata ei saa! Hm, aga miks nad seda raha eest ei võimalda, ma päris ei mõista.