Boogaloo raadio

Kui viimati raadiot kuulasin, kuulasin BBC 6 Musicut. Raadiomasina kaudu pole raadiot kuulanud väga väga ammu. Seega Eesti raadiokanalite suhtes ei oska üldse sõna võtta. Viimased kuud aga on minu elus olnud uus raadio – Boogaloo Radio. Tegu on Boogaloo pubi juures asuva internetiraadioga, mille asutas Jenn Crothers. Seal pubis olen käinud ja paari erineva inimese kaudu seovad mind selle kohaga mõned õrnad niidid, aga sellegipoolest oli üllatav avastada kuivõrd põhjalik ja kõrge profiiliga see raadio tegelikult on. Nad nimetavad ennast rebel radioks ja tõepoolest põhitoon on “inimesed pubis räägivad”, kuid kui natuke süüvida, siis võib leida imeliselt informeeritud ja kogenud muusikainimesi, ka neid, kelle nimesid paljud muusikafännid teavad. Ja külalistest ma ei räägigi – noh neid on lausa tuntuid. Kui briti muusika meeldib, siis soovitan tuhnida ja avastada.

Raadio veebileht ise väidab, et neil on 50 inimest, kes saateid teevad. Tõenäoliselt on neid rohkemgi, mõned neist teevad saateid harva ja juhuslikult, kuid on sellegipoolest kauaoodatud ja nauditavad (näiteks Amanda Abbingtoni ja Jonjo O’Neill’i muhenaljakas saade Nobody’s Listening).

Kuna raadio on kergelt kodukootud ja anarhiline, on nende lähenemine vahel üsna fleksiibel – info ei pruugi olla päris täpne, asjad muutuvad, vahel üht-teist lihtsalt ei toimi, keegi vajutab valet nuppu, sõnakasutus on tsenseerimata, helikvaliteet on nati nadi (see on ainus, mis mind häirib). Milleni ma tegelikult jõuda tahan, on see, et järelkuulamine käib läbi Mixcloudi – tuleb Boogaloo Radio konto kaudu lihtsalt tuhnida. See pole kõige mugavam – suht õnneasi midagi üles leida, ja saade pannakse üles siis, kui saate tegija jõuab/viitsib/mäletab.

Teisest küljest on see raadio üsna mitmekesine saadete ja saadete tegijate poolest. Üks esimesi saateid, mida kuulasin ja veebikaamerast nägin, jättis väga südantsoojendava mulje, kuna saatejuhil oli stuudios tema ema ja paar sõpra ja nad vihtusid kõik ägedalt tantsu. Kahjuks ei mäleta, kellega oli tegu.

Nagu mainisin, on saateid palju ja erinevaid, kuid toon välja neist kaks. Kõigepealt tahaksin tänada Dr. Bill Psyches’i, tänu kelle saatele Mixin’ Up The Medicine, ma Boogaloo Radioni üldse jõudsin. Eesti aja järgi eetris pühapäeva õhtuti kell 22:00-24:00. Soovitangi tema saatest alustada – tihti teeb ta temaatilisi õpetlikke saateid erinevatest teemadest ja žanritest. Põhiliselt teab ta kõige rohkem kaasaegse muusika alustaladest – bluesist ja Northern Soulist, aga ka dubist, funkist, biitnikest, pungist, folgist, psühhedeelikast (kõigil neil teemadel leiab Mixcloudist tema saate vbl v.a. Northern Soulist, kuid sellest on ta kirjutanud raamatu – Sit Down! Listen to This!). Bill mängib alati huvitavat muusikat, mida mujalt sageli ei kuule. Ainus kriitika minu poolt on, et ta räägib vaid iga kolme loo tagant, kuid kahtlustan, et tal oleks öelda palju rohkem.

Bill omakorda soovitas kuulata saadet BB and the King. Saate nimi miksib kokku kahe saatejuhi – Bernard Butleri ja Mark Kingstoni – omad. Kui Mark Kingstonist ei tea ma rohkem kui veebileht mainib, et ta on muusikakirjanik ja teadjamees, siis Bernard Butleri nimi peaks küll juba kaugelt muljet avaldama. Kitarrist, laulukirjutaja, agar kollaboraator, produtsent. Tunnistan, et teadsin teda peamiselt Suede’ist ja et ta paar Libertinesi lugu produtseerinud, kuid Wikit vaadates olin täiesti vapustanud, et ta olnud seotud veel paljude teiste minu lemmikartistide plaatide produtseerimisega. Kuna sellel saatel on alati kaks saatejuhti, on jutustamist siin palju rohkem, vahel on neil ka külalisi (Stephen Street tuleb esimese hooga meelde), kellega kuuleb fantastiliselt huvitavaid vestlusi, kuid viimased saated on samas olnud minimalistlikud, instrumentaalse muusikaga ja mõtlikumad. Seega nende saated on väga erinevad ja soovitan kuulata erinevate huvidega inimestel – neil, keda huvitavad kaasaegse briti muusikamaailma telgitagused, uus muusika, meeleolul põhinevad teemad, luule, kirjandus.

Advertisements

esimene postitus 2016. aastal

Mulle tuletati meelde, et mul on muusikablogi. Kuidagi ei ole olnud tuju siia midagi postitada viimasel ajal. Nii mitmelgi erineval põhjusel. Ja pealegi uue uue muusikaga pole üldse kursis. Oli mõte Drowned in Soundi 2015. aasta top 100-st end läbi närida, aga väga sellega ei kiirusta. 2015. aastal olin neist kahe albumiga vaid tuttav, aga see-eest intiimselt.

Esimene neist DiS’i nimekirjas kümnendal kohal olev Jenny Hvali “Apocalypse, girl” ja teine kahekümendal kohal olev Laura Marlingi “Short Movie”. Teen neist eraldi postitused lähiajal. On, mida neist kirjutada. Seni piirdun soovitusega neid kuulata.

Paar päeva tagasi sattusin kuulama Soho Radio järelkuulatavat saadet Jazz on the Corner. 13. jaanuaril tegid saadet Eddie Piller ja Martin Freeman. Kes imestab, et miks Martin Freeman, siis teadku, et Martin on muusikafanaatik (osalenud vähemalt ühes muusikadokis, aga millegi pärast kahtlustan, et enamas, ja aeg-ajalt ta ka dj-b). Minu jazzi-teadmised pole täiesti lootusetud, aga võiks paremad olla. Ja see saade toidab jazzi-maiuspalu lusikaga. Nagu saates ka öeldud: “Jazz is a broad church” ja tõesti saate hästi mitmekesine muusikavalik kinnitab seda väidet. Ma julgeks seda saadet soovitada ka inimestele, kel jazzi vastu üsna leiged tunded. Usun, et ka nemad naudiks seda. Pealegi Eddie ja Martini omavaheline vada on aeg-ajalt üsna huvitav ja/või naljakas. Kuulasin korra selle kahetunnise saate otsast otsani ja olen seda jupiti uuesti kuulanud ja mõelnud jällegi tervikuna kuulamise peale, aga selle loo otsisin juba esmakordsel kuulamisel üles – Bobby Timmons Trio “Dat Dere”

Ehk kohtume peagi.

The Cribsi uudis

The Cribsilt on kohutavalt põnev uudis – vahetab plaadifirmat – kolib peale kümmet aastat ja viit albumit indiefirma Witchita pealt suurfirma Sony REDile. Peaks ütlema, et neil on väga eklektiline valik artiste kirjas. Huvitaval kombel näiteks ka Andrew Bird, Kasabian, Odd Future, Passion Pit ja Alanis Morissette.

Votsiis. Ei suuda ära oodata. Kuuenda albumi salvestamine hakkab pihta juba oktoobris. Et võibolla siis isegi jõuan. Aga jah, olen väga põnevil, sest tõesti pole väga tavapärane, et peale viit albumit mõni bänd indiest suurde läheb.

Uudise allikad – üks, kaks, kolm.

järjekordne tugitooliglasto (2014)

BBC on see aasta 111 esinemist ja saadet Glastonbury festivalist oma pleierisse üles pannud. Ja nii olen enneolematul kogusel glasto ülekannet ära vaadanud. Hirmus kohe. Eelmisel aastal kuulasin vist pigem raadiost. Ja kavatsen edasi lasta.

Praeguse seisuga olen ära vaadanud Lily Alleni esinemise, mis oli ok (ta meeldib mulle isiksusena ja tal on mõned ideaalsed popplaulud), vaatasin Lana Del Rey’d (uhh, kas tal ongi ainult masendav repertuaar? muusikaliselt tegelikult talutav isegi), Dolly Partonit (vau, tõsine vanakooli šõubisinise distsipliin, aga peab ütlema, et ta uus singel on täiesti korralik), Blondiet ei viitsinud vaadata, oli kuidagi nadi, Disclosure’i kogu setti ka ei viitsinud (kerisin kogu aeg edasi, aga viimane lugu Sam Smithiga on siiski TUNE ja oli ka lives), Ellie Goulding (oli suht igav, kuni kerisin hittideni, tal ka mõned tõsised popplood), Black Keysist nägin juppe, mis jätsid siiski hea mulje, Pixiest vaatasin uuesti (jälle oli hea), Paolo Nutini (oli ok/hea, sitaks hea hääl kutil).

Kohe saab vaadatud Jack White’i sett. Siiani rokib korralikult.

Ja nii palju on veel vaadata!

Field Day 2014

Kui ma 2008amal aastal tol festivalil käisin, oli tuu veel üits pisikesema-mõõtu festival Londoni linnas (otsi, olen siin blogis sellest juba kirjutanud). Aga tubli, väga tubli. Sest ajast peale on tost saanud kahepäevane üritus, pindala kasvanud ja rahvamassid mitme-mitme-mitmekordistunud.

IMG_1206

Kui nüüd aus olla, siis ma natuke nutan Homefires ja Village Mentality lavade kaotuse üle. No kui täpsemalt väljendada, siis selliste artistide puudumise üle tänavuselt festivalilt. Ma ju nägin Efterklangi ja Fionn Reganit pisikesel Homefires laval ja need on kahtlemata ühed parimad mälestused festivalidelt. Aga no mis teha. See-eest on festival nüüd suurem, kui varem ja kui selle tulemuseks on Pixies peaesinejana, siis tõesti poleks viisakas nuriseda.

Pixies Field Dayl.

Täielik selleaastane line-up olemas nende veebilehel. Aga mainiks neid, kellele jõudsin oma kõrva peale visata. Blood Orange. Jagwar Ma. Seun Kuti & Fela’s Egypt 80. Warpaint. Metronomy. Temples. The Horrors. Pixies. Võidukate kontsertesinejatena väljusid minu jaoks: Seun Kuti, Jagwar Ma, Warpaint, The Horrors ja Pixies.

Nende kontserdile läheks iga kell uuesti ja saadaks heatahtlikult teisigi. Dev Hynes kukkus juba teist korda kontsert-õhustikus läbi minu jaoks. Aga seda karmides välistingimustes. Sisekontserdina prooviks uuesti, kuna ta looming on ikka peris hea juba.

Kiidaks ka festivalipassi hinda (varakult ostes vägagi konkurentsivõimeline. loe: nii odavalt ei saa vist ühelegi teisele välisfestivalile), asukohta, juurdepääsetavust, õhustikku, korraldust, toitu, jooki (kui leiad õige koha, kus müüakse päris õlu, mitte solki, mil nimeks Red Stripe), varast lõpukellaaega (kuna toimub Londonis, siis kella 23-st öörahu). Hoiatus: rahvast on paksult, on viimastel aastatel täiesti välja müünud end. See, kes rahulikku low-key festivali otsib, siis otsigu edasi. Ja mul on tunne, et alaealisi reeglina sinna ei lasta. Ainult 1 lastekäru jäi ka kogu festivali peale silma, ehk siis ainuke alla-18aastane isik festivalil.

Mount Kimbie Tallinnas

Just mainisin ühes vestluses, et ega ma alati muusika kohta midagi öelda ei oskagi. Ma arvan, et alati ei peagi oskama. Sellepärast ma ei kirjutagi selle kontserdi kohta arvustust. Aga nii palju võin öelda, et see oli nii hea, et ma ei mäletagi Tallinnas nii head kontserti. (Peaks hakkama ikkagi jälle kontsertide üle arvet pidama. Tea, kas katab ühe seina pinna ära? Või kirja panna ainult head kontserdid?)

Läksin kontserdile MK fännina, olemata siiski nende ekspert. Nüüd, kontserdi järelmõjuna olen neid uurinud. Peaaegu olen fänn+ekspert. Ei mäleta, mis ootustega läksin. Hüppasin küll lakke, kui kuulsin, et tulevad, aga ega ma elektroonilise muusika koosluselt erilist kontsertelamust ei oodanud. Aga nad käituvad tõepoolest nagu elektroonilised folkmuusikud ja nende kontsert on hingelt täiesti live esitus.

Õhkkond üllatas tohutult positiivselt. Ei mäleta Tallinnas jällegi nii head kontserdiõhustikku. Minu lähiümbruses elati täiest hingest kaasa, et mu kaaslane pidi lausa märkima: “Ütle veel, et eesti pulblik pole kirglik!” Ei, ega saagi enam vist öelda. Ma kujutan ette, et selle bändi muusika on inimeste südamesisene soundtrack. Mina kuulasin neid mõne aja kompulsiivselt ühistranspordis teatud hallidel aastaaegadel. Jube hästi sobis. Kujutan ette, et sõpradega köögis vastu hommikut kõlavad nad ka hästi. Igatahes jah, tundsin, et see muusika oli väga isiklik inimestele. Ja tantsida sai üle pika aja millegi väga ilusa saatel inimeste keskel, kes ei pea pingutama, et tantsida, kes ei saa mitte-tantsida. Erilised tervitused lühikeste juustega tüdrukule mu ees ja punases maikas poisile mu kõrval.

Link muljetele (ja kui alla rullida, tulevad pildid).

Niisama üks pool nende live setist ühes teises kohas ühel teisel ajal. See oli täiesti teistsugune: