anglofiilist melomaan

Posts Tagged ‘festival’

Positivus 2013 (lisa)

Posted by veerand &emdash; juuli 30, 2013

Oi, kaks bändi jäid kajastusest välja. Ja juhtumisi olid need just parima ja meeldejäävama esinemise teinud bändid. Aju on kummaline asi.

Milk (RU). Kamp tattninasid, kes ei lasknud end segada pisiasjadest, et nende nimed pole passis Noel ega Liam Gallagner. No väga noored. Aga väga lahe esinemine oli. No väga noored. Võimalik, et trummar käib veel algkoolis. Aga väga toredad. Saite aru?

Odd Hugo (EST). Panin nende esinemise ajal kriitilise näo pähe ja peale esinemist hakkasin kohe nende kallal ilkuma, aga fakt on, et kui mul oleks plaadifirma, võtaksin nad kohe omale kirja, paneks viieks aastaks luku taha, annaks piitsa ja präänikut, ning siis päästaks maailma valla.

Posted in muusika | Sildistatud: , , | Leave a Comment »

Positivus 2013 (1. päev)

Posted by veerand &emdash; juuli 22, 2013

Võtaks siis 2013. aasta positivuse kokku. Ma olen vist varemgi öelnud, et ei lähe enam, aga sel aastal mõtlen seda jälle tõsiselt. Sel aastal oli vist esinejate poolest parim, nii et festivali pihta pole üldse ses suhtes kriitikat visata ja teil soovitan igatahes minna, aga tõsiselt, ma olen vist *nüüd* liiga vana ja laisk festivalideks.

Aga meeneskelem kronoloogiliselt.

Twenty One Pilots (US). Ameerika tiinekapopp. Rokkisid ja ronisid ja saltotasid küll südamest. Viiteks viisakas video:

Palma Violets (UK). Random postpunk fun. Ma polegi ühtki nende ametlkku lindistust ega videot näinud/kuulnud. Oli kohe kinnisidee, et nad on random mõnus live fun. Ja olidki. Nagu näiteks Glastol: Uuu, aga… Nardwuar vs. Palma Violets.

Elephants from Neptune (EST). Tänapäeval on Eestis elevante rohkem kui üks. Ja kui ma õigeste mäletan, olid nad lives täitsaväga mõnusad. Viiteks viisakas video:

Vana hea Crystal Castles. Mhmh!

Noah and the Whale (UK). Nende parim lugu oli üllatus – Daft Punk’i “Digital Love” – niiiii hea (kui vokaalist ei räägi)

Posted in muusika | Sildistatud: , , | Leave a Comment »

Positivuse muljed (2011)

Posted by veerand &emdash; juuli 19, 2011

Sel aastal ei olnud rõhk muusikal. Natuke tuult-vihma ja väljamüüdud festival lõi kõik kaardid uppi. Tuul pillutas heli ringi. Või oli heli liiga vali ja mürane. Vihm tekitas kuulamise asemel tahtmise ja vajaduse pigem tantsida ja enesekeskselt kohmitseda. Ja rahvamassid tähendasid järjekorrasseismisi – nii toidu-joogi sisendamiseks kui väljutamiseks ja kempsud olid selle massi peale tihtipeale tõsiselt rõvedad. Aga nii juhtub kui festival popiks saab. See-eest oli seltskond väga mõnus ja Positivus kui kahepäevane pidu täitsa lahe. Eks see, et eelmisel aastal kuuma ja tuulevaese ilmaga tähelepanu peamiselt muusikal, oli anomaalia kah.

Aga tänavu siis…

Dry The River, üks bände mida väga näha oleks tahtnud jäi oma süü tõttu vahele. Kuulsime jupiti telklas telki püstitades ja mulle tundus, et nad olid head.

Frankie And The Heartstringsi esinemine oli ok. Aasta või paari pärast ja eeldusel, et nende laulude valik on mitmekülgsemaks muutunud, kuulaks-vaataks neid hea meelega.

TUNNG oli tore, aga jäi festivalisaginas kuidagi kahvatuks.

Editors oli parem kui ma lootsin (vt üleeelmisest postitusest kui vaimustuses ma neist olin). Nad toimivad staadionirokibändina väga hästi, nende lood ja esitus on selleks kui loodud.

Alcoholic Faith Mission oli laval ok, aga (minus) vaimustust ei tekitanud. Mulle tundub, et mu sõpradele aga läks küll peale.

Ainus bänd, mille esinemine kõrvu kikitama pani ja mille laulja lobisemine hea tuju ja nalja tekitas oli Chapel Club

Ma hakkan vist mõistma, miks nad vaimustust tekitavad. Neis on Potentsiaali. Ja neil on keemia. Ja nende esinemisest oli kuulda, et nad on Londonit parimas mõttes ära kasutanud – kõvasti omaette tööd teinud ja seejärel väikesi esinemisi teinud ja siis muusikatööstusega koostööd. Kusjuures bänd väitis, et esines oma pedaalideta, kuna oli osast pagasist ilma jäänud. Aga vot sellised väiksed bändid, mis mitu aastat kaane all podisenud ja küpsenud ja mis pole kuulsad aga millest teatakse – orgaaniliselt valminud bändid – nende peale tuleb vat eet eluisugi tagasi!

OK Go’d nägin pisikese jupi, mis tundeid ei tekitanud ja seetõttu neist ka ei räägi.

Glasser – kas keegi teab, mis Glasseri esinemisest sai? Peale kolmveerandtunnist ootamist viskas üle ja suundusime teise lava juurde (väga nõme – suur ja vihane näpugavibutus korraldajate poole kui Glasser esines ja suur ja vihane näpugavibutus korraldajate poole kui Glasser ei esinenud)

Mark Ronson & the Business Internationali vaatama. Üle ootuste oli neil hunnik viimase albumi kollaboraatoreid kaasas, mis minu meelest oli äärmiselt kuul. Kyle Falconer, Amanda Warner, Rose Elinor Dougall, Alex Greenwald, Naeem Juwan. Nende esinemisest videot pole, sest tantsisin nagu ull. Parimas mõttes disku ja šõu. Kui muidu intervjuudest jääb Ronsonist mulje kui tagasihoidlikust arast poisist, siis laval tundis ta end küll koduselt ja võttis publiku tantsitamist väga tõsiselt (tegi ka vahepeal dj showcase’i, mis mulle oli igav, aga rahvale läks väga häste peale). Ja kuna minu meelest on osad lood väga väga head, siis täitsin tantsukvoodi Ronsoni seti ajal ära.

Jamesi põhimõtteliselt vältisime, aga nad tegid ekstra mammut seti – kas mitte üle kahe tunni? Jõudsime paar nende lugu kuulata, kempsus ja söömas käia, teisi bände vaadata ja kui tagasi pealava juurde läksime, mängisid nad ikka veel.

Beach House’i ajal sadas ja oli väsimus, aga kuskilt läbi udu ütles aju, et nende esinemine oli hea, kuigi lühike.

Röyksoppi ajaks jõudis kaks päeva kestnud pidutsemine nii kontidesse, et püstiseismine oli juba nii suur pingutus, et oleks kasvõi vahelduseks kätel seisnud.

Aga neil, kel veel energiat, oli see kindlasti väga mõnus wind-down ja festivali peamise osa lõpetus. Nende ilutulestikku nägin ka veidi telgiukselt. Päris ilus oli. Ja siis kõmm! magama.

Võiks teadmiseks võtta – festivalid pole muusika päralt, aga sellise pärli avastasime autos ja ilmselgelt on see nüüd me viimase aja lemmik.

Posted in muusika, muusikud | Sildistatud: , , | Leave a Comment »

Positivusel esineja – Stornoway

Posted by veerand &emdash; juuli 2, 2010

Idee on läbi kammida mõned esinejad, kes astuvad paari nädala pärast Lätis üles.

Esimesena jäi puhtast uudishimust ette Stornoway. Nime oli nii mõnigi korda kuulda, aga muusikat ei osanud sellega kokku sobitada. Esimest korda kuulsin neist Rough Trade Easti ees tänaval vanameestega juttu ajades. Teemaks see, et RT poes esineb nii tihti nii häid bände ja esinejaid. Üks neist mainis, et oli Stornoway’d seal näinud ja peale seda olid nad kohe popiks saanud.

Ma siis nüüd otsisin nad üles ja pean tunnistama, et olen neid BBC 6Musicust kuulnud küll, aga poleks arvanud, et selline muusika sellise nimega kokku käib. Neid uus-folk-kantri gruppe tuleb viimasel ajal nigu vihmu peale seeni või sealaudu peale Vändrat. Eks ta sinna Mumfordi ja Goldheart Assembly ja nati ka Pete & The Piratesi kanti kuku. Indie folk ütlen mina. Ja kui täiesti aus olla, ma veel pole avastanud, et Stornoways midagi erilist oleks. Selline mahekuulamismuusika indie-noortele.

NME link on päris ülevaatlik.

Aga seda öelnuna….ma arvan, et lähen vaatan neid Lätis küll. Usun, et neid on festivaliõhus väga lahe vaadata.

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »

Straight Outta Camden* (Camden Crawl 2009 I)

Posted by veerand &emdash; aprill 25, 2009

Camden krool on täies hoos. Ilus ilm + chillivad inimesed + muusika = festival. Kuigi Camden Crawl toimub 40s esinemiskohas Camdeni linnas (ma mõtlen Londonis asuvat Camdeni linna/linnaosa), ütleks mina, et see on festival, mis festival. Camdeni vibe on niigi selline boheem-pidulik, just selline, nagu oleksid…mujal. No muidu on seda nodi vaatamist ja koperdavate-pildistavate turistide otsa mitte-komistada-püüdmist. Täna seda kohe üldse ei olnud. Ma ei tea kas, turistid taandusid, kuna festivalil käijad võtsid tänavad üle või võideti nad festivalitajate poolele üle. Mine sa tea.

Esimese päeva lõpuks ma ütleks, et väärt üritus on. Olin küll tsipa skeptiline, sest korraga jõuab ainult ühte kohta ja siis bändi peale on pileti hind ikka kõrge ja mis festival see siis on. Aga ei ole midagi hullu!. Kui vaid jaksu jätkub jõuaks päevas viiele üritusele vabalt. Mina, selline suht laisk inimene, jõudsin päevas viiele üritusele. Usinamad ja vastupidavamad jõudsid kaheksale-üheksale üritusele päevas. Ja kui tõesti festivalipassiks raha ei jätku, tasub ka niisama Camdenisse festivali paiku sattuda – väga palju põnevat toimub ka väljaspool ametlikku festivali ja täiesti tasuta.

Ma jõudsin Edinboro Castle’is toimuvale Who Killed Bambi Pop Quizile ja sain palju targemaks. Sellele sadas juhuslikult sisse The Madness. See oli natuke kreisi.


Siis jõudsin The Electric Ballroomis esinevale The Von Bondies‘ele! See oli paras šokk. Kavalehel oli nende nimi valesti kirjutatud ja ma ei näinud seost. Ja pealegi ma ei teadnud, millised nad välja näevad, nii et alles mitmenda loo peale jõudis kohale kellega tegu. Puhas rõõm niisuguse bändi peale kogemata sattuda.
Siis jõudsin Kokosse Art Bruti vaatama. Eddie Argos on muidugi fenomen, aga seda ma ei oodanud, et terve bänd nii animeeritud ja lahe on. Väljusin sellest võitlusest õlle ja sinikatega kaetuna, seisin teises reas ja mu selja taga oli aktiivne mosh pit ja Eddie ise ronis rahva sekka ja hoidsin hinge kinni, et ta kätest kantuna minu pea kohale ei jõua, sest mina oma jõuga küll sellist suurt meest pea kohal hoida ei jõua.
Siis jõudsin Dingwallsi Kitty Daisy & Lewise viimasteks lugudeks. Ei sihtinud, ei teadnud tahta, aga läheks nüüd neid uuesti vaatama kui võimalus avaneb. Link videole. Soovitan tungivalt sellele vajutada.
Siis jõudsin tagasi Kokosse Echo and the Bunnymenile. Koko oli NII täis ja ma olin juba väsinud, nii et jäin püstijalu magama. Andsin alla ja läksin koju. 🙂

Aga on olemas üritused lõunast saadik ja hommikul kella 4ni välja. Nii et täitsa…

Homsete esinejate kohta ringleb paar väga mahlakat kuulukat. !!!!! Eriti üks kavaväline esineja – ei tea veel kus ja pole ka kindel kas, aga mine sa tea, äkki toimub ja äkki satun peale.

* pealkiri… Mul hakkab 80ndate hiphopi isu peale tulema. Nädala alguses kuulasin juutuubis videosid, ka NWA Straight Outta Compton läks peale. Pop/pub quizil on sama oluline kui võit, sama oluline kui osalemine, sama oluline kui õlu ka võistkonna nimi. Straight Outta Camden oli kellegi kenjaalne leijutis.

Muide, täna oli mul teine järjestikune kontserdiõhtu, homme ja ülehomme on kolmas ja neljas. Aga eilsest kontserdist tahaks ka veel kirjutada, kui mahti saan.

Posted in briti, muusika, muusika uudised, muusikud, Uncategorized | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »

Field Day festival

Posted by veerand &emdash; august 16, 2008

Ohhoo, nüüd siis suuremat sorti postitus. Kui tahta igat festivalil nähtud bändi kajastada. Ja ma arvan, et tahan. Eeldan, et te kuulete sellest festivalist esimest korda. Mitte ainult selle tõttu, et arvan oma lugejaskonda briti festivalide teemal täiesti informeerimatu olevat (pole hullu, ma ise kaa), aga antud festival toimus nimelt alles teist aastat. Aga täiesti arvestatav ja festivalimõõtu festival. Lugesin kuskil üritusest, mis nimetab end festivaliks, kuigi lavasid või esinemispaiku on üks, ja toimub ühe päeva. No Field Day kestab ka vaid ühe päeva, aga lavasid on viis, kui mitte rohkemgi. Ja FD’l on teisigi häid omadusi. Asukoht – Londonis (noh minu koordinaatide pealt vaadates on see eelis). Hind – alla 30 naela, mis on umbes kolm-neli korda odavam kui odavad festivalid. Ja ütleks, et esinejad on eelis, mis eelis.

Ütleks, et kõik oli olemas, mida ühelt festivalilt oodata – isegi sitt ilm. Kui veel midagi teada tahate, minge veebilehele, küsige minult, hoidke keel hammaste taga, minge ise tuleva suvi kaema – lahendusi kui palju.

Mulle ütles esinejate nimekiri esialgu suht vähe. Mõned nimed kargasid küll silma, näiteks Foals, Mystery Jets, Fionn Regan, Laura Marling, Lightspeed Champion ja Howling Bells. Siis tutvustati mind veel nii mõnegi esineva bändi muusikaga ja hakkas juba looma.

Mystery Jetsi laulja oli kahjuks veel haiglas, mille peale kurvastati massiliselt. Ilmselt oleks nad Foalsi kõrval peaesinejad olnud.

Nüüd siis nähtud bändid kronoloogilises järjestuses (teen hiljem ka paremusjärjestuse).

Magistrates NME peediväljade telgis, mis oli rahvast paksult täis, sest vihma sadas ja kaks peamist lava olid vihmavarjuta. Üsnagi tüüpiline NME bänd. Aga nad polnud viletsad. Laulja hääl ja laulmisviis meenutas Robin Thicke’i või mistasnimioligi. Oli igatahes ebanormaalselt souline taolise bändi kohta.

Howling Bells alustas pealaval korralikus vihmas. Tegid lühikese aga nauditava seti. Olin rahul. Ja olen parasjagu nende lainel. Ei üllataks, kui lähen pea poodi nende plaati taga ajama.

Emma Pollock Homefires laval. Nägin kõiges poolteist lugu aga kõlas häste.

Wild Beasts pealaval. Mu muusikaline informeerija ootas väga nende esinemist, aga polnud nende päev, valmistasid pettumuse. Mina ei saanud üldse aru, mis muusika see veel on.

Laura Marlin pealaval. Jäime baarist tulekuga hiljaks ja visuaali lavaga oli vihmavarjude ja distantsi tõttu raske saavutada. Laura on hullult populaarne, ütleksin. Ja nii palju kui kaugelt kosta, esines stabiilselt hästi.

Oma vigadest õppust võttes pressisime Of Montreali jaoks pealaval täitsa ette. Oli väärt tegu. Olin kergelt nendega tuttav, väga hullult peale ei läinud. Meenutas kergelt elektro indibände, mida viimasel ajal esile on tulnud. Of Montreal on veidi mahedam ja mitte nii popilik. Kõlalt. Aga mitte lavašõult. Vabalt festivali nauditavam ja campim lavašõu. Videotest pole hästi näha laulja verega määritud kitarr (tegi näpu katki), mille ta esinemise lõpuks tükkideks peksis (märgiks auväärselt ära esimese oma silmaga nähtud kitarripurustamise), sädeleva puruga täidetud õhupallid, mida maskides miimid publiku kohal õhkisid ja aegluubis võitlev tiiger ja miim.

Lightspeed Champion pealaval. Mul olid ta suhtes kõrged ootused ja need ei täitunud. Esines hästi, aga ta lood ei mõjunud suurel laval, miski jäi puudu. Ta rokkis ja annaks talle väiksemal laval kunagi uue võimaluse.

Meeldivalt üllatas Efterklang Homefires laval. Kaheksaliikmeline skandinaavia bänd sinna Jonquili ja Sigur Rósi vahele. Väärt värk, väga tore esinemine.

King Kreosote’i soolo-esinemine koos sõbraga Homefires laval. Suurepärane 🙂 Fantastilised lood, suurepärane esitus ja meeleolu.

Viimane lugu: kaasalaulmisklassika!

Misiganes juurvili seal püksisääres oli, lennutati loo lõppedes rahva sekka. Keegi püüdis selle kinni ja sai pühapäevaks menüü substantsi tervele perele.

Fionn Regan Homefires laval. Kuskil ajusopis vilksas mõte, et Foals on samal ajal pealaval. Vilksas läbi ja läinud ta oli, tahtsin Fionni tõsiselt väga-väga näha. Ja Fionn oli hea.

 Peamiselt esines soolo oma akustilise kitarriga, mõned lood bassisti ja trummariga.

Hoidis peamiselt omaette, ei suhelnud suurt publikuga, isegi ei naeratanud kuni viimase looni, mil lava ette turva selja taha koomuskit tegema ronis.

Nüüd siis nähtud esinejad nauditavuse järjekorras:

Fionn Regan – tekitas suurima vaimustuse
King Kreosote – ilus muusika, suurepärane meeleolu
Howling Bells – ei saa parata, olen fänn ja esinemine oli hea, ilmast ja suurest lavast hoolimata
Efterklang – muusikaliselt kift
Of Montreal – parim šõu, nauditav muusika
Magistrates – polnud sugugi viletsad, tore esinemine
Emma Pollock – ilmselt oleks reastuses kõrgemal kui oleks rohkem näinud
Laura Marling – distantsi tõttu lavast ei tekitanud erilisi tundeid
Lihtspeed Champion – tsipa igavavõitu
Wild Beasts – lihtsalt veider

Suurimad üllatajad: King Kreosote (veel parem kui ootasin), Of Montreal (väärib varasemast rohkem tähelepanu) ja Efterklang (varem ei teadnud, nüüd tahan teada).

Üldkokkuvõte: väärt üritus.

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »

Bonkersfest

Posted by veerand &emdash; juuli 22, 2008

Käisin laupäeval Bonkersfestil. Festival nagu festival ikka, lõbusõiduatraktsioonid, muusikaline meelelahutus, mängud, klounid, etlemised, voldikud, nännid. Aga hullude poolt korraldatud ja hulludelle ja tavalistele inimestele mõeldud. Vaimse tervise ja hulluse paremaks mõistmiseks ja sotsiaalseks normaliseerimiseks. Või noh, nii ma asja enda jaoks kokku võtsin. Väga tore oli. Oli hulle, oli perekondi lastega, oli niisama laupäeva nautijaid.

Pildil olevad muusikud tegid tõsiselt hullu muusikat. Klahvist oli ka. Üldmulje oli nagu veidi hullem Rein Rannaplus. Mingit loogikat muusikal nagu ei olnud aga püsti tõusta ja minema kõndida ka ei suutnud, oli peris haarav. Aga oleks nad veidi kauem mänginud, oleksin vist hulluks läinud.

Monopoli mäng katkestati (nad seisavad suure Monopoli laua peal) ja kaks meest hakkasid etlema ühe lugu teatrikoolist, hullusest, kodutusest, uuest algusest ja ühiskonna abistajaks olemisest.

Vana mees turnis ja jamas, mul oli hirm ta pärast. Võitlesin enesega, kas ja kuidas pildistada teda jägivaid politseinikke, nad vaatasid üsna ennastunustavalt ja armsalt. Aga no ei tihanud ja nad oleks märganud.

Posted in briti, Uncategorized | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »