2012 (Twenty Twelve)

Olgu. Olgu. Olgu.

On üks teema, millest…me rääkinud ei ole. Ohhlümpiamängud. Londonis, eksju?

Spordi ja igast mängudega kõige soojem suhe ei ole – ma ju kolisin Londonist ära, et mängudel jalust eest saaks, eksole. That’s my story and I’m sticking to it.

Aga olen 2012-e seda hooaega vaadanud küll. (Ja eelmist kahh?) Ja nüüd ma alles hakkan aru saama, et see polegi niivõrd komöödiasari, vaid põhineb väga suures osas faktidel! Mul on natuke häbi öelda, mis asjad need täpselt olid – aga vaatasin sarja ja mõtlesin: “hahaa! Jah, see on päris andekas. Väga hea nali!” ja siis loen lehest et see ongi tegelik olümpia-idee. Ei ole võimalik!

Aga nüüd, kus avatseremoonia on nädalavahetusega koos ukse taga, pean ütlema, et päris huvitav, mis see Danny Boyle teinud on, ja mis toimuma hakkab, ja isegi sporti võiks veidi vaadata.

Kuigi nüüd on juba 2012 – sarjast lahkuda kurb. Seal on nii palju toredaid näitlejaid kah…
Peale Kolmandat Tähte olen Hugh Bonneville’i fänn. Olivia Colman on nii naljakas, Jessica Hynes, ja David Tennant loeb teksti!

Mälestuseks viperused salvestamiselt

Advertisements

Uusaastakontsert : Foals

Aastavahetust Londonisse planeerides oli esimene mure, et aastavahetus ise ei tuleks välja lahja. Ma paanikaga ostsin esimesele paremini kõlavale üritusele piletid ära. Selleks juhtus olema Flowerpoti korraldatud kontsert, mille peaesinejaks Foals. Ja kaks päeva enne aastavahetust kuulsin, et keegi läheb aastavahetuseks Sonic Youthi kontserdile. Oeh, eksole, inimene ei ole kunagi rahul! Aga ei, tegelikult olen Foalsi aastavahetusega rahul ikka. Lisaks veel paar kompvekki enne peaesinejat. Kuigi esimene kompvek tekitas segadust / ei tundnud ära.

Chad Valley
on Hugo Manueli uus bänd/projekt. Hugo nimelt on sellisest bändist nagu Jonquil.  Ja oi kuidas see mulle ette ei löönud kui teda lava peal jõllitasin. Hirmus kohe. Kuigi, mingi tunne mul tema suhtes oli, et peaksin teda teadma. (Ma muide olen Jonquili kontserdil käinud 2008. a.) Minu jaoks kummaline, et Jonquili muusikast on saanud nüüd Chad Valley muusika. Tähendab! kuidas saab ühest teise juurde?????! Aga ma ei ütle, et Chad Valley on paha, pigem vastupidi.

Trophy Wife
Väidetavalt Oxfordi päritolu (nagu Foalsgi), mõned vapustavalt ideaalsed vaiksed indielaulud. Ei aga päriselt, neist võib sõltuvusse sattuda ja kontserdil esinesid päris elavalt. Ja nagu üks loetud revüü mulle meelde tuletas – jah, neil oli täiesti fantastiliselt energiline trummar (mu trummarivaimustus jätkub).

Foals
Peaesinejad vähimagi kahtluseta. Isegi uusaastapeol tantsisid vaid mõned soojendajatele kaasa, sest Foals olid selle peo superstaarid. Ja vau! Las ma väljendan end teaduslikult – nad olid kontserdil sitaks head. Eriti hästi kõlasid elavalt esitades uue albumi lood. Mind paneb endiselt imestama, et Londonis on inimesed võimelised sellisteks asjadeks nagu crowdsurf akustilisel kontserdil. Aga siis tuli mulle meelde, et inimesed on sellisteks asjadeks võimelised ja mind eriti publiku reaktsioon Foalsi lugudele imestama ei pannud. Pigem vastupidi, sest mõned nende lood on ülesehituselt nagu reivilood. Eriti Spanish Sahara. Woah!

Valik külastajate videosid: Miami, Keskööl

Ja noh head uut aastat kah siis!

kontsert: Elijah at Sea, Tristram, Joe Gideon & The Shark

Peaesinejaks Joe Gideon & the Shark. Neist hiljem.

Esimene soojendaja Elijah at Sea, kelle kohta ei oska fakte rääkida. Tundus selline heas usus tehtud tudengi folkbänd, aga kahtlemata potensiaaliga. Lauljal hea hääl, kitarristil kaa, nii vähe kui ta  laulis, tundub, et sel tüdrukul on eriti põnev hääl. Igatahes jätsid endist väga toredate noorte inimeste mulje ja see pole kah vilets saavutus. Suhtlus publikuga väga hea.

Umbes selline oleks siis kontsert

Nauditav oli ka teine soojendusbänd Tristram. Samuti folgi poole indie serva. Meloodiline-nostalgiline.

Esialgu ei oska nende kahe bändi kohta veel eriti midagi öelda, tunduvad arenguprotsessis olevat, aga mine tea, sealt võib veel tulla.

Peaesineja aga! Bändiliikmete muljetavaldavat minevikku tuleks vist mainida. Sest kuidagiviisi see ehk seletaks, miks nad nii head on!

Trummar Viva on võimlejana Barcelona olümpia mängudel võistelnud ja Kitarrist Gideon oli kunagi bändis Bikini Atoll (kelle albumi kallal on töödanud Steve Albini). Igatahes ma pole ammu ühe bändi pärast sellist egoistlikku vaimustust tundnud! Kui nüüd meenutada, siis olen ma varemgi duode puhul inspireeritud olnud. No näiteks The Killsist ju kah. Aga JGatS puhul on muusikaline ja võimudünaamika hoopis teistsugune. Naine, kes taob trumme ja teeb seda väga hästi, väga dramaatiliselt ja enesele tähelepanutõmbavalt on suht haruldane. Ja opereerib sellele lisaks ka vokaaliloope, klahve ja süntekasampleid… Ausõna, mulle peaaegu, et tundub, et see on Viva bänd. Mis on muidugi ilmne liialdus, sest Gideoni narratiivi ja kitarrihelita poleks see bänd JGatS. Aga mida iganes ka see õe-venna bänd ei tee, või kuidas instrumente jaga, tuleb see neil väga kuulilt välja.

Viimase aja lahedaim lugu üldse (Civilisation):

Ei raatsi ühe videoga piirduda – DOL (daughter of a looney)

Veel üks, sest see on lihtsalt nii hea – Kathy Ray

Norah Jones – Hammersmith Apollos

Olen veidi hiljaks jäänud selle jutu kirjutamisega. Ainult 6 päeva tegelikult. Norah Jones esines Londonis Hammersmith Apollos. Mulle ta kaks esimest albumit üsna meeldisid kui nad välja tulid. Nüüd tundub see kui teine eluetapp, kuigi oli vaid 8 aastat tagasi. Aga seda pean ütlema, et päris vabatahtlikult ma sellele kontserdile ei läinud. Ja see kõhutunne oli täiesti õige.

Tegelikult pean ütlema, et pean endiselt ta salvestusi üsna headeks. Nii minimaalset ja täpset arranžeeringut ei kohta just tihti. Räägin endiselt vaid kahest esimesest plaadist. Rohkem plaate pole kuulnud ja ilmselt ei võta ka vaevaks neid üles otsida. Miks nii? Ta on natuke igav minu jaoks. Nii muusikaliselt kui esituselt. Ja seal kontserdil saalis istudes tahtsin teda ärritusest natuke kägistada: “palun ole natuke vähem igav! ma anun sind!”. Aga ei, ta oli väga põhjalikult igav edasi. Kahvatu, pailapslik, konfliktitu, kiretu, säratu. No okei, teatud pailapslik sära tal on – miks muidu keskklassid ta peale tormi jooksevad.

Istusin viimases reas  ja tema muusika ja esitusviis ei ole mitte mõeldud viimase rea jaoks. Heli oleks võinud valjem olla. Pidi väga vaikselt olema, et korralikult kuulda. Ikka väga vaikselt. Hinge kinni vaikselt.

Aga natuke kiitust ka. Või noh siis laitust. Ta ei ole kaugeltki mitte laulja ja selles ei ole mitte üldse midagi halba, aga eksperimenteerida võiks rohkem, julgemalt erinevaid asju proovida ja mitte kooliaktuse stiilis sama jama panna. Aga eks ta varieerib vastavalt oma publikule. Mulle tundub, et ta on ikka veel natuke liiga vaoshoitud, võibolla paarikümne aasta pärast hakkab ta esinejana kestast välja tulema. Täiesti mõistlik aeg minu meelest. See protsess lihtsalt võtab aega ja ta tundub aeglane inimene olevat. Ja lauludest tundusid paremad just kantrihelilised- oli tunda, et nende esitamine tuli pingevabalt ja rõõmuga. Ja kuna tal on sellised tavainimesest fännid, kes ütlevad: “oi, mulle ta õudsalt meeldib!” aga tunnevad ära vaid ta singlid, siis nood kaverid said üsna hea vastuvõtu aga kaasa ei laulnud keegi, kuigi plaadil on nad olemas. Ohh…kurvaks teeb. Sellise kontserdi peale mõtled ikka, et muusikal pole tulevikku.

Soojendajaks Willy Mason. Ma tean küll kes Willy Mason on aga millegi pärast mõtlesin kogu aeg, et Willie Nelson ja olin täielikus ootusärevuses ja Norah street cred oli mu silmis täiega laes. Ja siis tuli lavale Willy Mason. Irv. Ehh ma olen geenius. Tundub, et Mason on ka vahepeal laule kirjutanud ja edasi tegutsenud, aga reklaamiraha ta peale küll kulutatud pole. Tea kas ta enam plaadifirmal ongi? No ilmselt ikka on kui ta tuurib. Igatahes esitas ainult uuemaid laule, ei ainsat hitti ja üksinda akustilise kitarriga, mis oli sellises esinemispaigas paljas narritamine. Aga ma arvan, et kui tal oleks bänd olnud oleks ta Norah’t küll trumbanud.

Muide Norah esines tänavu esimest korda Glastonburyl. Ma ei tea, miks ma seda mainisin.

Ed Harcourt

Nädal algas Ed Harcourti esinemisega Rough Trade Eastis.

Ma olen nüüd aus – ta on üks vähestest, kes on tegelikult ja objektiivselt ilgelt andekas. Nii muusikuna (klaverimängija, kitarristi ja vokalistina – ja olen kuulnud, et ta armastab ka vähemtuntud instrumente) kui laulukirjutaja (kui palju tõeliselt omapäraseid ja ilusaid laule tal on). Tema loomingul on tema nägu ja ta kombineerib oma oskusi suurepäraselt. Ja kümmekond aastat juba avalikult ja aktiivselt tegutsenud. On aeg, inimesed. See tüüp väärib palju rohkem tunnustust, kui ta seni saanud on.

Noored inimesed! Vaadake, see on tõeliselt südame ja mõistusega tehtud intelligentne muusika. Ilmselt üks väga atraktiivne külg Ed Harcourti puhul on,  et ta on tõeliselt rock’n’roll oma olemuselt, olles äärmiselt romantiline. Selline šarmantne tobu, kes noorena kirglik elupõletaja oli. Paras James Dean. Ja veel üks asi, noored! Kui teil muusikat armastavad vanemad on, läheks õnneks selline strateegia, et ostate ta plaadi, kopeerite endale ta muusika arvutisse ja kingite plaadi emale või isale. Kaks kärbest, eksole?

Ta uus album Lustre tuli esmaspäeval välja. Ja sisaldab mu praeguse hetke absoluutselt lemmiklugu “Church of No Religion”. Esmalt meeldis mulle, kuidas lugu meloodiliselt areneb aga nüüd olen täielik sõnade fänn. Milline absurdselt soul hääl tüübil on!

akustiline raadiovariant

ja akustiline vabaõhuesitus Langley õdedega

Ja Ed räägib albumist

Oh issand, mulle meeldivad uue albumi kõik lood!
Haywiredit teadsin millegipärast tükk aega varem (I’m a bad liar/I miss you so much/I go haywired) ja (It’s not easy to be happy/and get away with it).
Killed by the Morning Sun (Please let your tears roll down the drain/Straight to the canals of the Thames/across the sea to the river Seine).
So I’ve Been Told on üks traagilisemaid ja kurvemaid laule, mida ma kuulnud olen (I have heard sweet music in the hospitals/I have seen the waves on distant shores/So I’ve been told it’s all in my mind)

Camden Crawl 2010. käsitsusvõtted

Camden Crawli kohta on öeldud nii halba kui head, aga olgem mõistlikud – see on üks pagana hea variant lühikese aja jooksul üsnagi suures koguses indie’t alla kugistada. Ja üldiselt on valik olnud fantastiline. Kui artist juba programmis sees, võib seda usaldada. No vähemalt ses suhtes, et esineja on relevantne – kas tõusev täht või endiselt au sees kultusbänd.

Nüüd võtan lugejal suisa käest kinni, viin lava taha…ja loen sõnad peale.

Kui oled Eestist…

• logistiline eelis teiste festivalide ees. Ei pea telki seljas tassima ja nuputama kuidas lennujaamast põllule saada. lähed rahust hosteli/hotelli ja ei mingeid kummikuid. Ja tuntavalt odavam võrreldes telgifestivalidega.
• jah, suurt hulka esinejaid näeb Londonis ka muul ajal väiksema massihüsteeriata, aga kui sul on kaks päeva aega, on isegi väga hea tahtmise korral nii palju bände kokku kuhjata võimatu.
• tahad teada, mis toimub tegelikult briti-maal uue muusika vallas (trendid jms, peaks olema muusikaajakirjanikele kohustuslik kui neil huvi briti indie vastu – kasvõi silmaringi mõttes)…see annab tõsiselt mitmekülgse ülevaate, mida omal käel kokku ei nuputaks.

Aga nüüd vast mõned põhjused, miks Camden Crawl suht vähe fanfaarihelisid on saanud. Mulle tundub, et ta on pigem SXSW kui Glasto. Ses mõttes, et ta pole väga kasutajasõbralik. Nõuab teadmisi, kui mitte lausa öelda insider info‘t. Ja tegelikult isegi päris palju ja mitmekülgseid teadmisi. Aga võib-olla siis, et igaühele vastavalt tema nõudmistele. Ütleb inimene, kes nägi CC’l ära selle hooaja absoluutse hype-bändi…The Drums loomulikult.

Üks asi on selge: tegu on praktiliselt sõjaväeoperatsiooni või ekstreemsport-missiooniga. Nõuab pikaajalist mitmekülgset üld-ettevalmistust – hoia end kursis uue muusikaga üldiselt (muidu pole millelegi ehitada), üldfüüsiline (soovitatavalt tööta müüja või juuksurina, et harjuda 8tunniste püstiseismismaratonidega), õpi pähe osalevate baaride/pubide/esinemispaikade asetus kaardil ja selgita eelnevalt iga koha eripärad. Tegu on 40 eri kohaga, nii et…põhimõtteliselt, millele ma vihjan on see, et peaksite mu endale giidiks palkama festivali ajaks.

Aga üldisi näpunäiteid…

• soovitan käepaelale järgi minna vara. Tõsiselt vara. Punktipealt uste avamiseks hilisemalt. Mitmesajameetrises järjekorjas seismine millegi jaoks mille eest juba maksnud oled on üsnagi demoraliseeriv. Väldi seda kui suudad. Saa pael kätte ja mine hilisele hommikusöögile.
• Väldi Roundhouse’is toimuvaid esinemisi – need on mõeldud neile, kel muidu CC’lt midagi otsida poleks, lihtsameelsetele massidele, kes ei vaevu muusikamaitset kultiveerima. CC pole koht, kus suure kontserdi peale oma aega raisata.
• Electric Ballroom ja Koko välja arvata on ülejäänud esinemiskohad suht intiimsed. Mis tähendab, et kõik sisse ei mahu, mis omakorda tähendab, et pead olema kavalam ja varasem ja väledam kui mass festivalikülastajaid, kes sama esinejat näha tahaksid. Ja usu mind, füüsiliselt end sisse pressida ei ole võimalik. Sa kas puhtfüüsiliselt ei mahu või ütlevad kaks kappi sulle “ei”.
• Õhtuse programmi jooksul soovitan piirduda 2-3 esinemispaigaga (mis tähendab keskeltläbi 4-6 esinejat), vastasel juhul jooksed paanikas mööda tänavat ja seisad järjekorras ukse taga.
• Päevasest programmist soovitan ka osa võtta. See on tavaliselt väga lahe olnud. (loe kava läbi!) Mis aga kavas EI ole on päevased akustilised/impromptu esinemised väikseimates pubides – tavaliselt festivali põnevaimate esinejate poolt. Selle kohta saab infot kas ukse kõrvalt või…küsi kelleltki, kes nats kuulim välja näeb. Võid kedagi väga põnevat väga lähedalt näha. Seda tavalisel kontserdil ei juhtu.
• Tee kindlasti plaan ja varuplaan. Tõsi mis tõsi mis tõsi. Ja kui lemmiku esinemsikohta ei mahu, mine suvaliselt kuhugi ja avarda oma meeli.

Üldise tähelepanekuna ütleks, et publik jaguneb üllatavalt noorte ja keskealiste vahel nii et võib ka progressiivsema pere ürituseks pidada. Eeldusel, et kõik on rohkem kui 18 aastat vanad, vabandust, noored.

järgmises kandes esinejatest

Malcolm McLareni viimane teekond

Kevadpäike särab, taevas vuhisevad peale kuut päeva kestnud vaikust taas lennukid, aedades ja akendel kohtab parteiplakateid ning pungi üks võtmefiguure alustab peagi oma teekonda viimsele puhkepaigale. Minutise vaikusehetke asemel on aga keskpäeval kavas „minute of mayhem“ või siis „mölluminut“, soovitusega oma lemmiklugu maksimumhelitugevusel kuulata, ringi hüpata ja end nautida.

Olen kell 12 metroos ning ei tähelda seal vähimatki kõrvalekallet tavalisest. Õigupoolest vaatan kella, kui see näitab 12:09 ja tunnen pettumust, et õige aja maha magasin.

Tunda aega hiljem olen teel Camdenisse, kust Highgate’i surnuaeda suunduv avalik matuserongkäik algab. Üksik matuseauto möödub minust just siis, kui olen jõudnud Camden Stables turu väravateni. Kell näitab õiget aega. Ei mingit rongkäiku, ei mingeid inim-masse.

Olen täielikus jahmatuses. Lähen istun turul maha ja püüan kuidagi asjale pihta saada. Malcolm McLaren – mees, kes muutis poppkultuuri, -muusikat, moodi ja teab veel mida nii tohutult, kelleta ei liiguks tänase päevani Camdeni tänavatel punkareid – on lihtsalt unustatud? Kui taas tänavale lähen, on selge, et midagi on toimumas. Rahvas ääristab niigi kitsa ühesuunalise tänava serval sõiduteed ja ootab. Laternapostidelt rippuvad fotograafid ja üles seatud telekaamerad on kindlad uudisekuulutajad. Ühinen ootajatega. Kahel korral küsivad turistid mu käest, mis toimub, kuid üldiselt on inimesed kohal Malcolmi pärast. Nii mõnelegi on selge, et see on ajalooline hetk.

Sõiduteele valguv rahvas on märgiks, et matuserongkäik läheneb. Esimene surnuauto veab lilledest moodustatud loosungit CASH FROM CHAOS, üks McLareni manifestidest.

Sellele järgneb neljahobuseline kutsariga vanker, millel McLareni kirst, millele šabloonkirjana kirjutatud TOO FAST TO LIVE TOO YOUNG TO DIE, McLareni ja Vivienne Westwoodi poe esialgne nimi.

Sellele järgneb leinaliste auto.

Lõpuks aga roheline kahekordne buss 777 (kraad kangem kui 666?), mille sihtpunktiks märgitud NOWHERE.

See näeb lähedalt välja kui t-särgi lavka-suveniiribuss. Akende ees ripuvad t-särkid ja hinnasildid.

Bussist üürgab „My Way“ Sid Viciousi esituses ning ülemiselt korruselt langeb üksik lendleht. Tagumisest aknast ripub roosa plagu vapiga MALCOLM WAS HERE 1946—2010. Kummaliselt liigutav.

Rongkäik liigub edasi, meediatsirkus sabas. Ja läinud ta ongi. Rahvas hajub vaikselt laiali. Mõnisada sammu edasi ja Camden on jälle see sama tavaline turisti/hipi kirbuturg.

Pungi mentaliteeti nagu polekski olnud. McLaren tõi ehk pungi massidesse, aga võib öelda, et müüs maha kaa. Kuid mida iganes ta ka tegi, pani ta maailma kihama. Selle fantastilise jutuvestja, kaasaegse filosoofi ja visionäärist ärimehe lahkumisega on üks ajajärk läbi saanud.

kahel tasuta kontserdil ühe õhtu jooksul

Kell on 3 öösel, olen täna õhtul pool linna läbi trampinud – käisin kahel kontserdil, keegi kaabib mu akna taga, ma arvan, et kas rebane, kass või kummitus ja olen kohe-kohe unne minestamas aga oi milline kontsert, pean ära mainima, sest see oli lihtsalt nii hea.

Ma olen nii vilets, et ei oska aga (preagu veel) öelda keda ma siis nägin.

Kontsert number üks – Save BBC6Music Special üritus King’s Crossis.

Kontsert number kaks – Death Disco Notting Hill Gate’is.

Esimese kontserdi tõmbenumbriks oli Ed Harcourt, teise nimeks korraldaja Alan McGee, keda ma aga ei näinud.

Esimesel kontserdil nägin kolme eri esinejat. Naine kitarriga. Väga väga hea, kahjuks pole aimugi, kes ta oli. Siis bänd, mida BBC6Music kindlasti mänginud on, sest see on ainuke raadio mida kuulan ja ma tean, et olen neid kusagil kuulnud. Tohutult head, fantastilised hääled, head laulud ja neil on album väljas. Ja seni pole ma suutnud nuputada, mis nende nimi on. Ja siis Ed Harcourt. Ma olen ta karmimuusika projekti esinemist näinud. Aga ta enda lood muidu on midagi hoopis muud. Ta mängis klaverit ja laulis. Klaver pole veel kunagi nii maagiline olnud. Ma isegi ei teinud eriti pilte, lihtsalt kuulasin suu ammuli ja vahtisin klaverit. No kuule, isegi helimees plaksutas. (ma ei tea, võib-olla see pole kuigi ebatavaline, aga jäi silma) Ma olin kahjuks ta selja taga. Pold südant häirida vaatajaid ega Ed’i ja kondama minna.  Ja lõpetas Sparklehorse’i looga “Saturday”. Poetasin teel teisele kontserdila veerand pisarat. Mark Linkousi muusika on mulle väga kiiresti üpris eriliseks saanud ja et üks mu praegusi lemmikartiste teda meeles peab…. Ohh, nad olid kohtunud.

Jätkan siis kui jaksan…

Jamie T Brixtonis

Nii, anglofiil taas anglo-maal. Laupäevane Jamie T kontsert selja taga. Seekord Brixton Academy’s põrandal, mitte rõdul. Möllu keskel. Sealt tuli millalgi küll taanduda, et rahulikumalt kontserti nautida ja et  tantsimiseks ruumi oleks.

Rum Shebeen oli kirjelduselt Jamie T soojendajaks ideaalne. Isegi myspace’is kõlas hästi. Joe Strummer meets Specials. Paraku oli laupäeval heli Brixtonis nende esinemise ajal kohutav. No vähemalt all keskel. Kuid rahva tõmbas käima küll.

Jamie lasi end suht kaua oodata, aga rahvas võttis vabalt, kaanis juua ja ootas. Kui teadmine kahest järjestikusest väljamüüd õhtust Brixtonis piisavalt heaks vihjeks ei olnud, siis hetkest, mil Jamie bändiga lavale tuli, oli selge, et poiss on superstaar.

Terve saal plahvatas reaktsioonist. Valdavalt teismeline lavaesine läks lausa hulluks. Aga üldiselt oli kontserdil ka vanemaid. Aga noored janunevad, eksole. Ja Jamie austab ja armastab oma publikut. Ta on nagu väike noor vanamees. Aga vähemalt on armastus ja austus vastastikune. Jamie oma Pacemaker’itega on suurepärane peobänd. See oli pigem pidu, mitte kontsert. Valdav enamus oli valmis entusiastlikult kaasa laulma ja hüppama. No ja Jamie on üsna sõnapõhine fenomen, kuigi biidid ja muusika on ka äärmiselt andekad ja ebatavased, seega rahvas teadis põhimõtteliselt iga laulu sõnu. Ma olen väga suur Pacemakersite fänn, Jamie lähenemine laivis lugusid poolteist korda kiiremini ja kolm korda rajumalt esitada on minu meelest igati lahe ja õigustatud.

Peale umbes tundi aega valgus lava tühjaks. No kui ma poleks raudnaelkindlalt tunnetanud, et uue plaadi tugevamad palad ja pooled esimese plaadi hitid on veel esitamata, oleks võinud mõningate mööndustega rahule jääda ja kodu poole vantsima hakata. Aga saal hoiti hämar ja peale väikest puhkust läks edasi. Selle pausi ajal jõudsime mõtiskleda selle üle kui palju häid laule Jamiel on. Lugesin praegu 20 ülitugevat lugu üles. Ja ma ei ole isegi eriline Jamie T ekspert.

Praegune lemmik on konkurentsitult The Man’s Machine. Kuigi peab ütlema, et kui eelmise albumi lugusid kuulsin, tulid nad ette nagu vanad sõbrad. Kuradi armsad.

Ropult liigutav oli igatahes see, kui Jamie ütles, et ta vanemad on esimest korda ta kontserdil. Mis tunne neil või Jamiel endal olla võis kui 5000 inimest kõigest hingest kaasa elas ja viimse kui ühe laulu sõnu kaasa laulis ei tea, igatahes meenub, kuidas Jamie intervjuus kurtis, kui ema alles hiljuti veel teda Wimbledoni tenniseturniirile hooajatöötajaks sokutada püüdis “poja, hangi endale ikka päris töö”. Noh noor kui vana mõistis, mis tunne on oma vanematele öelda “mum I did it my way” või midagi sama pateetilist. Ahem.

Nii, ja päris huvitava trikina oli võimalik soetada endale elmise õhtu kontserdi lindistus. Mis oli saadaval ka kümme minutit peale valmimist 5ndal veebruaril.

Oleks ma 14aastane naga oleks Jamie T mulle ilmselt jumal.

ma lihtsalt ütlen (et Jamie T esineb)

Jamie T ümberajastatud tuuri piletid on müügil. Vauts! Tõsiselt kiirelt lähevad! Oleks pidanud oktoobris ja nüüd tuur olema aga poiss oli haige. Londoni Brixtonile lisati lisakontsert, mille piletimüük algas kaks tundi tagasi. Oletan, et see müüb ka kähku välja.

Arvake, kes läheb? 😉