Kevadpäike särab, taevas vuhisevad peale kuut päeva kestnud vaikust taas lennukid, aedades ja akendel kohtab parteiplakateid ning pungi üks võtmefiguure alustab peagi oma teekonda viimsele puhkepaigale. Minutise vaikusehetke asemel on aga keskpäeval kavas „minute of mayhem“ või siis „mölluminut“, soovitusega oma lemmiklugu maksimumhelitugevusel kuulata, ringi hüpata ja end nautida.
Olen kell 12 metroos ning ei tähelda seal vähimatki kõrvalekallet tavalisest. Õigupoolest vaatan kella, kui see näitab 12:09 ja tunnen pettumust, et õige aja maha magasin.
Tunda aega hiljem olen teel Camdenisse, kust Highgate’i surnuaeda suunduv avalik matuserongkäik algab. Üksik matuseauto möödub minust just siis, kui olen jõudnud Camden Stables turu väravateni. Kell näitab õiget aega. Ei mingit rongkäiku, ei mingeid inim-masse.
Olen täielikus jahmatuses. Lähen istun turul maha ja püüan kuidagi asjale pihta saada. Malcolm McLaren – mees, kes muutis poppkultuuri, -muusikat, moodi ja teab veel mida nii tohutult, kelleta ei liiguks tänase päevani Camdeni tänavatel punkareid – on lihtsalt unustatud? Kui taas tänavale lähen, on selge, et midagi on toimumas. Rahvas ääristab niigi kitsa ühesuunalise tänava serval sõiduteed ja ootab. Laternapostidelt rippuvad fotograafid ja üles seatud telekaamerad on kindlad uudisekuulutajad. Ühinen ootajatega. Kahel korral küsivad turistid mu käest, mis toimub, kuid üldiselt on inimesed kohal Malcolmi pärast. Nii mõnelegi on selge, et see on ajalooline hetk.

Sõiduteele valguv rahvas on märgiks, et matuserongkäik läheneb. Esimene surnuauto veab lilledest moodustatud loosungit CASH FROM CHAOS, üks McLareni manifestidest.

Sellele järgneb neljahobuseline kutsariga vanker, millel McLareni kirst, millele šabloonkirjana kirjutatud TOO FAST TO LIVE TOO YOUNG TO DIE, McLareni ja Vivienne Westwoodi poe esialgne nimi.


Sellele järgneb leinaliste auto.

Lõpuks aga roheline kahekordne buss 777 (kraad kangem kui 666?), mille sihtpunktiks märgitud NOWHERE.

See näeb lähedalt välja kui t-särgi lavka-suveniiribuss. Akende ees ripuvad t-särkid ja hinnasildid.

Bussist üürgab „My Way“ Sid Viciousi esituses ning ülemiselt korruselt langeb üksik lendleht. Tagumisest aknast ripub roosa plagu vapiga MALCOLM WAS HERE 1946—2010. Kummaliselt liigutav.

Rongkäik liigub edasi, meediatsirkus sabas. Ja läinud ta ongi. Rahvas hajub vaikselt laiali. Mõnisada sammu edasi ja Camden on jälle see sama tavaline turisti/hipi kirbuturg.

Pungi mentaliteeti nagu polekski olnud. McLaren tõi ehk pungi massidesse, aga võib öelda, et müüs maha kaa. Kuid mida iganes ta ka tegi, pani ta maailma kihama. Selle fantastilise jutuvestja, kaasaegse filosoofi ja visionäärist ärimehe lahkumisega on üks ajajärk läbi saanud.
