Boogaloo raadio

Kui viimati raadiot kuulasin, kuulasin BBC 6 Musicut. Raadiomasina kaudu pole raadiot kuulanud väga väga ammu. Seega Eesti raadiokanalite suhtes ei oska üldse sõna võtta. Viimased kuud aga on minu elus olnud uus raadio – Boogaloo Radio. Tegu on Boogaloo pubi juures asuva internetiraadioga, mille asutas Jenn Crothers. Seal pubis olen käinud ja paari erineva inimese kaudu seovad mind selle kohaga mõned õrnad niidid, aga sellegipoolest oli üllatav avastada kuivõrd põhjalik ja kõrge profiiliga see raadio tegelikult on. Nad nimetavad ennast rebel radioks ja tõepoolest põhitoon on “inimesed pubis räägivad”, kuid kui natuke süüvida, siis võib leida imeliselt informeeritud ja kogenud muusikainimesi, ka neid, kelle nimesid paljud muusikafännid teavad. Ja külalistest ma ei räägigi – noh neid on lausa tuntuid. Kui briti muusika meeldib, siis soovitan tuhnida ja avastada.

Raadio veebileht ise väidab, et neil on 50 inimest, kes saateid teevad. Tõenäoliselt on neid rohkemgi, mõned neist teevad saateid harva ja juhuslikult, kuid on sellegipoolest kauaoodatud ja nauditavad (näiteks Amanda Abbingtoni ja Jonjo O’Neill’i muhenaljakas saade Nobody’s Listening).

Kuna raadio on kergelt kodukootud ja anarhiline, on nende lähenemine vahel üsna fleksiibel – info ei pruugi olla päris täpne, asjad muutuvad, vahel üht-teist lihtsalt ei toimi, keegi vajutab valet nuppu, sõnakasutus on tsenseerimata, helikvaliteet on nati nadi (see on ainus, mis mind häirib). Milleni ma tegelikult jõuda tahan, on see, et järelkuulamine käib läbi Mixcloudi – tuleb Boogaloo Radio konto kaudu lihtsalt tuhnida. See pole kõige mugavam – suht õnneasi midagi üles leida, ja saade pannakse üles siis, kui saate tegija jõuab/viitsib/mäletab.

Teisest küljest on see raadio üsna mitmekesine saadete ja saadete tegijate poolest. Üks esimesi saateid, mida kuulasin ja veebikaamerast nägin, jättis väga südantsoojendava mulje, kuna saatejuhil oli stuudios tema ema ja paar sõpra ja nad vihtusid kõik ägedalt tantsu. Kahjuks ei mäleta, kellega oli tegu.

Nagu mainisin, on saateid palju ja erinevaid, kuid toon välja neist kaks. Kõigepealt tahaksin tänada Dr. Bill Psyches’i, tänu kelle saatele Mixin’ Up The Medicine, ma Boogaloo Radioni üldse jõudsin. Eesti aja järgi eetris pühapäeva õhtuti kell 22:00-24:00. Soovitangi tema saatest alustada – tihti teeb ta temaatilisi õpetlikke saateid erinevatest teemadest ja žanritest. Põhiliselt teab ta kõige rohkem kaasaegse muusika alustaladest – bluesist ja Northern Soulist, aga ka dubist, funkist, biitnikest, pungist, folgist, psühhedeelikast (kõigil neil teemadel leiab Mixcloudist tema saate vbl v.a. Northern Soulist, kuid sellest on ta kirjutanud raamatu – Sit Down! Listen to This!). Bill mängib alati huvitavat muusikat, mida mujalt sageli ei kuule. Ainus kriitika minu poolt on, et ta räägib vaid iga kolme loo tagant, kuid kahtlustan, et tal oleks öelda palju rohkem.

Bill omakorda soovitas kuulata saadet BB and the King. Saate nimi miksib kokku kahe saatejuhi – Bernard Butleri ja Mark Kingstoni – omad. Kui Mark Kingstonist ei tea ma rohkem kui veebileht mainib, et ta on muusikakirjanik ja teadjamees, siis Bernard Butleri nimi peaks küll juba kaugelt muljet avaldama. Kitarrist, laulukirjutaja, agar kollaboraator, produtsent. Tunnistan, et teadsin teda peamiselt Suede’ist ja et ta paar Libertinesi lugu produtseerinud, kuid Wikit vaadates olin täiesti vapustanud, et ta olnud seotud veel paljude teiste minu lemmikartistide plaatide produtseerimisega. Kuna sellel saatel on alati kaks saatejuhti, on jutustamist siin palju rohkem, vahel on neil ka külalisi (Stephen Street tuleb esimese hooga meelde), kellega kuuleb fantastiliselt huvitavaid vestlusi, kuid viimased saated on samas olnud minimalistlikud, instrumentaalse muusikaga ja mõtlikumad. Seega nende saated on väga erinevad ja soovitan kuulata erinevate huvidega inimestel – neil, keda huvitavad kaasaegse briti muusikamaailma telgitagused, uus muusika, meeleolul põhinevad teemad, luule, kirjandus.

Advertisements

Azealia Banks – Soda (Broke with Expensive Taste)

Azealia debüütalbum ikkagi tuli lõpuks välja. Mul on suht segased tunded sellega (viitan Needledropi arvustusele) ja seni on albumilt vaid üks lugu kõrvade vahele kinni jäänud:

Drive’i alternatiivne soundtrack (Zane Lowe BBC1)

BBC1 raadio Zane Lowe’ kureeritud Drive’i alternatiivne soundtrack. Ma ei teadnud tahta, aga niipea kui sellest kuulsin, läksin väga elevile. Drive’i algne soundtrack oli meeldejääv ja nagu rusikas silmaauku, aga mis sellest – sest mõte ei olnud seda üle trumbata, vaid et Drive lihtsalt on selline film, kus on muusika jaoks ruumi. Ja eriti lahe minu meelest, et alternatiivne soundtrack koosneb kaasaegsest muusikast (2014), film ise tuli välja 2011. Isiklikust vaatenurgast olin põnevil, sest olen viimasel ajal värskest muusikast eemaldunud ja see oleks sisuliselt üks suur muusikavideo, seotud narratiiviga, mille kaudu mõnusalt uue muusikaga tutvuda.

Vaatasin, ja pean tunnistama, et see kõlas ja sobis veel paremini kui ootasin. Soovitan rangelt. Aga ma ei tea, kas ja kus seda enam näha saab, sest BBC näitas seda erandkorras ühel õhtul telekas (võimalik, et on veel mõni päev iPlayeris) ja võimalik, et seda pole enam kavas näidata tolle uue soundtrackiga.

CHVRCHES – Get Away

The 1975 – Medicine

Bastille – Driver

The Cribsi uudis

The Cribsilt on kohutavalt põnev uudis – vahetab plaadifirmat – kolib peale kümmet aastat ja viit albumit indiefirma Witchita pealt suurfirma Sony REDile. Peaks ütlema, et neil on väga eklektiline valik artiste kirjas. Huvitaval kombel näiteks ka Andrew Bird, Kasabian, Odd Future, Passion Pit ja Alanis Morissette.

Votsiis. Ei suuda ära oodata. Kuuenda albumi salvestamine hakkab pihta juba oktoobris. Et võibolla siis isegi jõuan. Aga jah, olen väga põnevil, sest tõesti pole väga tavapärane, et peale viit albumit mõni bänd indiest suurde läheb.

Uudise allikad – üks, kaks, kolm.

Field Day 2014

Kui ma 2008amal aastal tol festivalil käisin, oli tuu veel üits pisikesema-mõõtu festival Londoni linnas (otsi, olen siin blogis sellest juba kirjutanud). Aga tubli, väga tubli. Sest ajast peale on tost saanud kahepäevane üritus, pindala kasvanud ja rahvamassid mitme-mitme-mitmekordistunud.

IMG_1206

Kui nüüd aus olla, siis ma natuke nutan Homefires ja Village Mentality lavade kaotuse üle. No kui täpsemalt väljendada, siis selliste artistide puudumise üle tänavuselt festivalilt. Ma ju nägin Efterklangi ja Fionn Reganit pisikesel Homefires laval ja need on kahtlemata ühed parimad mälestused festivalidelt. Aga no mis teha. See-eest on festival nüüd suurem, kui varem ja kui selle tulemuseks on Pixies peaesinejana, siis tõesti poleks viisakas nuriseda.

Pixies Field Dayl.

Täielik selleaastane line-up olemas nende veebilehel. Aga mainiks neid, kellele jõudsin oma kõrva peale visata. Blood Orange. Jagwar Ma. Seun Kuti & Fela’s Egypt 80. Warpaint. Metronomy. Temples. The Horrors. Pixies. Võidukate kontsertesinejatena väljusid minu jaoks: Seun Kuti, Jagwar Ma, Warpaint, The Horrors ja Pixies.

Nende kontserdile läheks iga kell uuesti ja saadaks heatahtlikult teisigi. Dev Hynes kukkus juba teist korda kontsert-õhustikus läbi minu jaoks. Aga seda karmides välistingimustes. Sisekontserdina prooviks uuesti, kuna ta looming on ikka peris hea juba.

Kiidaks ka festivalipassi hinda (varakult ostes vägagi konkurentsivõimeline. loe: nii odavalt ei saa vist ühelegi teisele välisfestivalile), asukohta, juurdepääsetavust, õhustikku, korraldust, toitu, jooki (kui leiad õige koha, kus müüakse päris õlu, mitte solki, mil nimeks Red Stripe), varast lõpukellaaega (kuna toimub Londonis, siis kella 23-st öörahu). Hoiatus: rahvast on paksult, on viimastel aastatel täiesti välja müünud end. See, kes rahulikku low-key festivali otsib, siis otsigu edasi. Ja mul on tunne, et alaealisi reeglina sinna ei lasta. Ainult 1 lastekäru jäi ka kogu festivali peale silma, ehk siis ainuke alla-18aastane isik festivalil.

Warpaint – Warpaint (album, 2014)

Jeeeeee! Album on juba 20ndast jaanuarist väljas olnud, aga nagu kõik ütlevad (ka bänd ise), on seda natuke kuulata vaja, enne kui kõrv harjub. Niisiis olen kuulanud. Võin tunnistada, et iga korraga läheb paremaks. Ilma kahtluseta.

Vaatan, et arvustajad kirjeldavad seda albumit tumeda ja pahaendelisena. Ma nõustun pigem bändi enda kirjeldusega, et see on naturaalne ja seksikas. Labaselt väljendudes on see lihtsalt ilus album. Aga eks kuulake ise. Kahtlustan, et sel on peegli omadusi, ettevaatust!