The Mary Onettes

Ma tean, ma tean, ma tean. Aga kui neid võtta kui indi tänapäevast Duran Durani kõlbab ju küll kuulata. Tähendab, kõlbab rohkemgi kui kuulata. Võib lausa nautida. Ja ma ütleks, et esmaklassiline suvemuusika – meeldiv, popine, kõrvus hõljuv.

Suvi ei ole veel läbi.

Seda tahtsin öelda, et Schillingul jätsid väga hea mulje.

Advertisements

suvine Tennis

Või siis seilamine. Ma olen umbes täpselt aasta hiljaks jäänud selle bändi avastamisega, aga kui pole õige aeg, pole õige aeg. Aga nüüd on. Õige aeg. Eksole neil on üsna tavapäratu taustalugu? See rahakogumise ja seilamisega?

Coconut Grove
Is a very small cove
separated from the sea
by a shifting shoal
we didn’t realize that
we had arrived
at high tide, high tide
barely made it out alive

red over white
fishermen working at night
not even once
did we see a light
we didn’t realize
the forecast had been revised
by moonless skies and
shifty wind that gusts and dies

on the sand our keel is heaving
but tonight we’ve got to be leaving
travel through the day and into the evening

Marathon how long we’ve been gone
and still not yet set foot upon you

your low lying shore opens welcomingly
to one who’s spent the night at sea
Adrift in the shallows, a modest repose
adorn with coral, your bright colors show
ushered in through a bridge that is never closed

väga huvitav intervjuu. Algab nunnult aga on põnev.

Cape Dory elusesitus raadios

South Carolina video

Warpaint – Undertow

See peaks olema hea näide minu obsessiivsest natuurist.

Ma ii saa seda lugu peast enam ega suuda selle kuulamist lõpetada. Iga esitus on erinev ja ma kujutan ette kuidas produtsent/engineer/kesiganes stuudios parimaid lõike kokku lapib ametliku lindistuse tarvis, aga kõike head kaa korraga ei saa. Näiteks ametlikus videos kuuldav esitus on mu meelest nõrgim.

sõnad-akordid kahh.

mu meelest parim video live-esitusest:

Joolsi saates:

armas ametlik video:

Raadio live-esitus (väga hea heli):

Iiiri televisioonis (heatujuline):

MTV live’is (tšeki Stella võidukat trummimisfinišit):

Veel Warpainti live esitusi AOLis.

LCD vajadused *jäävad rahuldamata

Sorri, rahvas, allpool olev inf ei kehti enam.

Ma ise ei märganud varem, sest mul võttis 3 päeva aega, et kogu värk otsast lõpuni läbi vaadata. Aga tuleb välja, et lingid ei olnud kooskõlastatud bändiga, nii et tuleb leppida. Mõtlesin just, et kui kõik laialiminekukuulutused terve viimase kontserdi ülekandega pehmendatud oleks, oleks elu peaaegu talutav.

Ja praeguse seisuga pole mul aimugi kus ja kas toda kontserti kuskilt leiab. Boo.

Igaks juhuks, kui te ei saa selleta elada -> eluks vajalik link

LCD Soundsystemi viimane kontsert. Üldse. Salvestus otseülekandest NY Madison Sq Gardenist. Vau…kolm ja pool tundi. Rohkemgi.

Kirsiks LCD-tordil, meelituseks kiirustajatele

Sellised lood siis.

Beach House

Ma ei mõista, kust see Baltimore’i duo välja ilmus. No Baltimore’ist ilmselt. Aga…kuidas?! Noh indie bändid ongi, lindistavad, tuuritavad, arenevad massidele varjatult. Aga miks mu eest seda pärli nii kaua varjati? Ma suvel ostsin nende albumi Devotion (teine nende kolmest stuudioalbumist), juba 2008 oli välja tulnud. Peamiselt viis mind selleni lugu Zebra nende järgmiselt albumilt.

Juunis polnud aega kuulata. Ostsin tookord liiga palju muusikat korraga. Juulis avastasin kogemata nad oma pleierist ja edasi arenes haigus juba salaja ja jõuliselt.

Heart of Chambers

Gila

Lover of Mine kolmandalt albumilt

Miks ma nad nii hilja leidsin? Tahaks mingit sissejuhatavat artiklit neist, aga ei leia, hilja juba ilmselt. Aga nüüd on asi hull. Teate, kuidas ma tean? Ma tahan nende kontserdile. Kohe nii, et vaatasin nende tuurikalendrit. Jajah!

Romance At Short Notice – eelkuule

Sorri, inimesed, ei käinud sel aastal Kumu Ööl. Vabandan nende ees, kes otsinguga siia sattunud. Kuidas tänavu siis ka oli?

Kirjutan hoopis Dirty Pretty Thingsi uuest albumist. Või, tähendab et ei – ei kirjuta veel uuest albumist. See pole veel ilmunud ju. Aga kuulata saab teda sellegipoolest ja lausa legaalselt. Siit. Kõik lood ei mängi, ehk NME võtab kätte ja parandab oma tehniliselt apsud pea ära. Üsnagi erinev helipilt võrreldes Waterloo to Anywhere’ga. Igatahes tunda, et palju rohkem tööd ja mõtet on sisse pandud, kui eelmisse albumisse. Bänd on ise ühes intervjuus maininud, et teise albumi puhul tahtsid nad postpungist/garaažirokist eemalduda, midagi uut teha. Julge samm, arvestades, et nad tolles žanris mängleva kergusega opereerisid. Esmamulje järgi tundub, et otsus oli õigustatud – enam neid kitsalt lahterdada ei saa. Ma arvan, et see album on selline, mis jääb mitmeks kuuks plaadimängijasse üksluiseks muutumata.

Ja ikkagi pean toonitama ja soovitama – kui neid kontserdil peaks võimalus nägema sattuda – ärge üldse kahelge, NAD ON ELUSAST PEAST ILGELT HEAD. Pst, oktoobris tuuritavad taas Inglismaad. Mõningail suvefestivalidel peaks nad ka esinema. Euroopa tuurist pole praegu veel haisugi. Aga mul on tunne, et midagi võib toimuma hakata küll. Nädala pärast peaks siis DPT möll lahti minema ja nad peaks kõikjal meediat mööda laiali määritud olema, loodame vaid, et kõigi tervised ilusti vastu peavad.

Muide, olen isegi nende Tired of Englandi videot MTV2’st näinud.