anglofiilist melomaan

Posts Tagged ‘muusikafestival’

Positivus 2013 (3. päev)

Posted by veerand &emdash; juuli 24, 2013

French Films (Fin). Ma ei mäleta, mis me parklas tegime nii kaua, et nende viimaseks looks kohale jõudsime (ei-ei-ei, ei ole vaja meelde tuletada!). Aga nende viimaseks looks me kohale jõudsime. Krt! Oleks neid vanu soomepoisse ikka näha tahtnud. Aga kummalisel kombel on neist uutuubis üits korralik video leida:

Team Ghost (Fr?). Keegi teine kommenteerige – mina ei mäleta mitte midagi.

Darwin Deez (US). Tantsukava auhind läheb neile. Jep jep jep: . Aga esinemine oli üldse väga nauditav. Ma väga nautisin. Väga lühike küll. Aga intervjuu Positivuselt: Ja olgu siis ka Redshift:

Efterklang (Taani). Efterklang, oo, Efterklang, oo, Efterklang! Viimati nägin Efterklangi 2008ndamal aastal. Ja pole neid vahepeal kuulanud. Oleks pidanud ikka Kadrioru kontserdile kaa minema. Loll! Ei muud pole öelda. Nad on nii koomid ja mõnusad kõigepealekaubaks veel. Kellegi video: Ja viisakas video viiteks:

Two Door Cinema Club (Northern Ireland). Poisid on suureks saanud. Korralik staadioniroki bänd lausa. Ja siinkohal mõtlen seda hea asjana. Kellele olid nad võõrad, said kindlasti ülevõidetud.

!!! (US). Oeh. Tundub, et rahvale meeldis, aga mina pole rahvas. See lugu oli tuttav:

The XX (UK). Väga ilus ja zen oli. Siis oli igav. Siis oli väsimus. Väga köitvad visuaalid. Kellegi video:

Posted in muusika | Sildistatud: , | Leave a Comment »

Rabarock 2011. Muljed. 2. päev.

Posted by veerand &emdash; juuni 23, 2011

Mul on üks väga spetsiifiline suve- ja muusikafetiš. Võimalik, et see sai alguse 2006. aastal, kui kogemata Hyde pargi Foo Fightersi kontserdile otsa jalutasime. Nimelt on see selline: päike paistab, on pärastlõuna, muru on roheline, õlu on käepärast ja võib siis selle õluga muru peal kas seista, istuda või lamada ja kostab elusas esituses kas Foo Fighters, Queens of the Stone Age, Velvet Revolver või nende bändide liikmete muudes koosseisudes tehtud muusika. Näiteks ka Metallica ja Gun’s’Roses, Them Crooked Vultures või Dead Weather tuleb väga kõne alla. Või siis nende bändide liikmete poolt produtseeritud muusika, ka näiteks Arctic Monkeys. Saate aru, millist kõla ma silmas pean? Klassikaline staadiumirokk, aga noh hea või maitsekas. Ja peale Rabarockil käimist lisaks siia nimekirja ka Nevesise. Lihtsalt seisin, nagu paigale naelutatud ja kaifisin, ei olnud võimeline olema isegi paanikas, et miks eesti bänd nii head muusikat teeb.

No olgu, ma ei ole päris tõupuhas hipster, nagu näha, aga väga valiv oma muusikalises maitses. Ja mida tänavu esmakordse Rabarocki külastamisega tõestasin, on see, et tasub minna ka indie-fännil. Jah, pearõhk ja vibe on selline Metsatöll ja …ee..raskem rokkmuusika (ma isegi ei tea, kuidas seda klassifitseerida), mis mind täiesti külmaks jätab, kui mitte lausa vastukarva kriibi. Aga selline legend nagu P.I.L. – kamoon! Isegi kui minna väravast sisse vahetult enne nende esinemist ja kraaps autosse ja minema, kui nad on lõpetanud, väärib see ühe päeva pileti hinda. Aga kas sa tõesti teeksid nii, kui sama raha eest rohkem saab? Me saime näiteks 13 tundi meelelahutust ja leidsime selle aja sees mõne põneva bändi veel. Marineeritud küüslaugu võrsetest rääkimata. Ja äärmiselt maitsvatest praekartulitest.

Aga alustagem algusest. Jõudsime Orelipoisile. Rahvas kohtles teda nagu superstaari. Mina ei teadnud, et ta üldse kuuluski on. Ahjaa, muide sel festivalil ei kattunud ükski esineja. Lavasid oli mitu, aga kui ühel esineti, teised puhkasid. Mõtled, et aga nii hakkab ju igav. Aga ilusa ilmaga võid vahepeal niisama lebada ja puhata. Vot vihmaga ajaks see küll torssi. Ja kas see ikka on festival kui sa polegi sunnitud mõnest heast bändist ilma jääma, sest keegi nõmedik pani nad festivali eri äärtesse ühel ajal esinema?

Siis kui esinesid bändid, keda ignoreerida, sai süüa-juua ja olustikuga tutvuda. Oli igasugu erinevaid toidupakkujaid ja kaubandust. Kahjuks valitses Saku monopol, et juua tuli (Saku) importi. Aga oli ka veini ja muid alternatiive. Kätepesuvõimalust aga mitte. Õllest ja toidust kleepuvate näppudega (vetsuskäigust rääkimata) ajab see närvi. Ja tasuta joogivee võimalust ka kuskil ei näinud. Just saying. Üleüldse oli õhustik väga sõbralik ja chill. Ja inimesed seisid massis õhuvahedega – et kel on põhjamaine isikliku ruumi vajadus, see festival on teile! Noorepõlvest mäletan, et Tallinna suurkontsertidel lava ette pugemine alati ei õnnestunud. Tea, kas mälu petab.

IAMX oli väga meeldiv üllatus. Ma ajasin Chris Corneri ühe teise muusikuga segamini ja muudkui korrutasin, et olen tema teise bändi fänn. Novot. Aga kui ma poleks teda segamini ajanud, oleks ilmselt jäänud lava ette minemata. Oi aga lava ees oli lõbus. Pole ammu ühestki esinemisest nii tugevat positiivset laengut saanud. Nad lihtsalt olid nii toredad ja iroonilised ja elavad. Ja tegid ainult meie rõõmuks nalja. Chris tuli ühel hetkel meie poole lavaserva ja laulis noormehele viikingisarvedega “Drugs are not enough. I’m so sorry!”. Kohutavalt naljakas oli sel hetkel.

Ja PiL siis… Üks mu muusikasõpradest kiitis PiLi, et see on muusikaliselt huvitavam, kui Lydoni teised bändid ja innovaatilisem ja kvaliteetsem. Üldiselt ma PiLi ei kuula, see võtab ikka väga erilise meelteseisundi, et seda nautida suudaks. Ja natuke läks aega enne kui nende esinemisse sisse elasin, aga siis olin sees, tundus jõle-jõle hea! Lydon, muide, tundus sama karismaatiline kui ikka, ja mõne nõksu võrra meeldivam kui muidu.

Posted in muusika, muusikud | Sildistatud: , , , , , | Leave a Comment »

Camden Crawl 2010. käsitsusvõtted

Posted by veerand &emdash; mai 26, 2010

Camden Crawli kohta on öeldud nii halba kui head, aga olgem mõistlikud – see on üks pagana hea variant lühikese aja jooksul üsnagi suures koguses indie’t alla kugistada. Ja üldiselt on valik olnud fantastiline. Kui artist juba programmis sees, võib seda usaldada. No vähemalt ses suhtes, et esineja on relevantne – kas tõusev täht või endiselt au sees kultusbänd.

Nüüd võtan lugejal suisa käest kinni, viin lava taha…ja loen sõnad peale.

Kui oled Eestist…

  • logistiline eelis teiste festivalide ees. Ei pea telki seljas tassima ja nuputama kuidas lennujaamast põllule saada. lähed rahust hosteli/hotelli ja ei mingeid kummikuid. Ja tuntavalt odavam võrreldes telgifestivalidega.
  • jah, suurt hulka esinejaid näeb Londonis ka muul ajal väiksema massihüsteeriata, aga kui sul on kaks päeva aega, on isegi väga hea tahtmise korral nii palju bände kokku kuhjata võimatu.
  • tahad teada, mis toimub tegelikult briti-maal uue muusika vallas (trendid jms, peaks olema muusikaajakirjanikele kohustuslik kui neil huvi briti indie vastu – kasvõi silmaringi mõttes)…see annab tõsiselt mitmekülgse ülevaate, mida omal käel kokku ei nuputaks.

Aga nüüd vast mõned põhjused, miks Camden Crawl suht vähe fanfaarihelisid on saanud. Mulle tundub, et ta on pigem SXSW kui Glasto. Ses mõttes, et ta pole väga kasutajasõbralik. Nõuab teadmisi, kui mitte lausa öelda insider info‘t. Ja tegelikult isegi päris palju ja mitmekülgseid teadmisi. Aga võib-olla siis, et igaühele vastavalt tema nõudmistele. Ütleb inimene, kes nägi CC’l ära selle hooaja absoluutse hype-bändi…The Drums loomulikult.

Üks asi on selge: tegu on praktiliselt sõjaväeoperatsiooni või ekstreemsport-missiooniga. Nõuab pikaajalist mitmekülgset üld-ettevalmistust – hoia end kursis uue muusikaga üldiselt (muidu pole millelegi ehitada), üldfüüsiline (soovitatavalt tööta müüja või juuksurina, et harjuda 8tunniste püstiseismismaratonidega), õpi pähe osalevate baaride/pubide/esinemispaikade asetus kaardil ja selgita eelnevalt iga koha eripärad. Tegu on 40 eri kohaga, nii et…põhimõtteliselt, millele ma vihjan on see, et peaksite mu endale giidiks palkama festivali ajaks.

Aga üldisi näpunäiteid…

  • soovitan käepaelale järgi minna vara. Tõsiselt vara. Punktipealt uste avamiseks hilisemalt. Mitmesajameetrises järjekorjas seismine millegi jaoks mille eest juba maksnud oled on üsnagi demoraliseeriv. Väldi seda kui suudad. Saa pael kätte ja mine hilisele hommikusöögile.
  • Väldi Roundhouse’is toimuvaid esinemisi – need on mõeldud neile, kel muidu CC’lt midagi otsida poleks, lihtsameelsetele massidele, kes ei vaevu muusikamaitset kultiveerima. CC pole koht, kus suure kontserdi peale oma aega raisata.
  • Electric Ballroom ja Koko välja arvata on ülejäänud esinemiskohad suht intiimsed. Mis tähendab, et kõik sisse ei mahu, mis omakorda tähendab, et pead olema kavalam ja varasem ja väledam kui mass festivalikülastajaid, kes sama esinejat näha tahaksid. Ja usu mind, füüsiliselt end sisse pressida ei ole võimalik. Sa kas puhtfüüsiliselt ei mahu või ütlevad kaks kappi sulle “ei”.
  • Õhtuse programmi jooksul soovitan piirduda 2-3 esinemispaigaga (mis tähendab keskeltläbi 4-6 esinejat), vastasel juhul jooksed paanikas mööda tänavat ja seisad järjekorras ukse taga.
  • Päevasest programmist soovitan ka osa võtta. See on tavaliselt väga lahe olnud. (loe kava läbi!) Mis aga kavas EI ole on päevased akustilised/impromptu esinemised väikseimates pubides – tavaliselt festivali põnevaimate esinejate poolt. Selle kohta saab infot kas ukse kõrvalt või…küsi kelleltki, kes nats kuulim välja näeb. Võid kedagi väga põnevat väga lähedalt näha. Seda tavalisel kontserdil ei juhtu.
  • Tee kindlasti plaan ja varuplaan. Tõsi mis tõsi mis tõsi. Ja kui lemmiku esinemsikohta ei mahu, mine suvaliselt kuhugi ja avarda oma meeli.

Üldise tähelepanekuna ütleks, et publik jaguneb üllatavalt noorte ja keskealiste vahel nii et võib ka progressiivsema pere ürituseks pidada. Eeldusel, et kõik on rohkem kui 18 aastat vanad, vabandust, noored.

järgmises kandes esinejatest

Posted in briti, muusika | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »