anglofiilist melomaan

Posts Tagged ‘elus muusika’

Duke Spirit pole paha bänd aga soojendajad olid huvitavamad

Posted by veerand &emdash; oktoober 4, 2008

Üle pika aja ka üks kontsert-revüü siis. The Duke Spirit Astorias 30ndal Septembril.

Esimene soojendaja jääb praegu nimetuks – ei saanud nende nimest aru ja neid kuskil ei afisheeritud. Aga videonäidis on olemas:

Teine soojendusesineja, kelle pärast ma kontserdile pigem läksin oli The Howling Bells.

Kontserdikoha heliga polnud sada protsenti rahul, aga bänd oli hea ja vaadata nauding.

Low Happening (esimene jupp)

Low Happening (teine jupp)

Lugu, mille nime ma veel ei tea:

The City’s Burning:

Teine lugu, mille nime ma ei tea:

Selle loo nime ma tean küll, aga preaegu ei tule meelde:

Ja lõpetuseks natuke trummi tagumist kah – Juanita Stein aktsioonis:

Peaesineja parim hetk mu meelest:

Kas ma ütlesin revüü? No ma valetasin siis. Ei viitsi mingit revüüd küll kirjutada. Nautisin soojendusbände, peaesineja oli igav. Vahtisin veidi, käisin vetsus, lobisesin mingi suvalisega, läksin ära koju.

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , , | Leave a Comment »

Yeti The Enterprise’is

Posted by veerand &emdash; august 11, 2008

Blogi pidamine on viimasel ajal väga halvasti läinud. Palju asju ikka veel kajastamata. Enese õigustuseks võin öelda, et mitte selle pärast, et pole tuju või viitsimist olnud. Olen muudes asjades väga tubli olnud. Need muud asjad on süüdi. Aga poleks neid muid asju, jätkuks anglofiilitsemine ilmselt marjamaal. Olgu tänatud need muud asjad, mis blogi pidamist takistavad, kuna nad aitavad mul blogi pidada.

Jätkates üle-eelmise nädala muusikaelamuste kajastamisega…

Yeti esinemine Camdeni kontserpubis (nagu neid lõpmata arvul terves Londonis leidub). Mul oli neid kolmas kord suht lühikese aja jooksul näha – nii umbes kuu aja sees. Hakkasin mõtlema, et olen võib-olla üle pingutanud. Oli neist kolmest korrast nõrgim esinemine. Mitte ainult bändi süül. Nad ei saanud tükk aega õiget hoogu sisse ja minu meelest oli midagi viltu, aga publik oli kuidagi veider ja grupp laiu (sama laiu kui olid nad pikad, jah lihtsalt gabariitidelt) ameeriklasi trügis ette ja sellise massi vastu lihtsalt ei saa. Kontserdi lõpuks hakkas küll väga heas esituses pärle tulema – aga ei osanud tol korral õieti nautida, polnud õige tuju.

Üks soojendajatest oli taas Vinny Vinny. Hmm, võibla Johnil isegi oli õigus, kui ta ütles, et nende trummar on Keith Moon reinkarneerunud. Või, noh, ta ei öelnud päris nii, aga kasutas sõnu “trummar”, “nende” ja “Keith Moon” ühes lauses. Mitte muretseda, mul on videotõendeid.

Vinny Vinny – Get Yourself On Me

 Ja Yeti mängis üsna mitu lugu, mida ma ei teadnud ning mille kohta nad väitsid, et nad neid üli harva mängivad. Aga neid ma ei postita. Selle asemel:

Yeti – Don’t Go Back To The One You Love

Geniaalne lugu, nii plaadil kui kontserdil.  

Yeti – Jermyn Girls
Üks mu lemmikutest.
Ja nende encore materjal, meeleolukas Shane MacGowan:

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , , | Leave a Comment »

Jonquil, Left With Pictures ja Gossamer Albatross

Posted by veerand &emdash; august 5, 2008

Natuke hambad ristis pongestamise tunne on, sest on teatud tahtmine kõike nähtut dokumenteerida. Aga kui te mu märkmikku näeksite, vangutaksite ka pead nagu mina. Täna on raske südamega puhkepäev, et homseks mitte-muusikaga seonduvaks reaalsuseks värske ja terve olla. Aga õhtuks on plaanis muusikaga seonduv reaalsus, oo jaa. Eilsest muusikaelamusest nüüd.

Kontserdipaigaks Ida-Londoni MacBeth. Esinejateks Gossamer Albatross, Left With Pictures ja Jonquil. Võibla ainult viimane nimi ütleb teile midagi, võibla mitte. Mulle oli nimi vähemalt tuttav. Armas intelligentsem (folgilikum) indi muusika. Head/normaalsed esitused kõigilt, aga tõsiselt positiivse ja sügava mulje jättis Left With Pictures, eriti oma esimese ja viimase looga, mille tarbeks nad lavalt alla rahva sekka hüppasid ja nood lood täiesti akustiliselt silmavalgete välkudes esitasid.

Esimese loo salvestasin (mingit valgustust polnud, seega pime pilt, vabandused), viimast püüdsin suu lahti silmade-kõrvadega aju kõvakettale salvestada (aga väga vist ei õnnestunud). Ja viimane lugu oli veelgi muuljetavaldavam kui esimene. Mitte-akustiliselt on nende lood tsipa teise vungiga, rohkem heatuju-bandelikumad.

Jonquil oli põhimõtteliselt peaesineja. Tunnen, et ei olnud piisavalt ette valmistatud, et nende esinemist täielikult hinnata (tund aega enne kontserti albumi ühe korra läbi kuulamine pole kõige adekvaatsem lähenemine. aga. parem kui mitte midagi). Praeguse seisuga eelistan nende muusikat salvestatult kuulata. Olen veendunud, et on paljusid, kes minuga ei nõustuks. Aga siin blogis nad sõna ei saa. Maitseks, palun:

Jonquil – Babe, so now why no

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , , , , , | Leave a Comment »

Kontsert-reis 4/4

Posted by veerand &emdash; mai 22, 2008

Neljandaks muusikaelamuseks jõudsin Londiniumisse. Kuna ööbimiskoht oli Notting Hillis (see tõesti on enamasti üsna posh kant, kuid mitte lootuseltult, ja odavat hostelli leidub seal ka) läksime mõne minuti kaugusele (jalgsi) elava muusika järele. Ma räägin “me”, aga peaksin välja tooma, et reisisin üksi, kontsertidel käisin kaaslastega. Väga relevantne informatsioon, eksole. Ja sattusime Notting Hill Arts Club‘i laupäeva pärastlõunasele tasuta üritusele. Ukse kõrval on tilluke kollasest metallist silt, muidu ei viita kohale mitte paganamase miski! Üksi ma seda kohta üles poleks leidnud. Kui aadressi oleks teadnud, oleks võibla uksel seisvalt turvamehelt küsinud. Tembeldati käed ära, trepist alla keldrisse ja oledki kohal. Ja jook pole ka hirmkallis.

Laupäeviti on neil selline üritus nagu Rota

Rough Trade Shops’ RoTa afternoons have been running like clockwork for 7 years now, every Saturday afternoon 4pm – 8pm. It’s ALWAYS free entry. Originally started to replace the legendary Rough Trade instore performances, every week sees 3 or 4 live bands and DJs. Often there is a label showcase but sometimes not. The policy covers basically anything that is (or would be) on sale in the Rough Trade shops, taking in leftfield/alternative genres ranging from post-rock, electronica and alt-folk to fuzzy rock’n’roll and indie-pop, with all the stranger stuff in between.

Oh kurat, pidin ma nende speissi vaatama, see laupäev on Let’s Wrestle, üks mu pisikesi lemmikuid. Pagan.

Igastahes tookord nägin kahte bändi. Nimedega on nüüd raskusi. Esimene neist meeldis mulle küll, raske öelda, kellega neid võrrelda. Lahjem Elbow? Väga ähmaselt sinnakanti. Teine bänd ei meeldinud väga, ei hakka maha tegema.

Aga point on selles, et ma mõtlesin, et miks selle koha nimi nii kahtlaselt tuttav tundub. Mari arvas, et Libertines on seal esinenud, sest miks muidu peaks mulle miski siin ilmas tuttav tunduma? Hirmus, kuidas see inimene mind tunneb! 😛 Mina veel ei uskunud, aga täna vaatasin, et vähemasti Barat on seal dj’nud küll. Death Disco.

Ja sellega saigi kontsert-reis ühele poole. Väga värskendav oli.

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , , , , | Leave a Comment »

kontsert-reis 1/4

Posted by veerand &emdash; mai 19, 2008

Paganamas! Kaotasin Glasgow setlisti kuhugi wordpressi avarustesse ära, aga see selleks. Ühesõnaga: saabusin reisilt, mis põhimõtteliselt koosnes kontsertidel käimisest, ergo: kontsert-reisilt. Viis õhtut, neli kontserti (üks õhtu jäi lihtsalt kurnatusest vahele, midagi vaadata oleks ikka leidnud). Ja kui geograafiliselt arvutada: kolm linna – Glasgow, Dundee, London (Tallinn ja Edinburgh ja lennujaamade lähedal asuvad asulad ei loe). Ja kui veel logistiliselt arvutada: hiiglama palju lennujaamu (kuus!), rongijaamu (viis!), bussireise (kolm?) ja maratonide kaupa kõmpimist, ahjaa Londoni metroo kah. Kui üks lennujaama küsitleja laupäeva lõuna paiku mult küsis, kust hommikul reisi alustasin, pidin mitu sekundit mõtlema 🙂 Ja minu vastus avaldas talle millegi pärast muljet. Dundee on ilmselgelt muljetavaldav koht Edinburghi lennujaamas.

Kontsertide juurde. Teisipäeva õhtu sisustamine Glasgows jäi kuidagi viimsele minutile, sellegi poolest tuli juhus appi ja õnnestus skoorida nimed guestlisti (minu esimene guestlist – juhuu!). Noh ilmselt mitte päris lambist, ikka tänu tutvusele ja ei, mina ei olnud see mõjuvõimas isik. Põhimõtteliselt tahtsime näha oma vanu lemmikuid – uut bändi Elle s’appelle, kes soojendas sellist elektro-legendi nagu Ladytron, kellest ma mitte halligi enne kontserti ei teadnud. Häbi lugu, aga juhtub ka seda. Kontsert ise toimus sisu poolest ümber ehitatud kirikus Oran Mor. Kontserdikoht keldris, teater ülakorrusel, pubi kahe vahel või umbes nii. Hmm, ütlen vahele, et meedia siia postituse juurde pean küll teine kord lisama. Aga muljed siis kohe. Kontserdi koht oli suht pisike, üsna pime, baar tagaosas – üsna standardne korraldus ma arvan. Ahjaa, miks me üldse guestlisti pidime saama – kontsert oli välja müüdud.

Esimene kord Elle s’appelle’i näha ja ma ütleks, et nad on elusast peast väga tugevad, ega halbu esinejaid vist Glastole ei bukitaks ka (jah, nad esinevad sel aastal Glastonburyl). Kuigi nende muusika meenutab laste laule, ei saa eitada, et nad on väga punk. Ma ausalt öelda ei osanud oodatagi. Aga võtke mõni nende lugu, keerake kõlarid veel valjemaks kui kõrvad kannatavad ja kujutlege energilist kontsertesitust ette. Kolm väga pealetükkivat instrumenti (trummid, bass ja klahvid) tähendavad, et lood on lihtsad, ei mingit jamamist, aga virutavad täie rusikaga. Ja selge kõlava häälega lauldud ja huilatud vokaalid sobivab sellega väga hästi. Ladytroni fännide südamed sulatasid nad oma seti lõpuks korralikult üles.

Siis asus lavale Ladytron. Esmamulje ütleks, et oli nagu Mighty Booshi elektro bändi paroodia. Aga siis, kuidagi märkamatult taipasin, et olen täiesti lummatud. Mõned bändid köidavad oma elusesitusega. Ilgelt hea mulje jätsid, isegi ühtainsat lugu teadmata. Njah, midagi targemat nende kohta mul öelda pole.

Ladytron – blue jeans

Järgmises kandes teisest kontserdist.

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , , , , , | Leave a Comment »