anglofiilist melomaan

Posts Tagged ‘video’

Saturday, Monday – The Ocean (feat. Julia Spada)

Posted by veerand &emdash; veebruar 21, 2015

Tunnistan üles. Mulle meeldib see lugu. Video mitte niiväga. Aga värvid on ilusad. Head laupäeva, ka!

Posted in muusika | Sildistatud: , | Leave a Comment »

Favored Nations – Regular Pussy

Posted by veerand &emdash; august 20, 2014

Kuulan ja vaatan, nutan ja naeran. Hoiatus: teatud indiviididele võib tekitada vaimseid kahjustusi! See video on kahtlemata kassi-inimestele, aga just nemad võivad kõige rohkem viga saada. Nii et ma ei tea…

Favored Nationsi soundcloud.

Posted in muusika | Sildistatud: , , , , | Leave a Comment »

tantsi

Posted by veerand &emdash; aprill 2, 2014

Olen seda lugu juba postitanud. Aga mitte seda videot.

Posted in muusika, muusikud | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »

Mount Kimbie

Posted by veerand &emdash; september 19, 2013

Carbonated

Before I move off

See lugu tundub nagu oleks spetsiaalselt mulle miksitud. Koosneb muusikast, mida kuulasin 90ndatel ja mida kuulasin mõni aasta tagasi (bitimuusika).

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , | Leave a Comment »

film: Exit Through The Gift Shop

Posted by veerand &emdash; oktoober 26, 2010

Vaatasin hiljuti seda filmi, oli vist nädal tagasi ja siis tuli mõni päev hiljem ETV2-st üks teine film tänavakunstist. Kummaline kokkusattumus, sel teemal ma filme varem näinud pole. Aga need kaks poleks saanud enam erinevamad olla, kuigi mõned tänavakunstnikud olid neis filmides samad. ETV2’s oli vist see – Street art: the Ephemeral Rebellion, saksa film. Oli selline mellow ja jättis rahuliku mulje, ei ärritanud kuskilt otsast, s.t. ma ei mäle sest filmist enam eriti.

Aga Exit Through the Gift Shop… oli päris hea. Ja ärritas kohutavalt. Ajas naerma, oli huvitav ja mind isiklikult hirmutas. Mul hakkas paranoia tulema, et olen väga filmi peategelase, filmitegija Thierry Guetta moodi. Ja kes nii väga tema moodi olla tahaks või seda tunnistama kipuks? Hull, obsessiivne, kartmatu, kaheldava andega, valimatu dokumenteerimisvajadusega. No vähemalt oma obsessiivse fotograafiaperioodi tundsin tema filmimisvajaduses küll ära. Võibla läbivad selle kõik fotograafid? Huvitav oleks teada. Aga aastaid nägin elu läbi kaamera läätse isegi siis, kui see erandkorras mul füüsiliselt kaasas ei olnud. Kõige kurnavam oligi konstantselt sellele mõtlemine. Millise pildi oleks saanud. Fantaseerisin prilliraamisisse käivast kaamerast ja mis hetkel peaks siis päästikule vajutama, et shutter lagi sisse arvutada. Aga Thierry stiil paistab tunduvalt robustsem. Ta lihtsalt paneb vidoekaamera käima, ei mingit jantimist. Võibla see reedabki, et kõik pole võib-olla…

Ma ei taha midagi reeta ja ei saa sisu seetõttu täpsemalt arutada, aga mu meelest haruldaselt intelligentne ja küsimusi tekitav film. Ütleb nii mõndagi tänapäeva ühiskonna kohta. Mis on kunst ja kes on kunstnik? Tuleb välja, et tänapäeval on neile küsimustele äärmiselt raske vastata. Kellele kuulub kunst ja kus on kunsti koht? Kaa väga head küsimused. Kui sa oled kuulus, kas see tähenda, et oled kunst?

Banksy tsitaat filmi lõpust ütleb vast kõige rohkem:

I used to encourage everyone I knew to make art; I don’t do that so much anymore.

Posted in briti, huumor | Sildistatud: , , , , , , , | 2 kommentaari »

Marina Diamantise Ameerika

Posted by veerand &emdash; märts 7, 2010

Järjekordne ajupiinaja-lugu. Noh, estraaditaies, mida on raske peast välja saada. Kusjuures, ma ei ole siiani suutnud otsustada, kas esineja mulle meeldib. Ma võtan seda hea endena.

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , , | Leave a Comment »

piisavalt hämar, et Humbugi kuulata

Posted by veerand &emdash; november 16, 2009

Uskumatu, et Arctic Monkeys on juba seitse aastat koos olnud. Uskumatu, et juba kolm albumit on väljas. Ja veel lugusid lisaks / EPsid. Bänd, mis mind juba kolm korda on üllatanud. Iga albumiga. Ma viimast albumit lihtsalt ei viitsinud kuulata, tükk aega võttis, kuni vaevusin. Ma ei tea, polnud tuju. Kui hakkasin kuulama, siis muutusin rahutuks. Polnud ühtki haaravat lugu. Ja kui kogu aeg next nuppu vajutasin, sain aru, et pole õige aeg kuulata. Ja tuju ei tulnud ega tulnud. Ühel õhtul sattusin bussis kuulama. Ma teadsin küll, et pidi täitsa hea album olema, selline teistsugune ja sünge – no oligi, aga ikka üllatusin, sest ta oli nii hea. Kõlab ikka nagu Arctic Monkeys, aga täiesti teistmoodi kui eelneval albumil. Naljakas seis on praegu tolle albumiga. Intellektuaalselt tunnistan, et see on väga hea album, aga emotsionaalset kiindumust otseselt ei ole. “väga hea, aga mitte mulle” – see on tegelikult üsna sage kategooria mul.

Cornerstone ja Crying Lightning ongi hetkel lemmikumad (ja vähemal määral Dance Little Liar). Cornerstone kõlab peaaegu nagu singel. Kuigi see album on rohkem album album kui singlite album.

Humbugi fotod. Ma pole ammu midagi nii nauditavat näinud. Ilusad huvitavad pildid, hingega.

Ja hello(!) Alison Mossharti lisavokaalid Fire and Thudil?!!! Tegelikult see lugu jäi mulle kõige esimesena kõrva, sest see sobiks päris hästi Northern Stari kitarripsühhedeelia kogumikele. Tolle pisikese põneva plaadifirma vedaja tundlad tunnetavad nii mõnegi tulevikusaundi ära!  Või  pigem sedapidi, et mida  kuulajad kuulama tahavad hakata.  Ta on nagu maa-alune tuulelipp. Ok, see võrdlus jooksis küll täiesti liiva. Ta on nagu sond, mis… Ta on nagu ultraheli, mis ütleb, mis muusikamaastikule pea sünnib. Sobib?

Posted in briti, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »

maadlustuhin

Posted by veerand &emdash; oktoober 12, 2009

Bändidest, mis endiselt meeldivad, võib mitu korda kirjutada. Ma ei mäleta, mitu korda Let’s Wrestle’ist juba juttu on olnud. Ilmselgelt mitte piisavalt.

Parim on nad elusalt

Ja seda videot polnud ma varem näinud

Mulle meeldib nende muusika – nii sõnad kui kõla ja eriti see, et kõik nende lood on meloodilised ja meeldejäävad. Nad on tõeliselt punkrokk – teevad oma bändi armastuse ja rahuloleva muhelusega. Nad ei ürita olla popid ega coolid ega ilusad välja näha. Nad on tegelikult ka andekad. Ja ma defineeriks andekust sellena, et nad teevad Oma Asja – noh nad on ilmselgelt väga põnevatest vanadest bändidest mõjutatud aga tulemiks on siiski äratuntavalt nende oma saund. Neid kontserdil nähes valdab puhas rõõm ja vabadustunne – kõik on võimalik, iial ei tea, mida WPG ütleb või ette võtab, aga võid olla kindel, et see tuleb südamest, mitte hirmust ebapopulaarne olla või üleolekutundest kohaletulnute või muusika suhtes. See ongi punk. Nad jagelevad sõbralikult omavahel laval ja suhtlevad vabalt publikuga, kes on ju tegelikult sõbrad, kellega sa veel tutvunud pole.

Noh, hakkas mu jutu peale okse üles tulema? Kuss! Minge maadelge parem!

Posted in briti, huumor, muusika, muusikud | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »

I Wanna Be Adored

Posted by veerand &emdash; juuli 29, 2008

Mul on praegu see laul (ja selline muusika) kallal

Stone Roses – I Wanna Be Adored

Aga eriti see laul. Väga meeldib ka Death Cab For Cutie kaver. Kohe väga. Yeah, go figure!

Death Cab For Cutie – I Wanna Be Adored

Posted in Uncategorized | Sildistatud: , , , | Leave a Comment »

Dirty Pretty Things pole väsinud

Posted by veerand &emdash; juuni 18, 2008

Mu mälu pole kõige parem…vist pole postitanud toda “Tired of England” videot, ega?

Igatahes, nii tehti videot.

Ja selline tuu video on:

Dirty Pretty Things – Tired Of England – Official Video

Varsti on siis albumit oodata. NME(logid MediaPlayeris sisse ja kuulad) peaks peagi tasuta kuulamist võimaldama, hoidke kõrvad lahti.

Posted in briti, muusika, muusika uudised, muusikud | Sildistatud: , , , , , | Leave a Comment »