Vimeo avastusretk

Uutuub vihastas mind välja. Esiteks sundusliku google’i kontoga. Teiseks täisekraanilt väiksele ekraanile ja vastupidi lülitamisega – noh enam ei jätku video sealt, kus pooleli jäi, vaid hakkab algusest. Ei meeldi.

Tegin siis pisikese Vimeo retke. Leidsin oma õigustatud vihale sobiva filmikese.

Punchlines for Progress

Mitte, et see filmike midagi erilist oleks, aga kenasti materjal kokku kogutud, hea järjest vaadata. Mõnus vaadata ja vihast mühiseda. Miks ei usu ega usalda noorem generatsioon tõsiseid uudistesaateid, vaid “kojanarre” (Jon Stewart, George Carlin, Stephen Colbert)? Ka Ameerika möödund sajandi võitlusest, separatismi ja sõnavabaduse (Malcolm X, Lenny Bruce). Stephen Colberti kõne oli küll šokeeriv selles situatsioonis. Huvitav, kas Bush sai ikka aru või pidi keegi talle tõlkima?

Igatahes George Carlin väärib omaette sissekannet. Lenny Bruce väärib omaette sissekannet. Sest neist olen ma huvitatud. Võib olla kunagi hiljem.

Ja mis ma veel leidsin (sobib nördimusega ja ähh-miski-pole-originaalne tujuga)

Everything is a Remix 1

Everything is a Remix 2

PÖFFi eri (Imperialistid; Nähtamatu silm)

Imperialistid on ikka veel elus (USA)
See pidev kultuuride ja maailmate, reaalsuste clash on mulle Londonist kaa tuttav. Kumb on siduvam – kas see, kust sa pärit oled või see, kes olla tahad? Minu kogemuse järgi ja ka selle filmi järgi ikka pigem see, kes isikuna oled ja mille poole pürgid. Ööelul on potentsi olla erinevaid rahvusi ja inimesi siduv mateeria ja ma ei tembeldaks seda filmi kuigi kerge(meelse)ks. Mitte, et see film automaatselt sellist arvamust tekitaks, aga näitab ta ju peamiselt ühelt koosviibimiselt teisele kulgevaid vahest naiivseidki inimesi. Muhe film ja kohati väga naljakas ja mulle läks kuidagi hinge. Mõnes mõttes selline ju välismaal elamine on – ehitad oma maailma, kogud inimesi enda ümber ja kui häda käes, leiad endasuguseid immigrante. Ja mis sest, et sa nendega eriti seostuda ei taha, midagi teil siiski ju ühist ja mõne kandi alt ei suudaks keegi teine teid sedasi mõista. Aga seda filmi saab täitsa vabalt ka kergelt hedonistliku heatujufilmina võtta.

Nähtamatu silm (Argentiina)
Väga kummaline film. Ajalises mõttes eriti. Mul võttis peaaegu terve filmi aega, enne kui mõistma hakkasin filmi ajaloolist-kultuurilist konteksti. No selles mõttes, et see koolikord ja riietumisviis oleks võinud käia aastate kohta 1800–1960 enam-vähem. Ja lõpuks selgus, et lugu toimus aastal 1982, mil ka Argentiinas oli juba olemas selline asi nagu punk. Ja kui õpetajanna peole läks, lendas minu aju õhku – lihtsalt tohutult keeruline oli mõista seda veidrat kooli mullmaailma. See ilmselt oligi filmi mõte – seda näidata, seda tohutut konflikti reaalsuse ja mineviku õhumullide vahel, kuidas inimesed ei suutnud ühe või teisega kohaneda, kui naeruväärne selline reaalsusest irdumine on. Aga kogu fimi aeg vasardas peas “Klaveriõpetaja”, too Austria film.

PÖFFi eri (Tavaline Lugu; Ülestunnistused)

Viimaks õnnestus ka filme vaatama minna. Ma mingi päev nostalgitsesin ja kui ma ei eksi, olen esimesest aastast alates kõigil festivalidel käinud!? Või siiski eksin? Äkki on mõni aasta ikka vahele jäänud? Aga miks? Aaa, jaa, üks aasta jäi kindlasti vahele, siis olin ära ja teine aasta jäi ka vahele kui Eestist ära olin. No hea küll, Eestis elades pole vist PÖFF kunagi külastamata jäänud. PÖFFi esimene aasta kattus ajaga, mil olin tõsine filmihull ja paremat kingitust poleks osanud tahta. Nostalgitsuse lõpuks ütleks, et PÖFFita ei kujutaks elu enam ettegi. Mis siis, et tavaliselt vaadatud filmide arv kõigub poole tosina kandis.

Aga täna siis vaadatud kaks filmi, esimene neist meditatiivne, teine intensiivne.

Tavaline lugu – Mundane History (Tai).
Lugu hiljuti halvatuks jäänud noormehest, kes veel oma emotsionaalset staadiumit füüsilise järgi kohandada pole jõudnud. Kummaliselt heljuv-zen-praktiline õhustik. Lootus kumab läbi, elu kumab läbi. Peategelane on küll depressioonis ja tige, kuid aimdub, et ta loomus pole selline, vaikselt ja minimalistlikult hakkavad noormees ja ta hooldaja hästi läbi saama. Umbes sama jutukad kui ugrilased. Heliline kujundus ja muusika on mu meelest tai filmi kohta ootamatud, kuid loovad usutavust, paigutades filmi kaasaegsesse maailma. Ausaltöelda tekitas huvi, et mida noored seal Taimaal kuulavad, kuivõrd levinud selline läänelik indimuusika on. See filmitaust meenutas Mogwaid, muide.

Ülestunnistused – Kokuhaku (Jaapan)
Saal oli ääreni täis ja filmil tundus selline menu hais küljes olevat et oh oh oh. Ma olen üldiselt Jaapani põnevus/õuduka fänn küll, aga selle filmiga ei õnnestunud end sellesse ära kaotada. Võib-olla oligi hea, oleks muidu psühholoogiliselt rängalt mõjunud. Eks see laste seas toimiv julmus on alati šokeeriv. Ja film on julm ja valus ja narratiiv hästi kokku pandud ja visuaalselt nauditav. Ega vist pole palju hirmutavamat kui viltu vedav vaimne tervis ja lähedaste “ära pööramine” ja piinlevad lapsed üldse.  Kummaline see koosvaatamise psühholoogia – paaris kohas naerdi, kuid mina tundsin algusest lõpuni ainult õudu.

filmipostitus: laupäevane maraton

Enne kui suisa ununeb: laupäev möödus ju filmivaatamise tähe all.

Rachel Getting Married (2008)
Under Great White Northern Lights (2007)
James Dean (2001)
The Runaways (2010)
Liquid Sky (1982)

Ja kaks viiest olid veel muusikafilmid kaa…nii, et ma arvan, et võib.  Aga igatahes…

Rachel Getting Married
Laupäeval tundus see nii pikk ja nii veniv (kui aus olla, kestabki film minut üle kahe tunni). Aga nüüd mõned päevad hiljem tolle filmi peale mõeldes oli see ju piinarikas, naljakas ja meeldejääv. Ehk siis suurepärane. Ootamatu, et selle lavastajaks on Jonathan Demme. Mulle tundus, et see on väga ebatemalik film, aga samas mul polnud ka aimu, et ta kõvasti dokke on teinud. Anne Hathaway on tolle filmi plakatil – nii et tema kaudu ma sest filmist üldse teadsin. Aga seda ei osanud ma oodata, et filmis nii palju head ja huvitavat muusikat leidub (Robyn Hitchcock) ning Tunde Adebimpe (jah, TV on the Radiost!) mängib peigmeest!!! Jenny Lumet’ stsenaarium on tõesti hea. Sobib vihmasega ilmaga seonduvate tunnetega vaatamiseks.

Under Great White Northern Lights
Päeva esimene muusikafilm siis. Dokk White Stripesi Kanada tuurist. Tsipake igav. Ja ütlen seda muusikadokkidefanatina. Aga ta ei üritagi põnev olla. Ta on, mis ta on. Muhe. Atmosfääriline. Zen isegi. Suht palju on lihtsalt materjali White Stripesi elusesinemistest. Bändi ümbritsevat müstilisust-krüptilisust see kindlasti ei vähenda. Jack ja Meg jätavad endast täielike nohikute mulje. Mulle meeldib. Aga seda pean ütlema, et mulle kohutavalt meeldib nende tuuri idee ja mentaalsus – väiksed kohad ja päevased ekspromptesinemised, kontakt kohalikega. Üldmulje: muhe film, positiivne mulje, lihtsalt ei maksa ootusi üles kruttida.

James Dean
James Franco James Deanina – šokeerivalt hea. Minu meelest on sel telefilmil heas mõttes funktsionaalne lähenemine Deani loo jutustamisele. Selle filmi James Dean ei ole legend, vaid end otsiv inimene, sihikindel näitlejahakatis, eemale tõugatud poeg. Sellegipoolest on filmis suht palju naljakohti. Võiks ju arvata, et telefilm on nõretavalt nostalgiline, aga selle filmi puhul küll ei ütleks. Lihtsalt Franco pärast tasuks seda filmi vaadata.

The Runaways
Laupäeva teine muusikafilm, seekord mängufilm. Samanimelise bändi enam-vähem biograafiline film. Täpsemalt põhineb laulja Cherie Curry autobiograafial. Ma hästi ei mõista, miks just tema biograafia põhjal filmi teha – Joan Jett ja Lita Ford oleks tunduvalt loogilisem valik aga no olgu. Kui võtta filmi meeltlahutava pealiskaudse mängufilmina, on ta päris nauditav nii visuaalselt kui musikaalselt. Need noored näitlejad on päris veenvad ka muusikutena, noh täpselt ei tea, aga laulsid vähemalt ise. Kuna aga film põhineb päris bändil, isikutel, asjaoludel, on mul tolle filmiga päris pirakas kana kitkuda. Ma ei tea, kust alustada. Aga las seekord jääb. Sellegipoolest soovitan. Parem vaadata kui mitte vaadata.

Liquid Sky
Ohhohhohooo! Mari küsis, kust ma selle filmi peale tulin. Ma tõesti ei tea, ju tuli ta mu juurde kosmosest! Ma räägin, mis mega laupäeval peale selle filmi vaatamist juhtus.  Karjatasin, pidin avama akna, et vaikust, värsket õhku ja looduslõhnu nuusutada ja kiiresti-kiiresti antidoot-filmi leidma, et mitte õudukaid näha. See selleks, aga jube lahe film, ma soovitan! Aga omal riskil! Ja hoidke midagi maavillast antidoodiks pärast. Võib mõjuda häirivalt mõistusele. Alaealistele kindlasti ei soovitaks. Rohkem ei räägikski. Lubasin, et ei räägi sest filmist enam kunagi.