filmipostitus: laupäevane maraton

Enne kui suisa ununeb: laupäev möödus ju filmivaatamise tähe all.

Rachel Getting Married (2008)
Under Great White Northern Lights (2007)
James Dean (2001)
The Runaways (2010)
Liquid Sky (1982)

Ja kaks viiest olid veel muusikafilmid kaa…nii, et ma arvan, et võib.  Aga igatahes…

Rachel Getting Married
Laupäeval tundus see nii pikk ja nii veniv (kui aus olla, kestabki film minut üle kahe tunni). Aga nüüd mõned päevad hiljem tolle filmi peale mõeldes oli see ju piinarikas, naljakas ja meeldejääv. Ehk siis suurepärane. Ootamatu, et selle lavastajaks on Jonathan Demme. Mulle tundus, et see on väga ebatemalik film, aga samas mul polnud ka aimu, et ta kõvasti dokke on teinud. Anne Hathaway on tolle filmi plakatil – nii et tema kaudu ma sest filmist üldse teadsin. Aga seda ei osanud ma oodata, et filmis nii palju head ja huvitavat muusikat leidub (Robyn Hitchcock) ning Tunde Adebimpe (jah, TV on the Radiost!) mängib peigmeest!!! Jenny Lumet’ stsenaarium on tõesti hea. Sobib vihmasega ilmaga seonduvate tunnetega vaatamiseks.

Under Great White Northern Lights
Päeva esimene muusikafilm siis. Dokk White Stripesi Kanada tuurist. Tsipake igav. Ja ütlen seda muusikadokkidefanatina. Aga ta ei üritagi põnev olla. Ta on, mis ta on. Muhe. Atmosfääriline. Zen isegi. Suht palju on lihtsalt materjali White Stripesi elusesinemistest. Bändi ümbritsevat müstilisust-krüptilisust see kindlasti ei vähenda. Jack ja Meg jätavad endast täielike nohikute mulje. Mulle meeldib. Aga seda pean ütlema, et mulle kohutavalt meeldib nende tuuri idee ja mentaalsus – väiksed kohad ja päevased ekspromptesinemised, kontakt kohalikega. Üldmulje: muhe film, positiivne mulje, lihtsalt ei maksa ootusi üles kruttida.

James Dean
James Franco James Deanina – šokeerivalt hea. Minu meelest on sel telefilmil heas mõttes funktsionaalne lähenemine Deani loo jutustamisele. Selle filmi James Dean ei ole legend, vaid end otsiv inimene, sihikindel näitlejahakatis, eemale tõugatud poeg. Sellegipoolest on filmis suht palju naljakohti. Võiks ju arvata, et telefilm on nõretavalt nostalgiline, aga selle filmi puhul küll ei ütleks. Lihtsalt Franco pärast tasuks seda filmi vaadata.

The Runaways
Laupäeva teine muusikafilm, seekord mängufilm. Samanimelise bändi enam-vähem biograafiline film. Täpsemalt põhineb laulja Cherie Curry autobiograafial. Ma hästi ei mõista, miks just tema biograafia põhjal filmi teha – Joan Jett ja Lita Ford oleks tunduvalt loogilisem valik aga no olgu. Kui võtta filmi meeltlahutava pealiskaudse mängufilmina, on ta päris nauditav nii visuaalselt kui musikaalselt. Need noored näitlejad on päris veenvad ka muusikutena, noh täpselt ei tea, aga laulsid vähemalt ise. Kuna aga film põhineb päris bändil, isikutel, asjaoludel, on mul tolle filmiga päris pirakas kana kitkuda. Ma ei tea, kust alustada. Aga las seekord jääb. Sellegipoolest soovitan. Parem vaadata kui mitte vaadata.

Liquid Sky
Ohhohhohooo! Mari küsis, kust ma selle filmi peale tulin. Ma tõesti ei tea, ju tuli ta mu juurde kosmosest! Ma räägin, mis mega laupäeval peale selle filmi vaatamist juhtus.  Karjatasin, pidin avama akna, et vaikust, värsket õhku ja looduslõhnu nuusutada ja kiiresti-kiiresti antidoot-filmi leidma, et mitte õudukaid näha. See selleks, aga jube lahe film, ma soovitan! Aga omal riskil! Ja hoidke midagi maavillast antidoodiks pärast. Võib mõjuda häirivalt mõistusele. Alaealistele kindlasti ei soovitaks. Rohkem ei räägikski. Lubasin, et ei räägi sest filmist enam kunagi.

Advertisements

film: Slaves of New York

TCM Europe näitas eile midagi vaadatavat. Harv variant, aga imesid juhtub.

Slaves of New York on üks selliseid filme, mis näitab elu ja linna nii nagu mina seda näha tahaks. See film siis virelevaid kunstnikke 80ndate New Yorgis.  Ja üldse noorte inimeste elu. Samas on filmil teatud reaalsusekauge kerge toon ja mul tekkis väga kiiresti kahtlus, et tegu on väiksemat sorti kultusfilmiga. Hilisemad uuringud kinnitasid seda kahtlust.

Kui teid huvitab 80ndate Lower East Side’i New York, noored kunstnikud, kuiv huumor ja kerge meelelahutus, soovitan. Sobib ideaalselt pühapäevaseks vaatamiseks, jätab hea tuju, kerge muige ja kübeke tantsutuju. Sobib ka sarkastilistele vaatajatele, sest see film naerab ka enda üle. Kirjanik, kes kirjutas raamatu, mille põhjal film on tehtud, oleks tahtnud, et Andy Warhol seda lavastab. Ma ei suuda aga Warholi selle režissöörina kujutleda. Samas ei suuda ma ka James Ivoryt selle lavastajana näha, aga tema selle filmi režissöör on. Ahjaa, ja peaosatäitja Bernadette Peters on fantastiline.

Igatahes, kui tõesti kavatsete seda filmi vaadata, ei soovita ma treilerit piiluda, see on filmi tooni suhtes üsnagi eksitav. Ilmselt parim asi filmi juures on vahele pikitud sürrid muusikapalad. Aga ma ei taha liiga palju ette ära anda.

Niisiis, kui tõesti tahate filmi vaadata, võite kuulata seda lugu ja siit edasi mitte lugeda.

*SPOILER ALERT*

.

.

.

.

.

Nii. Sa ei ole veel veendunud? Või ei lase end liigsest infost segada?

Treiler

See torkas ka pähe, et see film räägib küll soovist olla rikas ja edukas, aga mitte tol silmaklapistatult ahnel ja kõike muud välistaval moel nagu pea kõigis kaasaegsetes NY tegevustikuga seriaalides.  Mulle tundub üldse, et 80ndatel oskasid inimesed veel end nautida ja eluga rahul olla. Tõsi küll, asjade tõeline seis oli siis veel avalikustamata (bensiinikriisisist, geopoliitilisest reaalsusest AIDSi, seksistlike ja homofoobsete teemadeni).

No näiteks see Supremes stseen hommikul. Ma ei oska seletada kui väga see mulle meeldib. Sest aeg-ajalt juhtub sarnaselt sürre asju minuga ja enam ma isegi ei imesta vaid lihtsalt mõtlen, et elu on vahel lihtsalt ilus.

Ja dialoog on väga naljakas. Tragikoomiline. Aga jube naljakas.

Ja järgnev klipp on midagi erilist. Palun tutvuga Johann Carloga külmik-vannis!

Ahjaa ja Steve Buscemi mängib ses filmis kaa.