anglofiilist melomaan

PÖFFi eri (Tavaline Lugu; Ülestunnistused)

Posted by veerand &emdash; detsember 1, 2010

Viimaks õnnestus ka filme vaatama minna. Ma mingi päev nostalgitsesin ja kui ma ei eksi, olen esimesest aastast alates kõigil festivalidel käinud!? Või siiski eksin? Äkki on mõni aasta ikka vahele jäänud? Aga miks? Aaa, jaa, üks aasta jäi kindlasti vahele, siis olin ära ja teine aasta jäi ka vahele kui Eestist ära olin. No hea küll, Eestis elades pole vist PÖFF kunagi külastamata jäänud. PÖFFi esimene aasta kattus ajaga, mil olin tõsine filmihull ja paremat kingitust poleks osanud tahta. Nostalgitsuse lõpuks ütleks, et PÖFFita ei kujutaks elu enam ettegi. Mis siis, et tavaliselt vaadatud filmide arv kõigub poole tosina kandis.

Aga täna siis vaadatud kaks filmi, esimene neist meditatiivne, teine intensiivne.

Tavaline lugu – Mundane History (Tai).
Lugu hiljuti halvatuks jäänud noormehest, kes veel oma emotsionaalset staadiumit füüsilise järgi kohandada pole jõudnud. Kummaliselt heljuv-zen-praktiline õhustik. Lootus kumab läbi, elu kumab läbi. Peategelane on küll depressioonis ja tige, kuid aimdub, et ta loomus pole selline, vaikselt ja minimalistlikult hakkavad noormees ja ta hooldaja hästi läbi saama. Umbes sama jutukad kui ugrilased. Heliline kujundus ja muusika on mu meelest tai filmi kohta ootamatud, kuid loovad usutavust, paigutades filmi kaasaegsesse maailma. Ausaltöelda tekitas huvi, et mida noored seal Taimaal kuulavad, kuivõrd levinud selline läänelik indimuusika on. See filmitaust meenutas Mogwaid, muide.

Ülestunnistused – Kokuhaku (Jaapan)
Saal oli ääreni täis ja filmil tundus selline menu hais küljes olevat et oh oh oh. Ma olen üldiselt Jaapani põnevus/õuduka fänn küll, aga selle filmiga ei õnnestunud end sellesse ära kaotada. Võib-olla oligi hea, oleks muidu psühholoogiliselt rängalt mõjunud. Eks see laste seas toimiv julmus on alati šokeeriv. Ja film on julm ja valus ja narratiiv hästi kokku pandud ja visuaalselt nauditav. Ega vist pole palju hirmutavamat kui viltu vedav vaimne tervis ja lähedaste “ära pööramine” ja piinlevad lapsed üldse.  Kummaline see koosvaatamise psühholoogia – paaris kohas naerdi, kuid mina tundsin algusest lõpuni ainult õudu.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: