The Cribs Johnny Marriga on mulle ikka veel harjumatu. On ikka veider kooslus ja korralik eavahe sel suhtel. Aga tundub toimivat. Eks The Cribs pidigi üles kasvama, toda lad-punki oleks naljakas selles eas nii teha. Kahju natuke siiski. Mulle tohutult meeldib Ryan Jarmani huumorimeel, mis muusikas väga tugevalt väljendus. Aga kui jutte uskuda, oli laulukirjutamine Marriga just Ryani idee. Eks siis tuleb leppida. Mul on hea meel, et ta arenes selles suunas.
Ma just mõtlesin, et see meenutab mulle midagi. See vanema venna/onu adopteerimine. Meelde tuli! Peter Doherty ja Graham Coxon! Ok, pole täiesti sarnane. Graham töötas Peteri sooloprojekti kallal ja Graham pole ametlikult bändis, kuigi esinenud on vad vist küll koos. Ja kahtlane tunne on, et selliseid koostöösid on veelgi. No tegelikult ju ka Arctic Monkeys ja Josh Homme.
Uskumatu, et Arctic Monkeys on juba seitse aastat koos olnud. Uskumatu, et juba kolm albumit on väljas. Ja veel lugusid lisaks / EPsid. Bänd, mis mind juba kolm korda on üllatanud. Iga albumiga. Ma viimast albumit lihtsalt ei viitsinud kuulata, tükk aega võttis, kuni vaevusin. Ma ei tea, polnud tuju. Kui hakkasin kuulama, siis muutusin rahutuks. Polnud ühtki haaravat lugu. Ja kui kogu aeg next nuppu vajutasin, sain aru, et pole õige aeg kuulata. Ja tuju ei tulnud ega tulnud. Ühel õhtul sattusin bussis kuulama. Ma teadsin küll, et pidi täitsa hea album olema, selline teistsugune ja sünge – no oligi, aga ikka üllatusin, sest ta oli nii hea. Kõlab ikka nagu Arctic Monkeys, aga täiesti teistmoodi kui eelneval albumil. Naljakas seis on praegu tolle albumiga. Intellektuaalselt tunnistan, et see on väga hea album, aga emotsionaalset kiindumust otseselt ei ole. “väga hea, aga mitte mulle” – see on tegelikult üsna sage kategooria mul.
Cornerstone ja Crying Lightning ongi hetkel lemmikumad (ja vähemal määral Dance Little Liar). Cornerstone kõlab peaaegu nagu singel. Kuigi see album on rohkem album album kui singlite album.
Humbugi fotod. Ma pole ammu midagi nii nauditavat näinud. Ilusad huvitavad pildid, hingega.
Ja hello(!) Alison Mossharti lisavokaalid Fire and Thudil?!!! Tegelikult see lugu jäi mulle kõige esimesena kõrva, sest see sobiks päris hästi Northern Stari kitarripsühhedeelia kogumikele. Tolle pisikese põneva plaadifirma vedaja tundlad tunnetavad nii mõnegi tulevikusaundi ära! Või pigem sedapidi, et mida kuulajad kuulama tahavad hakata. Ta on nagu maa-alune tuulelipp. Ok, see võrdlus jooksis küll täiesti liiva. Ta on nagu sond, mis… Ta on nagu ultraheli, mis ütleb, mis muusikamaastikule pea sünnib. Sobib?
Jamie T ümberajastatud tuuri piletid on müügil. Vauts! Tõsiselt kiirelt lähevad! Oleks pidanud oktoobris ja nüüd tuur olema aga poiss oli haige. Londoni Brixtonile lisati lisakontsert, mille piletimüük algas kaks tundi tagasi. Oletan, et see müüb ka kähku välja.
Ütlesin, et pean vahepeal mõtlema ja vahekokkuvõtteid tegema. Ma pole kriitik, ajakirjanik ega blogija. Mulle ei meeldi kõrvaltvaataja olla. Eriti muusikas ja kultuuris mitte. Ma ei taha kedagi objektiivselt lahata ega kalgilt kritiseerida. Pole südant seda teha. Lihtsal tean, mis mulle meeldib, olles avatud uuele. Ja võib-olla mu nuhtluseks on mul väga pirts muusikamaitse (kuigi salamisi olen selle üle uhke). Muusika ja kultuur on minu sees ja mu ümber. Ma elan seda – niipalju kui saan. Ma ei taha teda vaadelda. Ma tahan osaleda. Ja kui mind miski vaimustab, siis on see isiklikust kogemusest tulenevalt. Väga isekal kombel pealegi. Mulle meeldib, kui leian midagi uut, mida saan kasutada. Kui taipan, et olen võimeline midagi jäljendama või arendama või mingil kombel oma loomingusse või ideoloogiasse kaasama, olen rahul ja vaimustuses. Tegelikult on see alati nii olnud, aga see on alateadlik. Lihtsalt aeg-ajalt märkan, et teen seda. Fotograafiaga märkan seda lihtsamini kuna olen tehniliselt üsna limiteeritud ja trikke imiteerides õpingi. Praktiline õpe on mulle alati rohkem meeldinud. Aga muusika puhul ahnitsen ka suurel määral. Üks elu naudingutest pidi teadmishimu olema. Muusika ja kultuuri puhul võin end selle väitega nõustuvaks pidada, kuigi see pidavat absoluutselt kõikliiki teadmiste kohta käima – ma oletan, et see on bioloogiliselt ajus keemilise auhinnana evolutsiooni parendamise premeerimiseks. Jaa, mulle meeldivad populaarteaduslikud raamatud ja saated kaa
Igatahes kavatsen edaspidi teadlikult isekas olla. Või noh, veel rohkem kui varem Siin blogis siis, mitte elus üldiselt, kuigi kahjuks see vist ei tuleks.
Mõte on täiesti ilma mingisuguse enesepoolse kriitikata posu laule kirjutada. Üritan mitte kellegi meeldida. No ses mõttes, et mitte meeldida püüda. tore ikka oleks kui lõppeks kellelegi need meeldiksid. see päris eesmärk pole, et jumala eest mitte kellelegi meeldiks, kuigi see oleks kaa täitsa lahe eesmärk. Ma ei taha, et mulle korda läheks mõte, et kus seda esitada kõlbaks. Kirjutasin mõned laulud konkreetselt GL’il esitamiseks ja suht aja peale. Ja nüüd ei arva ma neist eriti paljut. Aga siis oli ka eesmärk lihtsalt esineda esinemise pärast, vaadata kuidas meeldib ja kas hakkama saaksin.
Eriti inspireeriv oli DIY indie/pungi suhtumine mõned kanded tagasi (viide muusika allalaadimise lingile). Vat too noormees, kes käepäraste vahenditega, ehk siis akustilise kitarriga mingeid shred metal-likke lugusid lindistas. Need tulid loomulikult hoopis teistsugused välja aga olid sellegipoolest väga kiftid ja vihased. No aga ma tahaks täiesti eelarvamustevabalt asjale läheneda. Ma ei viitsi pead vaevata, kas teha punki, folki, electrot või poppballaade. Tuleb, mis tuleb. Kui tuleb. Eks ma tahaks neid esitada ka kui tuleb, aga ma ei tohiks veel mõelda selle peale, kuidas ma neid lugusid esitan ja kellele ja kus. Nukkumisperioodis peab kannatust olema, et ei jõuaks ennatlikult arvamusele, et lugu on esitamiskõlbulik. Mul on paar kolm lugu mida kirjutan juba pool aastat ja ma ikka ei pea neid lõplikeks. Aga sest pole hullu, sest ma pole neid kusagil esitanud. Need lood, mida olen esitanud, neid ei julge enam puutuda, kuigi võibla annaks neid ka paremaks teha. Aga vot häbenen. Kui lugu on kord esitatud, on ta väljas. Ei kuulugi enam sulle. Kieran tegi ühe oma loo täiesti ümber, ei meeldinud talle miski. Aga ma olin loo suhtes juba omanditunde välja aretanud ja ei meeldinud mulle, et ta seda muutma hakkas. No mine või kaklema. Tema loo üle. Või siis tutvustasin mänedžerile lugu, esitasin seda nii palju, kuni see talle meelde jäi. Ühel päeval hakkas ta tänaval jalutades mu lugu laulma. Ma pidin šoki saama. Teine inimene laulab minu laulu! Ma enam ei mäleta, mis tunne oli, aga seda on raske mõista.
Mina EI saa aru, miks ta kõigile meeldib. No kõigile ei meeldi, aga paaaaliudele meeldib.
See lugu näiteks. Ei, ma ei ole seda kahe päeva jooksul umbes viisteistkümmend korda kuulanud.
Ja ütelge ausalt – kas te olete ELU sees nii nunnut intervjuud näinud???
No mitte ainult selle intervjuu põhjal vaadeldes aga üleüldse, kutt võidaks kõige nunnuma iseloomu tiitli muusikute hulgas. Mis ei tähenda muidugi, et ta oleks kõige parem inimene, aga väike võluv naga on ta sellegipoolest. Jaaamaitaha tema muusikalisi oskusi selle nunnudusega vähendada, aga kui nüüd täitsa aus olla…ma ikkagi ei saa aru kuidas…miks…aga ta meeldib inimestele.
…it’s wrong to wish on space hardware… mulle meeldib see laul. Kui ma oleksin võinud Billy Braggiga tutvuda ja vestelda, ega ma tast tol hetkel eriti teadnud ja mis ma taga ikka räägin. Aga nüüd ütleks tere vähemalt ikka. Hakkan tasapisi aru saama kui väärtuslik tegelane ta on. Ka muusikaliselt.
