videoesse helist – Christine Sun Kim / Selby Film

Väga väga lahe kunsti/performance/dokk video  kurdist kunstnikust, kes kasutab loominguks heli füüsilist vormi.

Helid ei kuulu ainult kuuljaile. Hea teada.

The Killsi uus video, kaverid, b-pooled

Üks päev kondasin mööda netti ja märkasin, et on päris palju Killsi lugusid, mida ma kunagi kuulnud pole. Jamie mainis kuskil, et tema ei saa aru, missugune lugu sobib singliks ja mis mitte. Kuulasin mõnda b-poole lugu ja mõtlesin: “hähh, Jamie, kuidas sa siis aru ei saa? Need lood on ilmselt b-kategooria lood, neil täiesti selgelt puudub albumi-loo või singli kvaliteet!” Ja kui olin paar päeva neid lugusid kuulanud, nendega tutvunud, hästi läbi saama hakanud, mõtlesin: “hähh, miks nad siis albumitelt välja on jäänud? Need on ju head lood!” No vot.

Aga alustaks siiski uudisega. Samantha Morton (jah, see näitleja) on loole The Last Goodbye režii teinud. Mulle meeldib.

Video ise.

Jutt video taustast.

.

Half of us (singel No Wow)

London Hates You (singel Tape Song)

Superpowerless (singel Last Day of Magic)

Night Train (singel Last Day of Magic)

Pale Blue Eyes

Venus in Furs

nagu slängisõnaraamat

Kuigi väga palju uut võibla teada ei saa, on nood kaks videot siiski mõnusad vaadata. Võite kaasa mängida.

Translatlantic Slang Smackdown – briti

.

Transatlantic Slang Smackdown – ameerika

 

kitarrid pidid tänapäeval kallid olema (Somebody that I used to know)

Viimase aja leidlikuim kaver:

Originaal ja video on ka päris huvitavad:

See versioon on ka mõnus:

Allikas siin.

2011. aasta kokkuvõte

Charlie Brookeri aasta kokkuvõte sündmustest Suurbritannias ja maailmas. Charlie kommentaarid on mõnusalt tabavad ja sarkastilised.

Esimene osa uutuubis.

Üleüldse oli 2011 Charlie aasta – eetrisse jõudis Black Mirror, mis hakkas tasapisi kõmu koguma. Mulle meenutas Poliakoffi töid. Mõnus sarkastiline õudussari tänapäeva iseärasustest.

the Kills – Into the Unknown, filmike

Kui mu süda peaks kunagi väsima, pange palun mulle põue stimulaatoriks The Kills.

Ilus filmike:

Olen juba tükk aega salaja nende viimast plaati kuulanud. Olen omaks võtnud küll.

Tahaks neid jälle kontserdil näha, aga nad vist pole 2009ndast aastast vähem populaarseks jäänud ega? Nii palju siis lootusest neid kunagi esiridadest näha. Sest eelmine kord läksin enda arust suht vara, aga saal oli juba täis kui silgupütt ja jäin päris taha pidama. Õnneks oli seal kõrgem nukk, nägi hästi, kuigi kaugelt. See oli too vana Astoria suur saal, mis nüüdseks on raudtee laienduste tõttu vist ammu juba maatasa tõmmatud. Ega muusika olümpia mängude vastu ei saa. Veidrad lood siin ilmas, aga nii on.

Ma nüüdsest hakkan kommentaariks ka heietama.

punkjõul: Stiv Bators – It’s Cold Outside

Stiv Bators

Indoneesias on nii

Uudiseid laiast ilmast. Mõnes Indoneesia provintsis käitutakse punkaritega nii. Pildid räägivad x 1000.

Ma olen selle peale natuke endast väljas. Läänemaailmas punkar olla ja piiratud inimõigustega riikides punkar olla – ilmselgelt erinev kogemus.

White Denim

Hakkasin neist kunagi (aastaid tagasi?) postitust kirjutama, aga neist pole siiani midagi eriti kirjutada!

No nii arvan mina, neist on siiski kirjutatud.

Näiteks Guardian on teinud septembris kontserdiarvustuse.

Pitchfork on arvustanud nende albumme.

Igatahes see elusesitus on mõnus kerge medley. Räägitakse, et nad on teise kitarristi lisanud. Võibla selle pärast kõlavad nad nüüd popimalt?

Võrdle!

Wha? (muusikatööstusest)

Jajah.