paraad – Pride London 2009

Et mis siis ka Londonis uudist? Wimbledon. Palav ilm. Palav ilm metroos. Palav ilm kontorites. Palav ilm avalikes peesitamis- ja ujumispaikades. Igast möödasõitvast autost plärtsuv MJ lugu. MJ tribüüdid muusika ja mittemuusikaajakirjades. Palav ilm. Kontserdid. Uus muusikapubi, mis reklaami ei vaja, st on olenevalt esinejast nii populaarseks osutunud, et kui mitu tundi varem kohale ei lähe, sisse ei saa. Tüütud sõbrad. Toredad sõbrad. Uued sõbrad. Vanad sõbrad. Lollid otsused. Lahedad kokkusattumused. Inimlikud kuulsused. Mõttetud kuulsused.

Ja siis on ka Londoni Gay Pride. Ma pole nii heasüdamlikku üritust veel kohanud. Ma ei oodanud, et see mus sellist vaimustust tekitab.  Aga niivõrd eneseirooniliselt, südamlikult ja avatult eri gei, lesbi ja transinimeste elude tahke demonstreeriv paraad on lihtsalt vastupandamatu. Tekitas küsimusi, et mis ja miks ja vaata, sel-tol organisatsioonil ei ole geidega probleemi, miks sul peaks olema? Esindatud ja Pride’i toetamas olid erinevad religioonid ja poliitilised parteid, politsei, päästeteenistus, haigekassa, spordiklubid.

Eriti torkas mulle silma ja südamesse Leedu delegatsioon, kelle sõnum oli see, et kahjuks on Euroopa Liidus riike, kus olukord on tõsiselt halb – kus samasoolisi suhteid ei tunnustata ja kus ka paraade ei toimu. Kui enne olin äraootaval seisukohal paraadi suhtes, siis nüüd olen täiesti veendunud – paraadi on vaja! On vaja, et see Eestis iga aasta toimuks. Tõsi küll, selleks, et see Eestis toimuks, on vaja ka kõvasti eeltööd.

Leidsin fotograafina inspiratsiooni. Mulle meenus kuivõrd ilusad on inimesed. Kõik inimesed. Kui nad on õnnelikud. Sel hetkel oli linn õnnelikke inimesi täis. PILDID.

4. Kumu öö

Palju pilte, eriti öelda midagi ei ole.

Seega link. Pst, kõik pildid pole veel üleval, lisan aegamisi.

Nüüd on kõik pildid üleval, nii palju, kui neid lisada kavatsesin.

Kes käis, mis kogemus ja mulje jäi?

Deerhunter

Oleks ma teadnud, et Deerhunter nii head muusikat teeb, oleksin neid veidi varem kuulama hakanud. Ja ei saa salata, mulle meeldib nende ennastdefineeriv žanrinimetus – ambient punk.  Mulle meenutavad natuke MBV’d ja Arcade Fire’t.

ja live-versioon

kummitab – Vision of Love

Jätkakem kummituste seeriaga. Kuskilt lambist hakkas kummitama……….vean kihla, et seda videot te siit blogist küll ei oodanud! Ja ma, muide loen parasjagu loen Shane MacGowani raamatut. Täna alustasin. Kui läbi saan, müün hinnaga £3, tutvuse poolest saab ka odavamaks kaubelda Või annan tasuta. Või vahetan. Mulle ei meeldi, kui asjad seisavad. Kõik peab liikumises olema. Noh kogu elu just ühte seljakotti ei mahu, aga üritan. Nädala pärast olen jälle rändaja võõral maal. Peaaegu nagu aasta tagasi, tagasi alguses, aga mõningaste erisustega.

Aa, aga lugu, mis mind kummitama tuli, on Mariah Carey “Vision of Love”. Noor Mariah… Rääkige, mida tahate, aga ta kunagi ikka oskas laulda.

ja mitmekülgsuse huvides Shane’i kah:

Ja kui juba, siis Yeti ülistuslaul Shane’ile ka.

kummitab – My Bloody Valentine

Kummitab…kummitus kummitab kummikus…see lugu kummitab mind. Mitu nädalat juba. Ja lähen täna kummituse etendust vaatama. Siin kõik kummitab.

Ja see tegi asjad veel hullemaks…pildid, mis tõid visiooni.

Camden Crawl 2009 II

No võttis aega kuni Part Deuxini jõudsin, kas pole? Mis teha, mul on elu

Teine päev algas Camden Crawli kõige halvemini hoitud saladuse tähe all. Et Bluri taasühinemine ühes pubis peaks toimuma. Istutasime end siis varakult maha, sest too pubiruum oli naeruväärselt pisike. Ja meid kostitati seni ahjukartulite ja muusikaga.

Roses Kings Castles:

MeMe Love:

mulle nad meeldisid. Mu kaaslane leidis, et nad on igavad. No excuse me! Ei olnud! Pealegi lauljal oli maalähedast sarmi nii et tapab, sai hakkama koogiviskamise ja esimeses reas istuvate joodikutega.

Siis hakkas pinge juba ohtlikult kerima, pubiruum oli puupüsti täis ning lavale tuli mu vana lemmik Tim Ten Yen, kes sai väga hästi aru, et teda ei tulnud vaatama küll mitte keegi aga sellipoolest loodetavasti kellegi oma kampa võitis.

Ja lõpuks ometi oli aeg küps, et laudade-toolide peale ronida ja vaadata, mida Coxon teeb, sest tuli välja, et esineb tema sooloprojekt/bänd, mitte Blur, a no mis seal’s ikka. See oli ikka ekstreem küll. Ma seisin tooli peal püsti, hoidsin kätega laest kinni, et mitte ümber kukkuda – ja ikkagi ma suurt midagi ei näinud.

Mu kaaslane, kes seisis laua peal ja on pikem kui mina, sai veidi parema visuaali.

Pidin taanduma ja läksin Roundhouse’i käepaelu jahtima. Jäin ilma. Kiired krõmpsud turul ja edasi Alessi’s Arki vaatama. Vaimse peetusega tütarlapsmuusiku kanti värk, umbes nagu Björk. Aga nagu me teame, on Björk üpriski intelligentne. Igatahes mulle väga meeldis. Üks uusi lemmikmuusikuid. Vähemalt uusi naismuusikuid küll. Mul on kahju olla seksistlik, aga muusika kipub olema identiteedi mõttes väga soo-spetsiifiline. Või siis alternatiivina on statement androgüünsuses või üldinimlikkuses. Igatahes mulle meeldib Alessi’s Ark.

Dan Black on ilmselt kõige tüütuma kehakeelega laulja maamuna peal. Segu Boratist ja ülimalt entusiastlikult slaavi/latiino lõngusest, kes arvab, et ta on ilgelt kuul. Tahaks ta üle naerda, ja esialgu ma just seda tegingi, vaadates ta peale ja mõeldes “tüüp, ei ole võimalik, mida sa endast õige mõtled” aga läks ümbes kümme sekundit ja tantsisin kaasa nagu viimne idu. Tal on väga hea hääletoru ja suurepärane bänd ning kaasakiskuvad lood.

Mu kaasroomaja hoiatas mind Chew Lipsi eest. Ütles, et on Yeah Yeah Yeah’si (kelle esinemisest ma Camden Crawlil brutaalselt ilma jäin) odav koopia. Olin ühte nende lugu kuulnud ja kergelt vaimustuses, aga kui neid elusalt laupäeva lõpetuseks nägin, ei olnud ma üldse vaimususes. Võibolla võttis nende sett aega et hoogu sisse saada aga olin selleks hetkeks juba nii kutu et vajusin kähku viimase metroo peale, et koju minna.

Alternatiivsed muljed Camden Crawlist usalduslikust allikast.

Straight Outta Camden* (Camden Crawl 2009 I)

Camden krool on täies hoos. Ilus ilm + chillivad inimesed + muusika = festival. Kuigi Camden Crawl toimub 40s esinemiskohas Camdeni linnas (ma mõtlen Londonis asuvat Camdeni linna/linnaosa), ütleks mina, et see on festival, mis festival. Camdeni vibe on niigi selline boheem-pidulik, just selline, nagu oleksid…mujal. No muidu on seda nodi vaatamist ja koperdavate-pildistavate turistide otsa mitte-komistada-püüdmist. Täna seda kohe üldse ei olnud. Ma ei tea kas, turistid taandusid, kuna festivalil käijad võtsid tänavad üle või võideti nad festivalitajate poolele üle. Mine sa tea.

Esimese päeva lõpuks ma ütleks, et väärt üritus on. Olin küll tsipa skeptiline, sest korraga jõuab ainult ühte kohta ja siis bändi peale on pileti hind ikka kõrge ja mis festival see siis on. Aga ei ole midagi hullu!. Kui vaid jaksu jätkub jõuaks päevas viiele üritusele vabalt. Mina, selline suht laisk inimene, jõudsin päevas viiele üritusele. Usinamad ja vastupidavamad jõudsid kaheksale-üheksale üritusele päevas. Ja kui tõesti festivalipassiks raha ei jätku, tasub ka niisama Camdenisse festivali paiku sattuda – väga palju põnevat toimub ka väljaspool ametlikku festivali ja täiesti tasuta.

Ma jõudsin Edinboro Castle’is toimuvale Who Killed Bambi Pop Quizile ja sain palju targemaks. Sellele sadas juhuslikult sisse The Madness. See oli natuke kreisi.

Siis jõudsin The Electric Ballroomis esinevale The Von Bondies‘ele! See oli paras šokk. Kavalehel oli nende nimi valesti kirjutatud ja ma ei näinud seost. Ja pealegi ma ei teadnud, millised nad välja näevad, nii et alles mitmenda loo peale jõudis kohale kellega tegu. Puhas rõõm niisuguse bändi peale kogemata sattuda.
Siis jõudsin Kokosse Art Bruti vaatama. Eddie Argos on muidugi fenomen, aga seda ma ei oodanud, et terve bänd nii animeeritud ja lahe on. Väljusin sellest võitlusest õlle ja sinikatega kaetuna, seisin teises reas ja mu selja taga oli aktiivne mosh pit ja Eddie ise ronis rahva sekka ja hoidsin hinge kinni, et ta kätest kantuna minu pea kohale ei jõua, sest mina oma jõuga küll sellist suurt meest pea kohal hoida ei jõua.
Siis jõudsin Dingwallsi Kitty Daisy & Lewise viimasteks lugudeks. Ei sihtinud, ei teadnud tahta, aga läheks nüüd neid uuesti vaatama kui võimalus avaneb. Link videole. Soovitan tungivalt sellele vajutada.
Siis jõudsin tagasi Kokosse Echo and the Bunnymenile. Koko oli NII täis ja ma olin juba väsinud, nii et jäin püstijalu magama. Andsin alla ja läksin koju.

Aga on olemas üritused lõunast saadik ja hommikul kella 4ni välja. Nii et täitsa…

Homsete esinejate kohta ringleb paar väga mahlakat kuulukat. !!!!! Eriti üks kavaväline esineja – ei tea veel kus ja pole ka kindel kas, aga mine sa tea, äkki toimub ja äkki satun peale.

* pealkiri… Mul hakkab 80ndate hiphopi isu peale tulema. Nädala alguses kuulasin juutuubis videosid, ka NWA Straight Outta Compton läks peale. Pop/pub quizil on sama oluline kui võit, sama oluline kui osalemine, sama oluline kui õlu ka võistkonna nimi. Straight Outta Camden oli kellegi kenjaalne leijutis.

Muide, täna oli mul teine järjestikune kontserdiõhtu, homme ja ülehomme on kolmas ja neljas. Aga eilsest kontserdist tahaks ka veel kirjutada, kui mahti saan.

Denmark street

Läksin lõunal Denmark Streetile kitarrividinaid ostma. Päike sirtsus ja linnud särasid, linn lõhnab kohati niidetud muru ja õite järele. Kesklinn, tõsi küll, enamasti mitte. Aga ilus ilus ilus kevad-, pea et suveilm. Muusikatarvete pood on üks väheseid, kus mul tõesti ostelda meeldib. Ja Denmark Street on nagu kitarritaeva minek. Mul oli vähe aega, ma isegi ei piilunud ühtegi kitarri, aga sellegipoolest oli tore. Käin tavaliselt kahes poes. Ühes, mis on ühes tänava otsas ja siis Hanksis, sest esimesest tavaliselt juhatatakse mind alati edasi Hanksi. No tuleb välja, et mul on spetsiifilised soovid. Ja täna juhatati Hanksist ka edasi, aga ma lihtsalt huvi pärast küsisin, pole plaani ostma hakata seda vidinat, nii et läksin tööle hoopis tagasi.

Astun esimesse poodi sisse. Neil mängis kõlareis Neil Young. Ma olin eelneval ööl just internetis Neili taga ajanud. Järgnes vestlus:

“Hello! Alright?”
“I’m alright. You?”
“Yeah, not bad. Stuck inside on this beautiful day. But I’m listening to Neil Young so it’s not all bad.”
“I just discovered Neil Young last week.”
“Good one.”

Ausõna. Ei pea isegi selliseid asju välja mõtlema. Buddhanaeratus mu näol.

Oh issand, Camden Crawl on juba ülehomme.

hmm

Mari küsis kas minna Morrissey’t vaatama. Noh et erilisi tundeid ta vastu pole aga ikkagi Morrissey ju. Selle peale istusin hommikul metroorongi asemel bussi peale ja kuulasin terve tee Mozzat (ja Smithse). Liiklusvahendis reisijana muusikat kuulates kuulan vähemalt mina kõige tähelepanelikumalt. Silmad libisevad ümber maailma ja kõrvad on 100% muusika päralt. Eriti teisel korrusel bussis istudes, seal inimesed nii hullult ei saali ja keegi pidevalt ei nügi. Oli tunne, nagu kuuleksin ta muusikat esimest korda (osasid lugusid kindlasti kuulsingi). Mõtlesin välja, et kui ta oleks 2000ndete leiutis meeldiks mulle ta muusika sellegipoolest. Nii et enda pooleks ütleksin, et ma läheks Mozzat kuulama isegi siis kui ta pole Mozza – kultuuriline fenomen. Mai mäleta kus ta teil esinema pidi – Rock Cafes? Ma arvan, et see kontserdipaik on midagi väärt. Usun, et peaks väga hea elamuse saama.

Oma reisiplaanide tõttu jään ilma nii Tallinna kui Londoni kontsertidest. Ja kerge frustratsioon on üldse piletisituatsiooni üle. Minu poole teel peaks olema kolme ürituse piletid. Üritusteni on veel aega, aga tahaks juba eri põhjustel pileteid kätte saada. Oma hetke-reisiajaede tõttu jään ühest kontserdist küll ilma. Või võtta hilisem lennukipilet? Kas keegi tahab mais Londonis Devon Sproule‘t vaadata? Ja siis juunis bänd, mida pikisilmi näha tahtnud – TV on the Radio. Ja nädal tagasi nõrkusin ja ostsin Camden Crawli pileti. Mõlema päeva. Ja võtsin reede töölt vabaks et varakult üritustega alustada. Paar päeva tagasi pöördus siin ilm tõsiselt suveks, inimesed ilmusid tänavakohvikutesse ja pubihoovidesse. Ja siis pööras külmaks ja vihmaseks, aga põhimõtteliselt suvi on kohe-kohe ümber nurga. Ja CC peaks olema juba mõnus suvine, kergelt festivaline metropoliitne üritus.

JG – fotogeniaalsust

Kui inspiratsioon peaks kaduma…