Yeti legend

Mina ei tea, kuidas see nii juhtus, aga veel kaks kuud tagasi polnud ma näinud ühtki Libertines’i liikmete bändidest ja siis nägin ära nii Dirty Pretty Thingsi kui Babyshamblesi. Väga kummaline, lihtsalt juhtus nii, ma eriti ei planeerinud midagi. Ja läinud laupäeval käisin ka Yeti mängu kaemas. Ma ei tea, kui tuntud või edukad nad on, aga seda tean, et mitte piisavalt. Täiesti fantastiline kontsert oli. Nad on ilgelt head, neil on väga head lood. Seda teadsin ennemgi, aga et nad ka elusast peast nii head on, ei osanud oodata.

Neil on ka album väljas (vist esimene) “The Legen of Yeti Gonzales”. Mina ei tea, mis värk nende albumitega on, aga ka selle bändi puhul eelistan demosid albumiversioonidele. Sellegipoolest, väga hea album. Soojalt soovitan. Ja nende myspeissi külastamise teeksin lausa kohustuslikuks.

Kontsert ise oli pisemat sorti pubitoas, aga täiselektriline, ei mingit hinnaalandust. Ja pagan hoiaks, need poisid oskavad laulda. Kohe selline vanakooli ansambel, harmooniatega ja puha. Ja laule oskavad nad ka kirjutada.

Isiklik nädala kõrghetk ka sellelt kontserdilt. Ajasin enne kontserdi algust lava ees uue tuttavaga juttu. Ilmus John, tervitas mu tuttavat ja tuli ise minuga tutvuma! Mitte mina ei pidanud end fännina ligi lükkama hakkama. Ma hakkasin mõtlema, mis kinnisele üritusele ma sattunud olen. Kõik paistsid kõiki tundvat või vähemalt bänd paistis kõiki tundvat. Võib-olla mingi osa rahvast olidki sõbrad-tuttavad, sest tere ja headaega jäeti bändiga isiklikult. Kuid ei, ma nägin ka fännikäitumist – rääkida tahtmist ja autogrammide küsimist ja ma teadsin, et kinnine üritus see ei olnud. Aga igatahes ma mõistan, miks osadele bändidele pisikesed kontserdid meeldivad. Need lihtsalt on nii inimlikud ja sõbralikud. Ja kui minema hakkasin ja ühele uuele tuttava tuttavale headaega hõikasin, võttis John seda isiklikult, kuigi olime juba kätt- ja põskepidi headaega jätnud.

Votsiis. Mulle hakkab tunduma, et maailm on tegelikult üsna pisikene.