anglofiilist melomaan

Camdenis galeriis kontserdil

Posted by veerand &emdash; juuli 7, 2008

Läinud nädalal käisin vist kolm-neli korda Camdenis, ei mäleta enam mitu korda.

See kant kubiseb sellistest muusika-urgastest, mis mulle huvi pakuvad. Ei saa sadat sammugi teha, enne kui järgmise otsa komistad. Aga see koht, kus Stables, ehk hobusetallid vanasti olid ja vähem vanasti turg, on nüüd ehitustanner. Mitte et ma mäletaks, mismoodi paar aastat tagasi seal oli, aga šokeeriv siiski.

Igastahes päeval ahhetasin ja käisin ringi, õhtul läksin kontserdile. Ja tipp teile, kui kõht on tühi ja käsi kitsi – seitsempaiku pannakse toidulatrid kinni ja tavaliselt on neil lademetes toitu üle, nii et hinnad lastakse alla. Samas, ühel õhtul sattusin igavesti jura toidu peale, öäk. Eelmisel õhtul oli aga väga hea toit (teises kohas). Gurmaanirubriik kinni, muusikarubriik lahti.

Kolmapäeva õhtul siis Proud Gallerys oli mitu bändi kavas. Tahtsin kõige esimest näha, aga kui Arno isaga koolimajja jõudis… Ühesõnaga, kõigi esinemisaeg lükati ettepoole mingil põhjusel ja esimesest bändist, mida tegelikult vaatama läksin, jäin ilma. No pagan küll siis. Patsutasin uue tuttava õlale tervituseks ja vaatasin, kuidas ta sööstis bändi tavaari kokku pakkima. Etsiis istutasin end maha ja hakkasin järgmist esinejat ootama. Ja ma ei tea, kes ta oli. Poiss kitarriga on standardvärk enne bände. Täiesti tänamatu paigutus, aga rahvale paistis ta suht meeldivat.

Järgmine bänd Joana & the Wolf.

Bändi ja muusika kohta ütleks, et pole viga, aga nende laulja…vau. Kui ta kuulsaks ei saa, olen ma väga üllatunud. Teda oli väga põnev vaadata.

Järgmine oli veidi kõmu tekitanud No Picasso.

Kui nad valmistusid, siis mõtlesin, et ahah, järjekordne bande ilusaid poisse jah? Aga kuidagi tasapisi tundsin, et täitsa kaifin nende esinemist. Kuigi olin konstantselt fotoka taga peidus ja nende ninaotsadest oma objektiiviga meetri või paari kaugusel. Neil oli küll seda pahapoisi pungi ättituudi aga samas püüdsin nad mulle ka poseerida nii et mine võta kinni. Aga olgem ausad, nad täitsa rokkisid oma sokkides.

Peaesineja oli õhtul kahtlemata The Paddingtons. Tolleks hetkeks olin kogemata välja mõelnud, kuidas pilti paremini teha. Uudishimu oli suur, olin ammu juba neid näha tahtnud ja nad polnud üldse mitte nadid. Kuid elusast peast on tunda, et nende lood on natuke nõrgad, või miski on kuskil nõrk. Või pole päris minu maitse, mine tea. Pildistada oli neid igatahes puhas nauding. Nii, et ma nautisin.

See oli siis kolmapäeval. Oleks ma neljapäevasele DPT salakontserdile läinud, oleksin neid jälle näinud. Kõik asjad on omavahel seotud, pange tähele!

Aga möödund nädala kõrghetkest on veel kirjutamata. Järgmine postitus?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: