Tegin enda meelest tohutult põneva avastuse. Leidsin Youtube’i kanali, mida peab Red Dwarfis mänginud koomik-näitleja-kirjanik Robert Llewellyn – CarpoolUK (veebisait). Kanal on üles ehitatud mõttele, et samal ajal kui Robert sõidutab kedagi kuhugi, enamasti kuhugi, kuhu sõidutataval päriselt minna vaja, toimub autos sundimatu vabas vormis lobisemine. Carpooling, vähemalt teoorias / vähemalt mõningates riikides, on üks rohelise käitumise variante, mis teatud riikides premeeritud ekspressradade ja soodsa/tasuta parkimisega. Ja vestlusteks kasutatav auto on muide hübriidauto Toyota Prius, mõningatel juhtudel laenatud elektril toimiv Tesla (Roadster?).
Mina sattusin nende vestlusteni puht selle pärast, et tahtsin nähe, millised teatud koomikud ja teleinimesed tegelikult on. Saadetes ja intervjuudes on produtsendid, lepingud, tooted, mida promoda – maskid ja repliigid. Tõesti, kui arvate, et päevakajalised satiirisaated on kohapeal improviseeritud…suurem osa neist suures osas ei ole. Tihtipeale on ühe koomiku taga terve armee komöödiakirjutajaid jne. Oh naiivsust! No igatahes, Roberti “intervjuud” ei ole ka täiesti süüdimatu loba, sest kõik on muidugi teadlikud, et nende vestlus võetakse üles ja teatud kõrgendatud enesekontroll on kindlasti paratamatu. Aga vähestel inimestel tuleb pähe teise inimesega kahekesi autos olles mingit avalikkusele suunatud rolli mängida.
Täiesti soovitatav vaatamine filmi- ja videoproduktsioonist huvitatutele ja üleüldse neile, kel huvi, kuidas meelelahutusprogrammide tootmine Briti riigis toimub. Nii otsekohest arutelu ei kohta nii varmalt üheltki korporatsiooni ega ka riigikanalilt. Eks territooriumi üle kaklemine uue ja vana meedia vahel ole teema juba pikemat aega, kuigi levitamis-(vaieldavalt) ja rahastamisressursid muudavad vanasse meediasse jõudmise siiski ideaalseks. Mina, rumalast peast, mõtlesin, et vau näe seal on vana meedia mees, kes mõistab uue meedia potentsiaali ja võimalusi ja on teinud omaenda kanali ning ei lase kellelgi endale midagi dikteerida. Natuke uurimist veel, ja kurat, ta on end Dave’ile maha müünud! Mis tähendab, et ta hilisemad intervjuud on tehniliselt parema kvaliteediga (kõrgem produktsiooniväärtus), kuid tunduvalt vähem sundimatud ja rohkem lavastatud (nüüd näeme ka autot väljastpoolt, rohkem ümbrust ja külalist “sundimatult” ootamas). See tähendab ilmselt üht/kaht lisainimest “võtetel” ja ka roheline idee pole enam usutav, sest kaamerameest me rohkem ei näe, temale intervjuuautos küüti ei anta. Kuidas ta sinna võtetele sai? Jalgrattaga? Mõelge selle üle. Ja taas tulevad mängu produtsendid, lepingud, tooted, maskid, repliigid. No mitte nii karmisti, kuna Dave on alternatiivne nišikanal, aga ikkagi!
Ma üritan nüüd maha rahuneda ja kanali (saate) headele külgedele keskenduda. Robertil on isiklik või ringkondlik side hulga oma generatsiooni koomikute ja produtsentidega, mis kahtlemata parandab vestluse kvaliteeti. Täiesti asendamatud intervjuud briti komöödia fännidele.
Stephen Fryd ma loomulikult ei pea tutvustama
John Lloyd – produtsent: Not The Nine O’Clock News, Blackadder, QI
Adrian Edmondson – Bottom, Young Ones
neid on veel kindlasti, pole kõike jõudnud vaadata.
Aga Robert on ka üleüldse meeldiv vestluskaaslane. Teise kategooria moodustavad inimesed, kellega eelnev isiklik kontakt puudub (tuntud näitlejad – Sir Patrick Stewart). Ja ka kõikvõimalikud muud huvitavad inimesed muudelt aladelt (füüsikaprofessor Brian Cox). On ka neid, kelle nimi midagi ei ütle, kuid sellest ei tasu end ära petta. Näiteks Jon Ronson on üks selline pärl – “Men Who Stare at Goats” autor ja äärmiselt meeldiv vestluskaaslane. Mida ma öelda tegelikult tahan – ükskõik millisele vestlusele klikata, hoolimata nimest, midagi huvitavat sellest ikka saab.
Kui mõtlema hakata, miski ei välista, et Eestis näiteks äärmiselt vilgas uue meedia tegevus ei võiks toimuda. Ja võib-olla toimubki!? Ma pean uurima. Pean silmas iseseisvaid/isetegevuslikke videokanaleid. Juhtlõngad oodatud! Kas keegi teab mõnd head eestikeelset/eestisisulist Youtube’i kanalit soovitada?
anglofiilist melomaan 