anglofiilist melomaan

uus Strokes (Angles)

Posted by veerand &emdash; märts 22, 2011

Mulle väga meeldib, et tänapäeval lastakse terve album enne välja laskmist korralikult läbi kuulata (mitte 30sekundilisi jupikesi). Meeldiks mõelda, et põrsa kotis ostmise ajajärk on läbi. Pean silmas legaalset striimimist enamasti bändi kodukal (guardiani veebikas on ka päris hea koht kui artisti kodukal albumit ei striimita).

Tänaseks on kogu maailmas ilmunud siis Strokesi uus album. (Kuula siin) Bänd kuulub rubriiki “Moodne klassika” ja kannab 13 tegutsemisaasta jagu pagasit, kuhu kuuluvad kolm enam või vähem legendaarset albumit. Bändi liikmete eraprojektidest rääkimata, kuigi Casablancase albummi revideerijad siiski mainivad.

Olen märganud, et on üks täielik ohu märk lemmikbändide uute albumite puhul. Produktsioon. Kui tahaks produktsiooni kallal iriseda ja ei kipu otsekohe lugusid kommenteerima. Sellistele albumitele võiks kohe hindeks panna “pettumus. frustratsioon”, sest midagi neis on, piisavalt häid lugusid, et närvi minna selle peale, et nad on kuidagi ära vussitud. Nad kas on poolikuks jäänud (energia on vahepeal otsa saanud) või on liiga püüdlikult üritatud.

“Angles’i” puhul tundub valdama äraootav õhustik – äkki kasvab album veel kõrva külge? Julmalt ja lühidalt võttes ütleks, et tolle albumi puhul on tunne nagu kuulaks täiesti võõrast bändi ja neis nagu midagi on, aga erilist karismat neil küll pole ja noh taustaks ei sega. Südantlõhestav otsus sellise bändi kohta nagu The Strokes.

“Under Cover of Darkness” oligi siis punane heeringas, illusioon, et kõik on korras. Tutkit. Perse ma ütlen! Kuigi ma olen väga tänulik “Under Cover of Darkness’i” eest, arvan, et see bänd oleks võinud peale eelmise albumi tegemist küll laiali minna. Selline jutt on minust vägade inetu, ma saan ise kaa aru, aga… Ok, ma enam sellest ei räägi, ma ilmselgelt ei saa teada nende bändi sisekliimast ja loomingulisest arengust midagigi. On bändid varemgi üllatanud oma arenguvõime ja täiskavanuks saamisega.

Olgu, albumist siis. Ikka produktsioonist ja üldisest kõlast pean alustama. Albumikunst viitab mu meelest 80ndatele ja helist võib kuulda süntekaid ja staadiumijuukse bände, ehk just seda, mida peab mulle äärmiselt ettevaatlikult serveerima. Noh, kujutage ette, et Nick Valensi ja pool Bon Jovi bändist ühineb The Drums’iga! Eeeeee….ei! Atmosfäärilisuse asemel on neil uimasus ja Casablancase ülepingutatud vokaalid. Casablancas ja bänd kõlavad nagu kaks vägivaldselt ühendatud ühikut, mitte orgaaniliselt nagu vanasti.

Kogu see fänni-ilkumine jätab kindlasti mulje, et ma ei lubaks ühelgi bändil iialgi suunda vahetada. Ei ole tõsi. Ma pigem kuulaks artisti, kes õigel ajal suunda muudab kui vanas suunas end oimetuks jookseb. Ja kui ma aus olen, siis mind täiesti kõditavad need uued võõramad lood. “Life is simple…” näiteks meenutab pigem easy listening jazzi ja popprokki kuid on siiski piisavalt koherentne tervik, et meeldejääv lugu olla. “Machu Picchu” näiteks, albumi avalugu on piisavalt enesekindel ja …miski…et avaldamist väärida. Ja nii edasi. Igas loos nagu on midagi, aga miski-kuskil keerdub natuke käkki või ei tõuse lendu. Võibolla on see album hoopiski maskeeritud vana? Pealispinnal tundub uudne, aga struktuur on väsinud.

Ahjaa, üks teine revideering, iga loo kohta eraldi. Peris huvitav.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: