anglofiilist melomaan

Kuningas Lear

Posted by veerand &emdash; veebruar 4, 2011

Käisin eile esimest korda elus kinos teatris. NTLive Donmari teatrist Londonis. Filmina nähtud Hamlet, 12 Night ja Romeo & Julia välja arvata olen täielik Shakespeare’i võhik. Ja eks see eilne oli ikka küllaltki otsejoones külma sügavasse vette viskumine. Ja kui te arvate, et midagi Eliisabeti-aegsest keelest mõikan, eksite rängalt. Aga ma olen siini nähtu tugeva mõju all. Üht-teist kultuurist ja maailmast loksus õigesse paika. Kes Shakespeare’i originaalkeeles brittide esitatuna pole näinud… Istusin ja noogutasin ja muigasin ja panin asju kõrva taha ja… Ma ikka olen üsna lootusetu anglofiil. Kui ilus tekst on Shakespeare’il! Nii meloodiline. Täiesti teine cadence ja heli ja rütm ja kõla, täiesti teine keel. Ja kui terav ja leidlik keel. Ja mulle lavastus hirmsasti meeldis. Modernne, klassikaline, minimaalne, emotsionaalne, optimaalne, loomulik – kõike seda korraga. Ääretult inimlik, salakaval, liigutav. Shakespeare ikka on täiesti omaette žanr inglise kultuuriruumis tänapäeval. Kui öelda “Shakespeare’i näitleja” siis see ütleb paljutki. No hea küll, klassikalise teatriharidusega näitleja oleks enam-vähem sama. Aga nad ju mängivad Willi tekste kõvasti. Ja ükski tõlge ei kanna pooltki originaali tähendusest. Sest millal Shakespeare’i tõlkima hakati üldse? 18/19 sajandil Euroopas, Eestis üldse 20. sajandi alguses eksole. Igatahes elav toores mugandamata Shakespeare on midagi, mida vaadata tasub. Muidugi juhul, kui see on hästi tehtud. Ja selle Donmari teatris etenduva Derek Jacobiga peaosas versiooni ümber paistis olevat parasjagu hype’i, mis mulle tegelikult midagi ei ütelnud, kuna mulle ei ütelnud eriti midagi ka “King Lear” aga nüüd on mulle selgeks tehtud, et see olevat Shakespeare’i võimsamaid/parimaid/oluliseimaid tükke eksole.

Nüüd olen erinevate versioonide järgi netti traalinud kui armuvalus koolipoiss ja mida ma nüüd veel teha ja näha tahaks:
esiteks – lugeda näidend veel läbi (Gutenbergi otsingusse King Lear), koos sõnaseletustega või siis paralleeltekstina.
siis – tahaks sama versiooni veelkord kinos näha
siis – tahaks sama versiooni teatris näha

Ja siis…! Võiks vaadata ka teisi versioone. Aga ainult briti versioone. Ükskõik kui hea ameerika näitleja ka pole, on üsna jube näha neid Shakespeare’i piinamas. See lihtsalt pole loomulik. See jupp James Earl Jonesiga mis ma uutuubis leidsin oli ikka peris õudne. Ohoh, eks siis näeb, mis ma arvan, kui Al Pacino Learina filmis lähiaastail välja tuleb.

Näha tahaks 1983. aasta versiooni Laurence Olivieriga. Robert Lindsay mängib Edmundit! Ma arvan, et Jacobi variant on kõige lähedasem Olivieri omale, kuna Olivier oli Jacobi iidol kaa. Kuigi ma vist isegi eelistaksin eilset Edmundit Lindsayle.

Ja päris erinev tundub olevat 1971. aasta versioon Paul Scofieldiga. See tundub ka vaatamisväärne.

Samal aastal tuli välja ka Korol Lir Jüri Järvetiga peaosas. Aga see tundub, et läheb originaalist juba üsna kaugele. Esiteks tõlge, teiseks täielik tõlgendusenihutus (poliitika+mõttemaailm kardinaalselt erinevad – inimsuhetelt, sõdadelt loodusele), aga tundub, et on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnantud, kerge huvi, äkki ongi hea.

Derek Jacobi iseenda/shakespeare’i näitleja paroodiana Frasieris. Haa, peab ikka hea näitleja olema, et nii hästi halba näitlejat mängida.

Saal oli veerandtäis ja teisel poolel peatati satelliidiprobleemide tõttu seitsmeks minutiks tegevus laval ja näitlejad pidid stseeni algusest uuesti tegema, mis oli no ma ei tea, vähemalt kaks-kolm minutit, aga jumalast kuul, sest nad näitlesid hoopis teist moodi teiskordselt tehes ja see oli just kõige pinevama koha peal. Aahh. Mulle ikka hullult meeldis. Ingliskeelsed subtiitrid lasti live’is alla, millest oli suur abi ja ma tean, et saalis oli käputäis originaalis ingliskeelseid inimesi, aga mitte keegi ei naernud naljakate asjade peale. Nii et natuke maniakaalselt üksildane kogemus oli. Aga meeletu uudishimu oli et missugused inimesed Tallinnas või üldse Eestis (Tartus ja Narvas kaa) seda vaatama läksid, sest selleks peab olema a) hull, b) Shakespeare’i fänn, c) Eliisabetiaegsest keelest aru saama. Noh ma olen ilmselgelt a, aga mis te vabandus on?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: