anglofiilist melomaan

film: Exit Through The Gift Shop

Posted by veerand &emdash; oktoober 26, 2010

Vaatasin hiljuti seda filmi, oli vist nädal tagasi ja siis tuli mõni päev hiljem ETV2-st üks teine film tänavakunstist. Kummaline kokkusattumus, sel teemal ma filme varem näinud pole. Aga need kaks poleks saanud enam erinevamad olla, kuigi mõned tänavakunstnikud olid neis filmides samad. ETV2’s oli vist see – Street art: the Ephemeral Rebellion, saksa film. Oli selline mellow ja jättis rahuliku mulje, ei ärritanud kuskilt otsast, s.t. ma ei mäle sest filmist enam eriti.

Aga Exit Through the Gift Shop… oli päris hea. Ja ärritas kohutavalt. Ajas naerma, oli huvitav ja mind isiklikult hirmutas. Mul hakkas paranoia tulema, et olen väga filmi peategelase, filmitegija Thierry Guetta moodi. Ja kes nii väga tema moodi olla tahaks või seda tunnistama kipuks? Hull, obsessiivne, kartmatu, kaheldava andega, valimatu dokumenteerimisvajadusega. No vähemalt oma obsessiivse fotograafiaperioodi tundsin tema filmimisvajaduses küll ära. Võibla läbivad selle kõik fotograafid? Huvitav oleks teada. Aga aastaid nägin elu läbi kaamera läätse isegi siis, kui see erandkorras mul füüsiliselt kaasas ei olnud. Kõige kurnavam oligi konstantselt sellele mõtlemine. Millise pildi oleks saanud. Fantaseerisin prilliraamisisse käivast kaamerast ja mis hetkel peaks siis päästikule vajutama, et shutter lagi sisse arvutada. Aga Thierry stiil paistab tunduvalt robustsem. Ta lihtsalt paneb vidoekaamera käima, ei mingit jantimist. Võibla see reedabki, et kõik pole võib-olla…

Ma ei taha midagi reeta ja ei saa sisu seetõttu täpsemalt arutada, aga mu meelest haruldaselt intelligentne ja küsimusi tekitav film. Ütleb nii mõndagi tänapäeva ühiskonna kohta. Mis on kunst ja kes on kunstnik? Tuleb välja, et tänapäeval on neile küsimustele äärmiselt raske vastata. Kellele kuulub kunst ja kus on kunsti koht? Kaa väga head küsimused. Kui sa oled kuulus, kas see tähenda, et oled kunst?

Banksy tsitaat filmi lõpust ütleb vast kõige rohkem:

I used to encourage everyone I knew to make art; I don’t do that so much anymore.

Advertisements

2 kommentaari to “film: Exit Through The Gift Shop”

  1. mis sai sellest mõttest, et kunts on puhas eneseväljendus? ahh ma siin hakkasin paar päeva tagasi, kui ma seda esimest korda lugesin, mõtlema ja…ma niivõrd ei seaks kogu kunsti kahtluse alla, vaid ainult abstraktsionismi(mis mulle endale kusjuures kõige rohkem meeldib…). ehk siis kas kunst on idee? või teostus? et kui mul on väga pöörased/tuusad/teistsugused mõtted, aga ma ei suudaks iialgi normaalset, puhast ja ilusat portreed joonistada, kas siis olen ma vähem kunstnik? …või midagi niisugust.

    ma isiklikult ennast ei pea mitte mingil juhul kuntsnikuks, aga oma tuleviku eriala tõttu pean ma suhteliselt palju maalima ja joonistama. ja see on ka nii tunnetuse küsimus. mõni sõbranna kiidab taevani ja käseb mul sünnipäeva kingiks “midagi sellist teha”, teised jällegi ei saa üldse aru, et milleks on vaja nt kangaid, fotosid, maalriteipi lisada?! “see pole ju puhas”

    tahaks maalida kunstniku

    • veerand said

      No kunst on ikkagi see, mille kohta ühiskond ütleb, et see on kunst. Kokkuleppe küsimus. Performance kunst on suht heaks indikaatoriks. Kui anonüümne amatöör võtab selle käsile, on tal raske mingit mõistmist või tunnustust leida. Kui nimekas ja tunnustatud kunstnik võtab selle käsile eelneb sellele tihti väike meediakampaania, mis valmistab ühiskonda ette, põhimõtteliselt selgitab, kuidas sellesse suhtuda “tähelepanu! järgneb kunst!”. Ja see Banksy dokk Exit Through the Gift Shop ongi pigem meediast ja pressist, mainekujundusest, kuulsuse mõjust, skandaalide müüvusest. Tänapäeval on suurem kaal pigem suhtlusel meedia ja publikuga, ühiskonnaga dialoogi astumisel – sel on nii suur osa, et see praktiliselt ongi kunst. Ja Thierry ise ei loo mitte mdiagi uut, ta ainult samplib visuaalseid stampe ja paljude meelest on see aktsepteeritav, sest näiteks Warhol tegi seda. Ja suur osa vaatajatest ei näe vahet Thierryl ja Warholil, kuigi kunstikriitiku jaoks on see vahe võib-olla tohutu. Ja kunstisse suhtumine on niikuinii muutunud küüniliseks ja postmodernistlikuks, nii et teosel enesel ei pruugigi eriti väärtust olla, aga see, kuidas suhtub sellesse avalikkus võib talle teatud väärtuse anda. Ja samas leidub kaasaegseid tänavakunstnikke, kelle töödes on iseenesest teatud väärtus, kuid massid ei suuda enam eristada väärtusega töid ja väärtusetuid töid. Sellest ka Banksy tsitaat filmi lõpus.
      Meedial ja mainekujundusel on kõikvõimalikes sfäärides aina suurem kaal ja võim asju muuta ja neile väärtust anda või siis vähendada. Kirjanduses ja muusikas täpselt sama moodi. On tohutu hulk fantastilisi bände ja muusikuid, mis ei saa iialgi eetriaega ega tähelepanu täiesti kõrvaliste faktorite tõttu. Pigem on lihtsam ja majanduslikult tootlikum promoda keskpäraseid artiste (nt lady Gaga) ja siis publikule selgitada, et ta on äärmiselt hea ja andekas artist ning et publikul on väga tark ja suurepärase maitsega.
      Aga kui oled loovinimene, keskendu sellele, mis sulle meeldib, tee seda rõõmuga, võta kriitikat mõõdukalt, kõigele ei tasu tähelepanu pöörata. Ja kui oled kõvasti tööd teinud selle kallal, mis sulle meeldib, jäänud enesele kindlaks, siis lõpuks võib saabuda ka meedia tähelepanu, kuna meedia toitub uuest ja huvitavast. Aga ei pruugi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: