anglofiilist melomaan

Mercury muusikaauhind

Posted by veerand &emdash; september 8, 2010

Otsustati eile ära – sai XX oma samanimelise albumi eest. Peaks vist nüüd kõik nominandid üle käima ja vaatama, kas otsus oli õige. Ma oma mätta otsast siis…

(Muide, kõigi nominantide striimitud albumid – no klipikesed – on saada kõik siit artiklist)

Biffy Clyro – ei ole üldse tolle bändi vastu huvi, ei oska kommenteerida. Aga olge rõõmsad, et nad Tallinna esinema tulevad – vähemalt kaasaegsed.

Corinne Bailey Rae – ma ei oska kohe midagi öelda. Piinlik, et ta üldse nomineeriti, mu meelest.

Dizzee Rascal – hmm, mul on ka tunne, et ta on pigem kloun/karikatuur, mitte nagu päris muusik. Kuigi pealiskaudsel kuulamisel on tal paar väga kaasakiskuvat lugu.

Foals – Mu teadmised tost bändist piirduvad enam-vähem kolme looga. Esimene plaat tundus tollal mulle ikka väga igav. Aga kui nüüd viimast kuulata, siis nad on korraliku doosi Mysteri-jet-likku indiepopilisust saanud ja kõlavad väga toredasti! Mul on tunne, et pean Total Life Forever endale sõbraks tegema!

I Am Kloot – Vautsh! Tundub jube-jube põnev laulukirjutamise koha pealt! Tundub, et Elbow on nende piitsutaja/arranžeerija! Aga võib ka olla, et ma võin nende aktsente lõputult kuulata.

Kit Downes Trio – jazzpianist. Ausalt öelda, teda peaks tõsisemalt uurima! Muusikaliste väärtuste poolest polegi nii imelik, et jazz esineb samas kategoorias. Samas on selge, et masside huvi ta tõenäoliselt ei köida. Seda enam on oluline, et ta esineks samas kategoorias indie ja popiga.

Laura Marling – Kui absurdselt andekas see tüdruk on! Andke talle midagi!! Hõrk ja ilus album.

Mumford and Sons – See bänd on osutunud ootamatult vastuokslikuks. Või noh bändiks, mida kas armastatakse või vihatakse. Ma vist mõistan miks. Kasukas on küll läikiv ja kena, aga karva all midagi põnevat vat et polegi. Pealmises kihis on nad tugevad, aga kui hoolega kuulata… Kui järele mõtlema hakata, see bänd paneb ühiskonda vihkama.

Paul Weller – pole õiglane, et ta võistleb. Ta niguniiii on omas kategoorias täiesti. Pole kahtlustki, et pean selle albumi pähe õppima.

Villagers – Ma olen neist absurdselt vaimustatud, aga pole viitsinud veel osta.

Wild Beasts – Kaks aastat pole nad mulle huvi pakkunud, aga võimalik, et see hetk on nüüd saabunud. See on hull kompliment tegelikult.

The XX – okei, jah. Oleksin vist kah neile andnud. Võib-olla. Kui mitte Marlingile, Wellerile või Villagersile või Foalsile või I Am Klootile või Wild Beastsile. Aga jah, The XX on tänapäeva kõla. Võib-olla puhtalt selle pärast. Sest kuidas sa valid?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: