anglofiilist melomaan

strateegiad muusika taga

Posted by veerand &emdash; juuli 30, 2010

Ma kujutan ette, et 95% muusika kuulajatest ei huvitu telgitagustest. Omaette küsimus, kas nad peaksid. Võimalik, et parem informeeritus muudaks asju. Aga sel juhul on alati võimalus, et poliitika varjutab kunsti, mis minu meelest tekitaks negatiivse tulemuse. Eks selle jaoks oleks ideaalis olemas seltsid-ühingud-managerid-juristid, mis muusikute huvide eest seisaksid ja õiglase tasakaalu looksid. Aga samas on tegu tarbija turuga ja kliendil, muusika kuulajal – rahval on hea võimalus üht-teist ära teha.

No näiteks praegu on olukord, kus suured plaadifirmad ei võta peaaegu üldse artiste oma hoolele, kui nood firmale kõiki õigusi ei loovuta. Intellektuaalse omandi seisukohalt äärmuslikult ebaproportsionaalne olukord loovisiku kahjuks, plaadifirma kasuks. Nii mõneski teises valdkonnas oleks selline asi mõeldamatu. Aga meelelahutustööstus, eriti muusikaäri on äärmiselt ekspluateeriv. Suured plaadifirmad on ennekõike fiskaalettevõtted. Ütleme, alternatiivid pankadele. Raha saab neilt lihtsamini, aga tingimused… Nii mõnigi artist on suurplaadifirmasse vangi jäänud. On üks asi see, kui on kohustus paar plaati välja anda ja lõviosa tulust plaadifirmale ulatada. Aga tihti on plaadifirmadel võimalus ja õigus ka plaate mitte väljastada ja keelata artistil esinemine-salvestamine.

Sarnases seisus oli ka Danger Mouse’i ja Sparklehorse’i album. Täpsed põhjused on senini saladuseks jäänud. Kuid enam-vähem ilmne on, et albumi väljalaskmist venitati määramatuks ajaks ja Mark Linkousi surma puhul lahenesid maagiliselt legaalsed sasipuntrad. Eks rahalõhn varjuta kõik muu. Paneb tõesti mõtlema, et kas tahan anda raha plaadifirmale, mis tõenäoliselt poleks albumit väljastanud kui Mark veel elus oleks.

Keegi kommentaarides tuleb välja põhimõttega, et ei osta legaalselt muusikat, millega seotud inimesed surnud on. Oeh. Ok, too inimene mõtleb natuke. Aga mitte piisavalt. (ja ilmselt ei saa meist keegi eales telgitagustest piisavalt teada). Aga intellektuaalse omandiga seotud seadusandlus teadupärast ei anna loomingut vabakasutusse vastavalt riigi seadustele umbkaudu 40-70 aastat peale autori surma. Sel puhul saavad rahalist kasu pärijad eksole. Mis on normaalne, võttes arvesse teisi tegevusalasid kapitalistlikus majanduses. Aga mitte ainult pärijad. Seotud on ka plaadifirmad, mis tihtipeale elavad väheste artistide najal. Sellest saavad kasu jällegi uued artistid ja nõrgemini alustajad. See on lõputu ämblikuvõrk. Tavalisel inimesel ei ole aimugi.

Üks võimalus oleks sel teemal rohkem ajakirjanduses rääkida ja paras glastnost korraldada. Sellise info otsa ei ole kerge sattuda ja keegi pole konkreetselt sellest huvitatud – vähemalt on mulle selline mulje jäänud. Aga jah, kurb lugu kui poliitika varjutab kunsti. Tuntuim näide on just see UK Jõulu number 1. Oh please.

Samas, kuna muusikatööstus on tervikuna supi sees tänu failijagamisele, eks üritatakse nüüd seda kahtlast mängu klaariks teha. Ekstsessid ja muusikute ebaaus kohtlemine on muusikatööstusele viletsa maine andnud ja üldjuhul igasugune respekt selle äri vastu puudub. Eks muusika varastamine seda väljendabki. See pole ju varastamine kui äri ise pole aus. Neil plaadifirmadel, mis ausat ja head tööd teinud pole loomulikult lihtne. Ja eks nüüd on väga raske muusikatarbijale selgeks teha, mida muusikatootmine endast kujutab. Aga mitte võimatu. Üks oluline jõud oleks nüüd muusika-ajakirjandus. On aeg läbipaistvat äri ajada, rahvast informeerida ja meedial end kritiseerida lasta.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: