anglofiilist melomaan

Camden Crawl 2010 esinejad

Posted by veerand &emdash; mai 29, 2010

Esinejate täielik nimekiri siin.

Piirdusin seekord ühe päevaga ja läksin laupäeval. Nägin päeval koomikuid ehk siis stand upi, vabaõhulavalt käisin läbi.

Aga keskendusin seekord Moshi Moshi esinemispaigale Blues Kitchenis. Tahtsin näha Billy Childishit ja The Drumse. Sain Spectralsi boonuseks. Moshi Moshi on 11aastane iseseisev Londoni plaadifirma, mis indie-sõpradele tuttav peaks olema (Block Party, Florence and the Machine, Hot Chip, James Yuill, Kate Nash, Late of the Pier, kui nimetada mõningaid). Noh ootused olid kõrged.

Võib tähendada tendentsi Spectralsi ja The Drumsi näitel teatud hõreda metalse 60ndate stiilis kitarriheli suunas, mis on segatud popiliku laulukirjutamisega. Spectrals kõlab tõepoolest PhilSpectorlikult, The Drums kõlab tõesti mingil määral Beach Boys’likult ja neil mõlemal on teatud kurbus peal. Spectralsil grunge-masendus, The Drumsil Joy Divisionlik masendus. Oli mingi aeg, kui Spectrals meenutas mulle tohutult Women’it ja ma ei tea isegi miks, võib-olla tehniliselt.

Spectrals oli õhtu esimene esineja. Rahvast oli veel suht hõredalt, mõnus chill atmosfäär.

Ebanormaalne kui head heli need tüübid teevad või noh rohkem on see esimehe ühemeheprojekt olnud. Laval nad ei rabele, seisavad paigal ja mängivad, see on kõik puhtalt muusika päralt. Selline nohikubänd üldiselt, aga muusikat teevad hästi. Meenutab mulle sellist vanamoelist tõsist lähenemist nagu The Shadows’il, kui kitarrimängimine veel eriliselt cool ei olnud.

Aga siis tuli lavale Billy Childish.

Kui te ei tea, kes ta  on, soovitan järgi uurida – ta on paras tegelane, üsna üle mõistuse elukäiguga. Igatahes hüppas laval ringi nagu oleks tema pungi leiutanud ja kes suudab väita et ta seda ei teinud? Ma polnud varem moshivaid keskealisi näinud. Nüüd nägin.

The Drums oli vaieldamatult kogu festivali kuumem nimi ja ma olin esinemispaigas sees! Sõber saatis sõnumeid, et oli mitu tundi vihmas järjekorras oodanud aga ikka ei saanud sisse. Pressisin end nii lavalähedale kui suutsin, aga eriti ei suutnud ja kui seal silgupurgis seisin, oli ilmne, et pilti neist küll ei saa, noh olgu, peate ilma läbi ajama. Olin nende Smithsi, Joy Divisioni, Beach Boysi seguga juba tuttavaks saanud ja sõbrunenud nende lindistuste põhjal. Aga mitte miski ei valmistanud mind ette nende elusesinemiseks. Terve esimese loo irvitasin kõht nii kõveras kui seal silgupütis võimalik oli. Nad oskavad enda üle naerda küll ja väga hästi ja oskavad laval lõbutseda ja üleüldse oli nende esinemine mitmekülgselt hea. Kogu ootamine ja pikk päev oli seda väärt kui see silgupütt hüppama hakkas.

Veel pilte Camden Crawlist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: