anglofiilist melomaan

TV on the Radio Brixtonis

Posted by veerand &emdash; juuli 14, 2009

Teoorias on see bänd minu jaoks midagi üle mõistuse maagilist. Jäin nende Desperate Youth, Blood Thirsty Babes’i kuudeks lõksu. Tõenäoliselt üks vähestest, kui mitte ainuke album, mis minuni tervikuna jõudnud ja tervikuna mõju avaldanud.  See oli mõned aastad tagasi.

Return to Cookie Mountain jõudis minuni tükiti. Täheldasin bändi kui terviku ja nende heli ja loomingu terviklikku arengut ja kiitsin heaks, aga südamesse jäi siiski esimese šoki andnud DYBTB, kuigi uuel albumil oli hitte rohkem ja lugude üldine tase arenenum.

Dear Science. Ahastamapanevalt head lood. Külgekasvajad. Panete tähele, kuidas ma pole ikka veel sõnagi kontserdist kirjutanud? Hea kontsert oli, aga midagi jäi elamusest puudu. Võib ka minus asi olla – mulle ei meeldi teatud suuruses kontserdid. Seal, kus tara on publiku ja esinejate vahel – jube raske on lavalolijal seda tõeliselt ületada, ja ei piisa vaid füüsilisest võimlemisest, vaimset ühendust on vaja. Oleks arvanud, et TVOTR saavutab selle mängleva kergusega, aga võta näpust!

Igatahes, neisse lugudesse on mu ajukeemia armunud:

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: