anglofiilist melomaan

vaatan ja nutan

Posted by veerand &emdash; veebruar 7, 2009

Ma teadsin, et mul võtab natuke aega, et see bänd mulle kohale jõuaks. Kaotasin vahepeal juba lootuse, et nendele üldse pihta saan ja nüüd nagu hakkab tulema. Istun siin keset ööd, vaatan sajas variandis Daddy’s Gone’i ja Geraldine’i ja nuuskan nina. Kuidas seda nüüd seletadagi…vat muusika peaks universaalne olema ja keel, mis kõigile mõistetav…noh on, aga ei ole kah. Glasvegas on väga kultuurispetsiifiline bänd, teatud määral. Ja nende muusika pole selline raadiosõbralik iga-ilma-ja-tuju muusika. Mul on parasjagu sobivalt tumedataevaline olustik siin. Mõtlen elu üle järele ja läind kuudele ja kus käinud ja mis juhtund ja keda kohand ja meenutan Glasgo’t, mõtlen majakaaslasele, kellega just muhedasti hakkasin läbi saama, kes peatselt ära peab kolima – tema aktsent on täpselt nagu Jamesil, mõtlen kõigile neile, kes kroonilises depressioonis, neile, kes töö majanduskriisis kaotanud, oma haledale eksistentsile, teatud sõpradele ja tuttavatele, nende pettumustele ja raskustele, iseenda stressile, nadidele sugulussuhetele ja töötuabirahale – see kõik pole lihtsalt kuskil kaugel võõral maal lauldava laulu fiktsionaalne sõnatäide, vaid midagi, mida ise ja mu ümber läbi elatakse.

Tänapäeval pole lihtsalt muusikat, mis sedasi hinge läheks. Aga on Glasvegas. Nende kahe laulu pärast andestan isegi ülejäänud repertuaari.

Daddy’s Gone

Geraldine

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: