anglofiilist melomaan

Robotid punkeletrokivad (ja naljakas lugu)

Posted by veerand &emdash; november 7, 2008

Et te teaksite, ma võiks ka teistmoodi kirjutada, aga ei kirjuta! Sest keegi ei saa mulle öelda kuidas ma OMA BLOGIS kirjutama peaksin. Kirjutan kasvõi varvastega! Kui ma viitsiksin. Siis ma kirjutaksin varvastega. Ainult selle pärast, et… Mul praegast liiga hea tuju, et hoolida.

A põrgu, kirjutan siis nagu tegelikult oli?

Tegelikult oli tegemist mingi arvutifirma promovõistlusega, mida kõik ignoreerisid, nii kui suutsid. Kaks bändi võistlesid ja rahvas teoreetiliselt võinuks netti minna ja neist ühele oma hääle anda. ahmaitea. Keda huvitab? Teine bänd oli ok aga ma ei leidnud ausaltöelda kuskilt nende nime pärast üles ja sinna ta jäi.

Aga robotid siis. Teate, neil on fännid. Ma ei tea, kust ma sellised andekad killud võtan. Pisarais fännid. Pisarad põsele maalitud. Ei ole purjus. Ma olen terve õhtu lihtsalt naernud. Naermine hävitab ajurakke. Ilmselgelt.

Ohh mul tuli just üks naljakas lugu meelde. On küll muusikateemaline! Ja ma kirjutan sellest siin muusikablogis!

Läksime Mariga Rough Trade’i õhtule Ida-Lonndonni. Jube väsinud – üks magab ja teine praktiliselt norskab. Bussis ja pubis kui kohale jõuame. DJ mängib ja ootame esinejaid. Ja ootame ja ootame ja no pagan, kedagi ei tule. Jube veider. Siis äkki tuleb jube veider lugu, nagu televiisor, mil kaabel tagant lahti tulnud. Tõsiselt veider lugu. Ei, see on tõsiselt abstraktne lugu, peaaegu et ei ole lugu. Issand jumal! Keerake see hirmus lärm kinni! Rahvas voorib konkreetselt minema. Mõni üksik jääb alles. Lugu saab lõ-puks läbi. Rahvas plaksutab ja vilistab kergendunult, keegi hõikab irooniliselt “more!”, “again!”, tuled lüüakse peale, varustus korjatakse kokku. Täielik hämming.

Naljaka loo teine pool peale Robotite kontsertrevüüd….

dsc_8598bw

Nii. Robots in Disguise Camdeni Proud Galleries. Igavlev ja mittekõige peom tuju pühitakse paari minutiga nurka. Dee ja Sue on kui entusiastlikud lasteaiakasvatajad. Täiskasvanutele. Panevad mudilased rõõmsalt tantsima. Täiskasvanud mudilased. Mainivad isegi ühe publikuliikme mossitavat nägu. Teatud lapselikkust ei saa eitada. No kamoon, neil on kaks inimest robotikostüümides laval, kes tohivad minimaalseid tantsuliigutusi teha. Dee ise aga ei seisa paigal sekunditki. Nii entusiastlikku esinejat annab otsida. Mina? Seekord ei tantsinud, sest kõõlusin barrikaadil, et paremaid pilte saada ja irvitasin nagu heatujuvaimust vallatu.

Muusika oli elusast peast üllatavalt hea. Neil oli poiss elektrotaustaga jändamas, Dee kitarr ja Sue bass olid otse, neil oli trummar ja aeg-ajalt lisarobotkitarrist. Ütleks et võrdselt oli punki ja elektrot. Ja see oli hea. Ja vahelduseks on jube tore näha bändi, kel on lavakostüümid. Mulle meeldivad visuaalselt atraktiivsed ja ekstreemsed bändid. Ilusaid inimesi on alati tore vaadata, aga eriti tore on vaadata reaalsusest eemalduvaid ilusaid inimesi. Selles lauses on traagiline tõde, muide.

dsc_8596

Mängisid kõiki oma tuntuimaid lugusid, ma arvan. “Tears” ajaks kutsusid nad lavale kõik, kel pisar põsele maalitud. See oli päris armas. Seal nad siis tantsisid ja laulsid. Ja et asi väga läilaks ei läheks, aeti nad karmide sõnadega loo lõppedes lavalt jälle ära.

Teatraalne bänd. Lõbus bänd. Peo bänd. Sügavat spirituaalset-muusikalist elamust sellest ei saa, aga polegi nii mõeldud, ega ju? Aga väga hea poppmuusika igatahes.

…ahjaa…tahate naljaka loo lõppu kuulda? Ei midagi.

Järgmisel päeval lähme juhtumisi Rough Trade’i ostlema. Mine lähen ostlema, Mari läheb raha kokku hoidma. Mari ütleb mulle et näe see mees eile DJ’s. Mina: ahah ja ei pane praktiliselt tähele, milline ja ei mäleta eilsest ka nagu eiriti. Lähen oma ostude eest maksma ja vaatan, et mu müüjal on verd täis valgunud silmad ja nagu vist jah oli tema eile DJ. Olen pea-aegu letist lahkumas ja miski sunnib mind suud lahti tegema, et kas olid eile sina DJ ja et ma huvi pärast pean küsima, mis paganamase lugu see hirmus noise lõpus oli? Mees ütleb, et jah tema DJ’s ja siis murrab mitu minutit pead, et mis lugu ma ometi mõtlen. Täiega hämmingus, et mis ta plaadikogus ometi oli või mis ta plaatidega juhtunud või mis ta ometi tegi. Ja lõpuks mõtleb välja: see oli õhtu esineja! Mässas pimedal laval ja see oligi! Ma naersin pool päeva takkajärgi. Kõik. Ja ma ei teagi, kes või mis see siis lõppude lõpuks oli. Aga mäletan tost õhtust, et mõtlesin “elu sees ma vabatahtlikult seda ei kuulaks, aga olen õnnelik, et nüüd selle läbi tegin. Oli küll raske ja ebameeldiv, aga väga kasulik.” Nii et mine võta kinni seda helide maailma.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: