anglofiilist melomaan

Field Day festival

Posted by veerand &emdash; august 16, 2008

Ohhoo, nüüd siis suuremat sorti postitus. Kui tahta igat festivalil nähtud bändi kajastada. Ja ma arvan, et tahan. Eeldan, et te kuulete sellest festivalist esimest korda. Mitte ainult selle tõttu, et arvan oma lugejaskonda briti festivalide teemal täiesti informeerimatu olevat (pole hullu, ma ise kaa), aga antud festival toimus nimelt alles teist aastat. Aga täiesti arvestatav ja festivalimõõtu festival. Lugesin kuskil üritusest, mis nimetab end festivaliks, kuigi lavasid või esinemispaiku on üks, ja toimub ühe päeva. No Field Day kestab ka vaid ühe päeva, aga lavasid on viis, kui mitte rohkemgi. Ja FD’l on teisigi häid omadusi. Asukoht – Londonis (noh minu koordinaatide pealt vaadates on see eelis). Hind – alla 30 naela, mis on umbes kolm-neli korda odavam kui odavad festivalid. Ja ütleks, et esinejad on eelis, mis eelis.

Ütleks, et kõik oli olemas, mida ühelt festivalilt oodata – isegi sitt ilm. Kui veel midagi teada tahate, minge veebilehele, küsige minult, hoidke keel hammaste taga, minge ise tuleva suvi kaema – lahendusi kui palju.

Mulle ütles esinejate nimekiri esialgu suht vähe. Mõned nimed kargasid küll silma, näiteks Foals, Mystery Jets, Fionn Regan, Laura Marling, Lightspeed Champion ja Howling Bells. Siis tutvustati mind veel nii mõnegi esineva bändi muusikaga ja hakkas juba looma.

Mystery Jetsi laulja oli kahjuks veel haiglas, mille peale kurvastati massiliselt. Ilmselt oleks nad Foalsi kõrval peaesinejad olnud.

Nüüd siis nähtud bändid kronoloogilises järjestuses (teen hiljem ka paremusjärjestuse).

Magistrates NME peediväljade telgis, mis oli rahvast paksult täis, sest vihma sadas ja kaks peamist lava olid vihmavarjuta. Üsnagi tüüpiline NME bänd. Aga nad polnud viletsad. Laulja hääl ja laulmisviis meenutas Robin Thicke’i või mistasnimioligi. Oli igatahes ebanormaalselt souline taolise bändi kohta.

Howling Bells alustas pealaval korralikus vihmas. Tegid lühikese aga nauditava seti. Olin rahul. Ja olen parasjagu nende lainel. Ei üllataks, kui lähen pea poodi nende plaati taga ajama.

Emma Pollock Homefires laval. Nägin kõiges poolteist lugu aga kõlas häste.

Wild Beasts pealaval. Mu muusikaline informeerija ootas väga nende esinemist, aga polnud nende päev, valmistasid pettumuse. Mina ei saanud üldse aru, mis muusika see veel on.

Laura Marlin pealaval. Jäime baarist tulekuga hiljaks ja visuaali lavaga oli vihmavarjude ja distantsi tõttu raske saavutada. Laura on hullult populaarne, ütleksin. Ja nii palju kui kaugelt kosta, esines stabiilselt hästi.

Oma vigadest õppust võttes pressisime Of Montreali jaoks pealaval täitsa ette. Oli väärt tegu. Olin kergelt nendega tuttav, väga hullult peale ei läinud. Meenutas kergelt elektro indibände, mida viimasel ajal esile on tulnud. Of Montreal on veidi mahedam ja mitte nii popilik. Kõlalt. Aga mitte lavašõult. Vabalt festivali nauditavam ja campim lavašõu. Videotest pole hästi näha laulja verega määritud kitarr (tegi näpu katki), mille ta esinemise lõpuks tükkideks peksis (märgiks auväärselt ära esimese oma silmaga nähtud kitarripurustamise), sädeleva puruga täidetud õhupallid, mida maskides miimid publiku kohal õhkisid ja aegluubis võitlev tiiger ja miim.

Lightspeed Champion pealaval. Mul olid ta suhtes kõrged ootused ja need ei täitunud. Esines hästi, aga ta lood ei mõjunud suurel laval, miski jäi puudu. Ta rokkis ja annaks talle väiksemal laval kunagi uue võimaluse.

Meeldivalt üllatas Efterklang Homefires laval. Kaheksaliikmeline skandinaavia bänd sinna Jonquili ja Sigur Rósi vahele. Väärt värk, väga tore esinemine.

King Kreosote’i soolo-esinemine koos sõbraga Homefires laval. Suurepärane 🙂 Fantastilised lood, suurepärane esitus ja meeleolu.

Viimane lugu: kaasalaulmisklassika!

Misiganes juurvili seal püksisääres oli, lennutati loo lõppedes rahva sekka. Keegi püüdis selle kinni ja sai pühapäevaks menüü substantsi tervele perele.

Fionn Regan Homefires laval. Kuskil ajusopis vilksas mõte, et Foals on samal ajal pealaval. Vilksas läbi ja läinud ta oli, tahtsin Fionni tõsiselt väga-väga näha. Ja Fionn oli hea.

 Peamiselt esines soolo oma akustilise kitarriga, mõned lood bassisti ja trummariga.

Hoidis peamiselt omaette, ei suhelnud suurt publikuga, isegi ei naeratanud kuni viimase looni, mil lava ette turva selja taha koomuskit tegema ronis.

Nüüd siis nähtud esinejad nauditavuse järjekorras:

Fionn Regan – tekitas suurima vaimustuse
King Kreosote – ilus muusika, suurepärane meeleolu
Howling Bells – ei saa parata, olen fänn ja esinemine oli hea, ilmast ja suurest lavast hoolimata
Efterklang – muusikaliselt kift
Of Montreal – parim šõu, nauditav muusika
Magistrates – polnud sugugi viletsad, tore esinemine
Emma Pollock – ilmselt oleks reastuses kõrgemal kui oleks rohkem näinud
Laura Marling – distantsi tõttu lavast ei tekitanud erilisi tundeid
Lihtspeed Champion – tsipa igavavõitu
Wild Beasts – lihtsalt veider

Suurimad üllatajad: King Kreosote (veel parem kui ootasin), Of Montreal (väärib varasemast rohkem tähelepanu) ja Efterklang (varem ei teadnud, nüüd tahan teada).

Üldkokkuvõte: väärt üritus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: