anglofiilist melomaan

õhtu Old Blue Lastis

Posted by veerand &emdash; juuli 28, 2008

Oli üks vana kontserdivõlg tasumata. Säädsin sammud Ida-Londonisse muusikapubisse (esimene korrus pubi, teine korrus muusika…ruum).

DJ mängis alumisel korrusel huvitavat muusikat 60ndaist, 70ndaist, 80ndaist. Ma ei teadnud praktiliselt ühtegi lugu, välja arvatud “Shakin’ All Overit” (mida ma arvasin Gene Vincenti looks, sest nii ta mul arvutis kirjas on aga nüüd pole ma kindel kas ta seda üldse kunagi esitanud on) ja üks lugu oli väidetavalt B52’lt, aga muidu nad armastavad oma vanasid lugusid nurgeliste ja veidi abrasiivsetena, ei mingeid cheesy tunese. Aga kui lugusid ei tea, tunduvadki nad veidi vähem meloodilised.

Ülakorrusel oli enne kontserdi algust teine DJ, mis mängitas elektrosemaid lugusid veidi hilisematest dekaadidest ja lausa uute indie lugude nohiku-elektro variante. Hea indikaator algava kontserdi ampluaast.

Esimene bänd – Chik Budo ütleb omaspeisil, et nad on new wave/electro/punk.

Rokkisid mis hull. Põrkasin põrandalt õhku, kuigi seisin paigal, sest teised ei seisnud 🙂 Ei oska väga kommentida, pole päris minu maitse, aga tantsuks geniaalne. Kuigi üks myspeissil üleval lugu on hakanud meeldima.

Teine bänd – O Children. Ütleb enda kohta nendespeisil, et pop/big beat/post punk, aga minu kõrvale on sealt mingi asi puudu. Või jah, varajane (80ndate) post punk, tumehall ja kandiline. Ma ei tea neid bände eriti, paar nime on kõla poolest keele otsal. Mulle praegu selline heli läheb peale, nii et ma natuke jumaldan neid juba. Lauljal on oma üle kahe meetri ja sügava häälega presentsi, kitarrist välja tulevad helid läksid väga peale, trummar nende selja taga oli pisike aga tagus mis hull ja bassist (ma ei oska nende kohta kunagi midagi öelda, kui just funkiga tegu pole :P)

Vahemärkus: mäletan, et seisin nende bändide ajal lava ees (kui kaamera kaelas, pole mujal mõtet olla, olen selgeks saanud ja inimesed üldiselt väga tigedalt ei vaatagi või vaatavad, kust ma tean, ega mu silmad kuklas pole.) ja muusika vibreeris mind ümbritsevas mateerias ja mõtlesin “kust nad selle võtavad?”, need helidega loodud maailmad. Tavaliselt ma olen lihtsalt kade aga nende bändide peale olin hämmastuses/imetluses.

Ja kolmas kord läks siis lõpuks õnneks The Coolnessi näha. Ei, elamus oli see küll. Ja lahedaid pilte sain.

On, mida vaadata ja bänd kisub kaasa elama. Just sellist kogu keha kontserdikogemust laupäeva õhtusse tahakski. Aga kui pimeduses plinkivad tulukesed, õhus lenduv õlu ja tihkelt täis topitud ruum rahva seas hüppava lauljaga ei meeldi, siis pole küll midagi teha.

Advertisements

Üks vastus to “õhtu Old Blue Lastis”

  1. […] Uskumatu, et sattusin neli (4!) aastat tagasi kogemata nende kontserdile. Algaja õnn. Olin end õhtu jooksul lava ees sisse seadnud, et kõikvõimalikke esinejaid klõpsida. Nad tulid lavale, hakkasid mängima ja mul kukkus suu lahti ja mõtlesin “kuhu ma küll sattunud olen”. Ühesõnaga: jätsid mulle juba siis päris korraliku mulje. Siis kirjutasin sellest kontserdist nii. […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: