anglofiilist melomaan

sohva-Glasto ja muid uudiseid

Posted by veerand &emdash; juuni 29, 2008

Anglofiilist melomaan tahaks end õnnitleda suurepärase muusikaradari puhul ja hoiatada endast kolmandas isikus kõnelemise ohtude eest.

Viimased päevad olen telekast Glastonbury ülekannet vaadanud. Siin on telekal selline lahe asi nagu punane nupp, kuhu vajutades telekanalid võluväel paljunevad, st. võib vaadata mitut eri esinejat samal ajal, millist vaid soovid. Ok, mitte väga mitut ja sama jampsi korratakse ad nauseum aga ikkagi lahe. Naljakas, aga aasta tagasi mu lemmikud olnud artistid on endiselt mu lemmikud. Jack Penate, Mark Ronson näiteks tundusid telekast Glastol tõsiselt head olevad. Eee Amy Winehouse’i viisakusest ei kommenteeriks, saagu ta terveks ja hoidku oma talenti ilusasti. Massive Attack ikka jättis hea mulje ja olen lugenud, et mujalgi esinedes on kiidetud nende helikvaliteeti – mitte kõrvu lukustav, kuid suurepärane ja effex värx.

Laupäeva pärastlõunal tirisin end vahepeal diivani-lõksust välja ja läbisin karmi päikesepaiste ning jõudsin kõledasse keldrisse RoTa pärastlõunale. Rahvast oli, peaks vist ütlema, et rahvast ei olnud. Oli neli esinejat, kolm bändi ja üks üksiküritaja. Ja mina. Ja mõned nende sõbrad. Ja mõni üksik publik veel. Kus rahvas siis oli? Noh glastol, pargis päevitamas, maal, reedeöist magamatust tasa tegemas. Vabandusi leiab alati. Aga ma kaifisin, laiutasin, klõpsutasin, kuulasin suu ammuli ja sain võlutud ühest laulust ja ühest bändist, vabandasin, uurisin ja läksin koju tagasi. On suvalisi esinejaid ja siis äkki vaatad tõtt millegi maagilisega.

JC Cooper – poiss metsadest akustilise kitarriga, tõsiselt haarav laulukirjutaja/laulja. Midagi tumedat ja vapustavat.

The Mighty Low. Bänd just meelde ei jäänud aga laulja oleks tugevam üksikesinejana.

Treecreeper oli minu jaoks päeva pärl. Alternatiiv-kantri kõlab eemaletõukavalt, aga nii, kuidas nad toona ilma trummarita esinesid, oli fantast.

Ma olen hakanud mõtlema, et on live bändid ja on plaadi bändid. Ja erandid. Ja kui valima peaks, valin alati elusa ja see bänd on elus.

Birdman Ray

Puhh, aga Londonis võib täiesti vabalt muusika üledoosi saada. Nii palju toimub!!! Reede õhtul jätsin lihtsalt ühele üritusele minemata. Homseks on üks asi päevikusse kritseldatud ja kolmapäevaks kah. Mis need on jätan ärasõnumishirmust ette lahti latramata. Aga põnevad-põnevad ajad on käes.

Ja ühel päeval saabub aeg, kui jõuan Glastonburyle ka füüsiliselt kohale. Jajah. Ehk. Oleks tore. Ahjaa, Jay-Z Glastol…seda esinemist nägin kah. Ei mina ka mõista, millest nii palju lärmi hiphopi üle tol festivalil, kus on igat tüüpi muusikat niikuinii näha. Natuke pani üllatama küll kui paljud britid ja muud külastajad Jay-Z muusikat, lugusid, sõnu teadsid, aga noh teadku terviseks!

Ja minu elektro-radar? Elektro õitseb briti saartel nagu ei midagi hullu. Ahjaa Hot Chipi nägin ju kah Glasto ülekandest. Peale kolmapäeva ehk kuuleb rohkem elektrost 😉

Seniks aga magusaid banaane!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: