anglofiilist melomaan

Bob Dylan Tallinnas

Posted by veerand &emdash; juuni 5, 2008

Mõtlesin, et ma ehk ei kirjutagi ta Tallinna kontserdist, sest nigunii kõik blogid peaks seda täis olema ja olen nii mõnestki külastatud kontserdist mitte kirjutanud. Aga.

Ma ikkagi kirjutan 😀

Nohh… alustuseks kohustuslik torin kuidas ma vihkan, et peaaegu kõik suuremad esinejad Saku kilukarpi topitakse, vihkan seda halli ja akustikat. Süüdistaksin esinemiskohta kontserdielamuse 50protsendilises lahjendamises. Olen ma ikka maininud, et mida väiksema mahutavusega koht, seda parem? Ideaalis toimuksid kõik kontserdid minu vannitoas. Hmm, peaks vannituba igas postituses mainima hakkama, üleeelmises mainisin, kasti rist. Nii…

Rahvast väga palju ei olnud, aga see-eest, tundus, et rahvas oli tore. Selline meeldiv ristlõige noortest kõrgema keskeani. Tuntud ühiskonnategelaste paraad kah muidugi, aga ma paneks neile pahaks, kui nad Dylanit vaatama poleks läinud. Noh Dylan ju! No ja sellepärast läksin kontserdile ka mina – noh Dylan ju!

Ja kuna ta nii mitukümmend aastat laval on olnud, andsin talle juba ette täiesti vabad käed, lootmata kuulda ühtegi hitti või nurisemata, et ta kitarri enam ei puutu. Arvan, et ta on sellise suhtumise ära teeninud. Tee, vanamees, mis sulle endale midagi pakub! Ja ma usun, et ta tegi. Vastasel juhul kaotaksin ta vastu igasuguse austuse. Oma viieliikmelise müügimeeste ülikondades bändiga esitas ta keskeltläbi pooleks lugusid viimaselt albumilt ja vanemaid tuntumaid. Ja ma ütleksin, et uued lood kõlasid isegi paremini kui peaaegu tundmatuseni arranžeeritud hitid, mis on igati hea märk minu meelest.

Veider oli küll see kontserdi õhustik. Ma ei kujuta ette mis tunne võis istujail olla. Ilmselt mingi ahoi-te-seal-kaugel-mis-te-teete. Isegi püsti barjääri taga oli kuristik lava ja esinejatega sügav ja pea ületamatu. Bassimees vahepeal piilus ja Bob võibla kõõrdi korra viskas pilgu rahva poole. Aga vot selline asi mulle ei istu, see mittesuhtlemine. Kuid Bob on isevärki mees, tema juba teiste pilli järgi ei tantsi, enda oma saatel ka eriti mitte, kui täpne olla. Teeb, mis tahab ja ei jää üle muud, kui sellega leppida. “Lõpukummardus” oli midagi väga iseloomulikku ja fantastilist, iseloomustab Bobi ja kontserti ülimalt hästi. Nad lihtsalt seisid vaikselt ja tunnistasid publikud, kummardamata. Kuigi see oli pagana veider, meeldis see mulle. No kui ei taha midagi öelda, ära ütle! Kui ei taha kummardada, miks peaksid? Tee, mis tahad! Ja selle pärast ongi Dylan endiselt Dylan.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: