anglofiilist melomaan

Babyshambles’i kontsert – Brixton Mass

Posted by veerand &emdash; juuni 3, 2008

Sattusin jälle briti saartele ja juhtus, et minu sealoleku jooksul ilmnes üks Babyshambles’i kontsert. Ma tõesti ei planeerinud minekut kontserdi järgi. Kui täiesti aus olla, pole ma kindel, et oleksin nende pärast kuupäevi sättinud, oleks kontserdi aeg enne lennupiletite ajamist teada olnud. Dirty Pretty Things’il ja Babyshambles’il on täiesti erinev suhtumine ja mentaliteet. Vähemalt mõnes mõttes. Päris nii ei saa öelda, et esimesed on professionaalsed ja võtavad oma muusikat tõsiselt ja südamega, viimased mitte. Aga ütleks siis jah sedasi, et esimese bändi kontserdi kuupäeva ümber ehitaks oma reisi, teisi omale sajaks lihtsalt suvaliselt sisse. Jah, nii ütleks küll ja sellega oleks nii mõndagi öeldud. No hea küll, sellega jäid Shamblesid halba valgusse ja nii mustvalge lugu ei ole. Longin siin ümber asja iva nagu lombakas kass pudrukausi ümber aga seda pole lihtne öelda. Nooh, The Libertines oli maagiline bänd, pani inimesed uskuma ja The Libertines on läbi. DPT on küll väga hea bänd aga ta on hoopis teistsugune bänd kui the Libertines. Shambles veel hoiab kaootilise pungiromantika lippu ülal, aga ajad on muutunud ja noid vanu häid aegu polnud kaa kunagi ja noh unistused ei saagi püsima jääda. Eks ma vist midagi selgeks ei teinud. Andestage mulle. Kuid see on fakt, et iga natukese aja tagant leiab mõni noor inimene enda jaoks libertiinid ja armub. Ja noh Babyshamblesi kontserdid pakuvad rohkem anarhilist arkaadiat kui DPT omad. See on omamoodi opiaat. Aga vanema ja elutargema inimesena (okei, naerukoht paremini informeeritud inimestele) mõistan, et on igaühel (bändidel ka) aeg kunagi üles kasvada ja noh mõnesmõttes eakohaselt käituma hakata. See lause/mõte ajab mulle endalegi okse peale, nii vastumeelne on, aga teatud määrale ei saa sest üle ega ümber. Ohh jahh. Aga kui eesmärk on hallist argipäevast üle olevalt teravaid elamusi saada, olge Babyshamblesi kontsertidel kohal ja hoidke (ka muidu) Pete’i tegemistel hoolikalt silma peal.

Niisiis. Kontserdikohaks jällegi kirik. Vahemärkusena veel seda, et Pete tegi nädala jooksul eelnevalt samas kohas kaks soolokontserti, mis olla väga taltsad ja armsad olnud. Brixton Mass on konverteeritud kirik Londoni lõuna osas ühe metrooliini lõpp-peatuses. Eriti esinemiskoht mulle ei meeldinud, kuid vähemalt oli see ruum, kus Shambles esines, suht väike (umbes 300 mahutav?). Mida väiksem, seda parem – seni on see mu vankumatu arvamus (kogemustega tõestatud) olnud. Oli ka baar ja ühes seina ääres istumiskohti. Pileti hind oli vürtsikas £20, millele mina tahaks õigustust kuulda. Osta sai vaid ukselt ja oli kartus, et ei pruugi sisse saada, kuid see ei osutunud õigustatuks. Heakene küll, minu kitsit hinge trööstis see, et piletirahast poolt väärinuks täiesti soojendusesineja The Thirst, uus ja tõusev Brixtoni bänd. Neist enne live’i ma küll kuulnud polnud, kuid nagu Ladytron Glasgows, avaldasid nad oma elava esitusega küll muljet.

Videoke suupäraseks heliampsuks: (seekord ongi videod ampsukesed. ei tahtnud filmimisega teisi väga ärritada, olin rahvasummas ja igasugune nõme tehnika vaateväjas pole just eelistatav ja üleüldse tahtsin rohkem “kohal olla”)

Uste avamine hilines tunnikese, Babyshambles läks peale millalgi…eee…ma võisin kella vaadata, aga ei mäleta…jube hilja. Igatahes avalooks oli…istute ikka? muidugi. kes siis internetti püstijalu sirvib! aga igaksjuhuks küsin üle…Time For Heroes. Mul lõpuks koitis filmida juhuks, kui ma ise pärast ei usu.

Ja nagu arvata, rahvas selle peale reageris. Läks (heatahtlikuks) mölluks. Aga nigelad turvabarjäärid lava ees ei teadnud, et möll oligi täiesti ennustatav ja igati okei ning kukkusid pikali. Võib vist öelda, et asjad läksid kohe alguses käest ära. Siis ilmusid lavale/lava ette/pigem lavale (keskel seisjatel oli vaade täiesti blokeeritud) lausa kolm turvakappi, kel ilmselt oli täielik kabuhirm, sest nad hakkasid publikusse hoope jagama. Mitte kohe, mitte täiesti valimatult ja vahetpidamatult, kuid isegi üks hoop turvade poolt on liig.

Alguses tundus asi suht kontrolli all olevat. Peale iga energilisemat lugu (ma just vaatasin setlisti – kõik lood olid energilised) paluti paar sammu taha poole võtta ja inimesed kuuletusid. Pete lehvitas kapuutsiga turvanaisele oma kaabuga tuult ja mõni fänn kallistas turvanaist lepitavalt. Pete ajas vahepeal ühe kindlameelse fänniga salajuttu.

Drew’le ulatati prillid, mida ta ühe loo kestel kandis, kuid siis fännile tagasi andis, kurtes, et ta ei näinud nendega mitte midagi. Oleks võinud vanduda, et ta oli Graham Coxoni teisik. Tükike loost ‘Unstookietitled’:

Keegi kurtis, et bändil või Pete’il ei ole mingisugust vastutustunnet, nad küll ei taha, et keegi haiget saaks, aga omalt poolt nad ka midagi selle vältimiseks ei tee, peale lavalt ära minemise, mida nad minu teada on turvade käitumise hinnanguna korduvalt kasutanud. Ka seekord, kui aus olla. Nende sett poleks pruukinud vaid 45-minutiliseks jääda. Aga oli näha et Pete ja bänd olid suht endast väljas ja lisalugusi polnud loota. Peale üht suuremat möllu, mis te arvate, mis loo nad järgmiseks esitasid? Pipedown’i, mis suudab ka vannitoas rahvarahutuse esile kutsuda 🙂

I wish:

Killamangiro:

Delivery ja Pete ning Mik turvadega pahandamas

Ja asjad lähevad lõplikult käest ära. Lõpetasin filmimise kui tundus, et õhus on klaastaarat.

Rahustuseks võin öelda, et Pete päris kaklema ei läinud, kuigi jutt käib, et keegi kas soojendusbändi või Shamblesi liikmetest turvadele ka tohlaka andis. Ja maandusimegi laadajutu tasemele kontserdirevüü asemel. Seda ma alguses öelda tahtsingi. Kontserdil kohal olla on lahe ja adrenaliin laes ja punkrevolutsioon elab, aga pärast lahustub see ära ning muusikaline kogemus, mis selle tramburai varjus ka siiski olemas on ja oli, ei saa pooltki tähelepanu. Kuid kuulsin pärast päris mitmetelt fännidelt, et reedene kontsert oli muusikaliselt üle pika aja parimaid. Ise ei suuda seekord üldse hinnata, sest olin möllu keskel, muusikale polnud eriti aega tähelepanu pöörata. Aga jah, kogemus oli vägev.

Ja ehtigem postitust ka võõraste sulgedega. Kolm head videot kontserdist, seal on muusikal tunduvalt suurem osakaal kui minu videotes, pean häbiga nentima (üks kaks kolm)

Ja tsipa paremaid pilte, kui see, millega seekord hakkama sain.

(not my photo, but sorry, I don’t know who to credit)

(not my photo, but sorry, I don’t know who to credit)

(not my photo, but sorry, I don’t know who to credit)

(not my photo, but sorry, I don’t know who to credit)

Ning setlist, kui huvi peaks pakkuma:

Time For Heroes
Side of the Road
Unbilo Titled
Baddie’s Boogie
Beg Steal Or Borrow
Unstookie Titled
La Belle Et La Bette
Cool For Cats
I Wish
Killamangiro
Pipedown
Delivery

Advertisements

2 kommentaari to “Babyshambles’i kontsert – Brixton Mass”

  1. (: said

    “Kuid see on fakt, et iga natukese aja tagant leiab mõni noor inimene enda jaoks libertiinid ja armub.” TÕSI! Ise läbi elatud 😀

  2. veerand said

    See mind rõõmustab 🙂 Aitäh kommentaari eest! Tõesti. Aitäh-aitäh-aitäh! Sellepärast ma kirjutangi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: