anglofiilist melomaan

girls will be boys and boys will be girls

Posted by veerand &emdash; aprill 25, 2008

Avastasin paar päeva tagasi The Kinksi.

Ja olen sellest ajast saati vist ainult nende muusikat kuulanud. Ma heal juhul kolme nende lugu enne teadsin aga bändist mitte midagi. Nad ei ole päris selline muusika, mis mu maitsega 100% haakuks, aga millegi pärast ei suuda ma ka mitte midagi muud kuulata, isegi kui pooled lood mulle ei meeldi või meloodiale päris pihta ei saa. No täiesti haaratud olen. Ma ei oska veel kuuekümnendate muusikat ülevaatlikult mõista. Minu jaoks täiesti kummalised bändid ja saundid eksisteerisid üheaegselt ja mitte ei saa aru, kes oli uuenduslik, kes vanamoodne. The Kinks oli vist üldsaundilt omal ajal vanamoodne, välja arvatud kitarrikäigud. Ja mina ei austa eriti biitleid, minu jaoks löövad kinksid neid väga pika puuga (teatud hetkedel ei suuda ma neil aga vahet teha, aga kui segadusse satun pean vaid kuulatama, kumb kõlab poistebändilikult). Kuulan kinkse ja kuulen neist järgneva viiekümne aasta bände. See on väga sürr tunne, kui tabad mõne hetke ära, mis kõlab täpselt nagu Noel Gallagheri kitarr, või Marri või Barati või kelle iganes või kõlavad mõned jupid nagu heavy metal, täpselt nagu Wikipedias väidetakse. Ausõna, mina kuulsin seda küll.

Aga kummaline on poole sajandi vanust muusikat kuulata. Tunnen, et see on kuidagi ebaõiglane, sest mu kontekst on teine. Jazzi ja souliga nii millegipärast ei ole. Ilmselt mitte selle pärast, et jazz või soul ei arene, ma ilmselt pole uute arengutega lihtsalt kursis ja nende žanrite hiilgeaeg on kuidagi eriti rangelt fikseeritud, mis on tegelikult kurb. Aga mis seal nutta, jazzist ja soulist on tohutult žanreid kasvanud. Mida ma öelda tahan on, et kolmekümnendate, neljakümnendate, viiekümnendate, kuuekümnendate, seitsmekümnendate aastate jazzi ja souli saab rahus nautida, vana popp- ja rokkmuusikat aga mitte. Eks igal asjal on oma hind.

Hakkan vist Kinksi videosid nüüd postitama. Alustuseks kõige vähem kinksilik lugu, mida mäletan isegi lapsepõlvest, millele täiesti süütult kaasa lauldi, noh refräänile, muust ei saadud aru.

The Kinks – Lola. Ei ole elus esitus, aga andestan selle neile.

Advertisements

2 kommentaari to “girls will be boys and boys will be girls”

  1. Oi, The Kinks on mu lemmik vanem briti bänd vist üleüldse. Eespool on nad nii Beatles’ist, Rolling Stones’ist ja isegi The Clash’ist. Minu jaoks ongi tegelikult päris suur üllatus, et neid kuuleb suhteliselt vähe. Noh mõni lugu on erand, nt. Lola, You Really Got Me, Waterloo Sunset, jvm. Aga muud kraami eriti ei kuulegi. Kuigi muusika mõjutajatena on neid palju mainitud. Natuke meenutavad nad mulle ka kunagist USA garagerock bändi The Sonics. Kuigi viimane oli palju mürarikkam.

  2. veerand said

    The Kinks oleks nagu brittide kiivalt hoitud saladus. Nagu tõeliselt head kraami ei tahetaks maailmaga jagada 🙂 No isegi mul läks ikka hea aasta melomaanset anglofiilitsemist, enne kui nad välja nuuskisin. Aeg-ajalt NME’st või kuskilt kuuleb Ray Davies seda või Dave Davies teist, aga see tundus nii sise-info olevat, et hoidsin eemale.
    Aga tohutult rõõmustav, et keegi veel The Kinksi lemmik vanemaks briti bändiks vist üleüldse peab. Sest ma kardan, et mul nüüd nii juhtus, et ongi.
    Ja tähh The Sonicsi viite eest! Olen neist kuulnud, aga pole neid kuulnud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: