anglofiilist melomaan

ostukäruga plaadipoodi

Posted by veerand &emdash; juuli 30, 2007

krt-krt-krt! See on see probla, kui jutt ette valmis kirjutada – mitte miski ei kehti enam! Olin eile Internetita kohas arvuti taga ja arvasin, et tean, mida teen. Ei, ma pole vanemaks jäänud – kuulan hoopis QTSAt usinasti. Väga karm tuju on hoopis. Aga ok, midagi sest jutust veel kehtib ka…

Cajun Dance Partyst kuulsin, kuna nägin kõikjal neid nimetatavat (tautoloogia ja loogikakonflikt, aga nevermind). Ja üleüldine konsensus valitses, et nad on head, polnud mingit mitmetimõistmist. Aeglase taibuga nagu ma olen, ei teinud ma tükk aega neist üldse välja. Aga nüüd, kui olen neid kuulnud, võin massidega ühineda. On jah head! Neil on kõik, mida ühelt uuelt bändilt nõuda võib – omapära, mõnusad meloodiad, eriti meeldib mulle laulja hääl. Vingumine mulle üldiselt peale ei lähe, aga tal on heas mõttes meeleheitlik lauluhääl. Võid uskuda ses siirust kuulvat. Meenutab veidi Guillemotsi Fyfe’i häält (ja kui ei meenuta, ärge küsige, kust ma seda võtsin).

Olen vist vanaks jäänud, kuulan viimasel ajal natuke rahulikumat muusikat. Sellist midtempot, nagu ka näiteks CDP.

The Coralil on vist enam-vähem uus plaat väljas. Oi, ongi. Tea, kas kannatab osta? Ostaks äkki.

Kui juba plaatidele läks jutt… Ilus oleks must järgmine Babyshamblesi ja Dirty Pretty Thingsi plaat osta. Foorumites küll tehakse praktilisi ennustusi mitu nädalat veel, kuni Babyshamblesi uus plaat lekib, aga sellegipoolest.

Ja järjekordse tunnistusena mu uskumatult aeglasest taibust – peaks The White Stripesi tõsisemalt uurima hakkama. Isegi ostaks plaate. Mul on tunne, et sedasi tasub juba mõne plaadipoe kliendikaarti investeerida.

Aga mida ma ei osta: Bloc Partyt. See on üks bänd, mis mind täiesti hulluks ajab. Nad on nii muusikamaitse ääre peal minu jaoks, et… Ilmselt tähendab see seda, et mõne aasta pärast on nad mu lemmikud või midagi sama absurdset. Aga sel aastal ma nende plaati igatahes ei osta.

Ei ostaks ka The View plaati. Nemad mulle meeldivad, aga ei ostaks. Las laagerduvad-küpsevad veel. Ilmselt on mul neile kõrged ootused. Noh Arctic Monkeysi praegusi plaate ei ostaks, kuna ma kõiki lugusid niikuinii tean, aga järgmise plaadi ostaks küll.

BMRC… kui nad mul arvutis poleks, ei kuulaks ma neid ilmselt kunagi. Neis on natuke liiga palju pimedust, et käsi sirutuks riiulilt plaati võtma, seda avama ja mängijasse pistma. Ilmselt neelab nende CD valgust, mitte ei peegelda seda. Keegi, kel nende plaat on, öelge, kas vastab tõele? Aga jutu võtaks kokku ikkagi järeldusega – nad on pagana head.

Björk – ostaks! Mu armastus Björki vastu on taas lõkkele löönud. Muide, Björgi fännide kaveriplaat on olemas, tulud heategevusele.

The Beatles…oh… Irrrmus asi on juhtunud, ma talun neid nüüd kuulata. Peaks revolvri, seeru pipra või valge albumi vist ikkagi ostma. Mihkel Jaaksonile kulub tänapäeval igasugune finantsabi ka kindlasti ära. Talle endiselt kuuluvad biitlite lugude õigused, eksole? Või kuidas on – kui ostan plaadi, siis ta äkki midagi ei saa, millised õigused talle huvitav kuuluvad ja kas neid üldse jagatakse?

Huvitav, kas Yeah Yeah Yeah’d kah varsti plaadi välja annavad? Ostaks. Hmm, kõigest EP. Ei-ei, muidu ostaks, aga pooli lugusid juba tean.

The Strokes on puhkusel, aga Albert Hammond Jr plaadi ostaks, kui tal on? Ongi. Krt, nüüd peangi ostma. Minu lemmik-stroke. Nick Valensi esikitarristi-vastand. Samas poleks The Strokes see, mis ta on, kui Valensit poleks. Ja Valensi puhas terav kitarri-heli mulle meeldib. A millegipärast on ta mulle ikkagist vastukarva. Huvitav, kuidas Casablancas seda talub, et ta ainult laulma peab. Nojah, pageski QOTSA juurde pilli mängima vahepeal. Heh, kui Casablancas pilli mängiks, siis visataks Valensi välja ja olekski New Yorgi The Libertines valmis. Oi, mul on naljakas.

Veider küll. The Libertinesi esimene album peabki kõlama nagu The Strokes, sest neil kästi sellist muusikat teha. Aga minu jaoks kõlab The Strokes nagu klanitud The Libertines. Pensionäride päevakodu The Libertines, mis siis, et nad on kitarrisemad. Isegi elektrikitarrisemad. Jälle naljakas, sest ma olen kindel, et The Strokes ei ole pensionäride päevakodus esinenud, aga the Libertines on.

Üks noor bänd saatis mukosmosesse mul sõnumi, et minu muusikamaitse järgi vaadates ehk pakuks mulle huvi neidki kuulata. Njah. Nad on kindlasti väga toredad poisid ja meil on vägagi kattuv muusikamaitse aga nende oma muusika oli nõrk. Noh, nüüd võiksin kõik maailmabändid jagada kahte gruppi: need, kes on algusest peale väga head ja need, kes arenevad väga headeks. Ok, kõik maailmas olevad halvad ja keskpärased jäid nüüd välja, aga kui järele mõelda, kuuluvad nemadki teise gruppi (viisakalt väljendades on neil potenstiaali ja maha kanda ei saa neidki enne, kui bänd laiali läinud. Ma näen, et olen lootusetu optimist). Ma ei paljasta, kellega tegu, lähen kuulan neid mõned korrad veel, enne kui otsustan.

Veel samatüüpi muusikat teeb The Bishops. Mõni laul on kohe väga hea. Üldiselt on arenguruumi. Aga võib silma peal hoida.

Ja klassikasse tasub alati investeerida. The Velvet Undergroundi olen juba ammu valmis ostma, pole poes silma jäänud veel. Aga nüüd oleksin valmis ka Magazine’i ostma ja My Bloody Valentine’i. New York Dollsi suhtes on mu arvamus suht madal. Mõni lugu kannatab kuulata, mõni mitte. Nick Cave’i võiks osta. Iggyt võibla. Pulpi mõnd vana albumit, oleks hea nostalgiline. Oasist – ma hakkan Oasisesse sisse elama, mõni varasem album läheks kohe täitsa hästi.

Noh, et siis ostukäruga plaadipoodi rallima!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: