Uskumatu, et Arctic Monkeys on juba seitse aastat koos olnud. Uskumatu, et juba kolm albumit on väljas. Ja veel lugusid lisaks / EPsid. Bänd, mis mind juba kolm korda on üllatanud. Iga albumiga. Ma viimast albumit lihtsalt ei viitsinud kuulata, tükk aega võttis, kuni vaevusin. Ma ei tea, polnud tuju. Kui hakkasin kuulama, siis muutusin rahutuks. Polnud ühtki haaravat lugu. Ja kui kogu aeg next nuppu vajutasin, sain aru, et pole õige aeg kuulata. Ja tuju ei tulnud ega tulnud. Ühel õhtul sattusin bussis kuulama. Ma teadsin küll, et pidi täitsa hea album olema, selline teistsugune ja sünge – no oligi, aga ikka üllatusin, sest ta oli nii hea. Kõlab ikka nagu Arctic Monkeys, aga täiesti teistmoodi kui eelneval albumil. Naljakas seis on praegu tolle albumiga. Intellektuaalselt tunnistan, et see on väga hea album, aga emotsionaalset kiindumust otseselt ei ole. “väga hea, aga mitte mulle” – see on tegelikult üsna sage kategooria mul.
Cornerstone ja Crying Lightning ongi hetkel lemmikumad (ja vähemal määral Dance Little Liar). Cornerstone kõlab peaaegu nagu singel. Kuigi see album on rohkem album album kui singlite album.
Humbugi fotod. Ma pole ammu midagi nii nauditavat näinud. Ilusad huvitavad pildid, hingega.
Ja hello(!) Alison Mossharti lisavokaalid Fire and Thudil?!!! Tegelikult see lugu jäi mulle kõige esimesena kõrva, sest see sobiks päris hästi Northern Stari kitarripsühhedeelia kogumikele. Tolle pisikese põneva plaadifirma vedaja tundlad tunnetavad nii mõnegi tulevikusaundi ära! Või pigem sedapidi, et mida kuulajad kuulama tahavad hakata. Ta on nagu maa-alune tuulelipp. Ok, see võrdlus jooksis küll täiesti liiva. Ta on nagu sond, mis… Ta on nagu ultraheli, mis ütleb, mis muusikamaastikule pea sünnib. Sobib?
Bändidest, mis endiselt meeldivad, võib mitu korda kirjutada. Ma ei mäleta, mitu korda Let’s Wrestle’ist juba juttu on olnud. Ilmselgelt mitte piisavalt.
Parim on nad elusalt
Ja seda videot polnud ma varem näinud
Mulle meeldib nende muusika – nii sõnad kui kõla ja eriti see, et kõik nende lood on meloodilised ja meeldejäävad. Nad on tõeliselt punkrokk – teevad oma bändi armastuse ja rahuloleva muhelusega. Nad ei ürita olla popid ega coolid ega ilusad välja näha. Nad on tegelikult ka andekad. Ja ma defineeriks andekust sellena, et nad teevad Oma Asja – noh nad on ilmselgelt väga põnevatest vanadest bändidest mõjutatud aga tulemiks on siiski äratuntavalt nende oma saund. Neid kontserdil nähes valdab puhas rõõm ja vabadustunne – kõik on võimalik, iial ei tea, mida WPG ütleb või ette võtab, aga võid olla kindel, et see tuleb südamest, mitte hirmust ebapopulaarne olla või üleolekutundest kohaletulnute või muusika suhtes. See ongi punk. Nad jagelevad sõbralikult omavahel laval ja suhtlevad vabalt publikuga, kes on ju tegelikult sõbrad, kellega sa veel tutvunud pole.
Noh, hakkas mu jutu peale okse üles tulema? Kuss! Minge maadelge parem!
Nüüd siis – nagu mitu kannet tagasi lubasin – The Kinksi rokkivad lood.
the kinks – you really got me
Tsipa viletsa kvaliteediga video on see, ei kuule häste Dave Daviese kitarrisoolot, mis on ülimalt äss. Mul ei tule hetkel kedagi teist meelde, kes Dave’i kitarrisoolostiili nii kõvasti kopeerinud on kui musjöö Carl Barat, mis on aga minu jaoks väga õnnelik juhus, sest mulle meeldib nende mõlema kitarrimängustiil.
the kinks all day and all of the night. live, Shiding 1965
Haa, siin kõlab Dave nagu pungi vaarisa! Või noh lugu kõlab nagu prelüüd pungile.
The Kinks – 20th Century Man. “Muswell Hillbillies” album.
See saund meenutab mulle midagi/kedagi. Ilmselt The Who’d. The Jam’i?
The Kinks – Dead End Street
See kirstuvideo jant…tea kas Oasis tegi tribüüti Kinksidele?
The Kinks – Big Sky – Album: The Kinks Are The Village Green Preservation Society, 1968, Written By Ray Davies
Kui seda lugu kuulan, heijastub mõnikord Black Sabbath. Võibla asjaga, võibla asjata. Keda te kuulete?
Victoria – The Kinks – Live 1972
Selle loo albumiversiooni kitarrikäik meenutab mulle Noel Gallagheri ja Carl Barati mängustiili. Üks mu lemmiklugudest.
Aitab nüüd vist kah. Juutuubis pole eriti palju Kinksi videosid üleval. Igati kavalam mõte on poest albumeid luusima minna.
The Kills on intervjuudes küll maininud, et nad ei ole rangelt bluuspunk-üksus. Kui neid alguses kuulsin, mõtlesin küll automaatselt elektroonikale ja kui kummaliselt nad kõlavad. Aga kuidagi uinutas see pidev Velvet Undergroundi mainimine mu valvsuse ja juutuubis diskolikke kontsertesitusi silma ei jäänud. Ja nüüd siis juhtuski…kahtlustan, et nende märtsis ilmuv album valmistab ehk väikese šoki. Kaks lugu on uuelt plaadilt küll juba avalikkuseni imbnud, aga ma veel jõuan nendeni.
Täna pakun vaatamiseks nende muusikavideosid. Imago ja visuaal on selle bändi juures päris pagana tähtsad. Hince’ile ja Mosshartile lähevad need ilmselgelt korda, silmaga nauditavat nikerdavad nad ka ise. Bändi veebilehel on suht palju uudistada.
The Kills – Fried My Little Brains
The Kills – Love Is A Deserter
The Kills – The Good Ones
The kills video No WOW
I hate the way you love. Muusikavideoks maskeerunud dokk?
Shamblesitel tuleb uusi videosid nagu mustikaid peale rabaskäiku.
Eile siis ilmnes see video. Peaks ütlema, et elu ilma Shotter’s Nationita ei kujutaks enam ette. Enam ei oskaks toda albumit isegi iseloomustada ega karvustada. Mõningaid asju siin ilmas aktsepteerin ja võiks öelda, ka armastan, ilma mingisuguse kriitikameeleta. No mis sa minusugusega teed, ah?
