Mina EI saa aru, miks ta kõigile meeldib. No kõigile ei meeldi, aga paaaaliudele meeldib.
See lugu näiteks. Ei, ma ei ole seda kahe päeva jooksul umbes viisteistkümmend korda kuulanud.
Ja ütelge ausalt – kas te olete ELU sees nii nunnut intervjuud näinud???
No mitte ainult selle intervjuu põhjal vaadeldes aga üleüldse, kutt võidaks kõige nunnuma iseloomu tiitli muusikute hulgas. Mis ei tähenda muidugi, et ta oleks kõige parem inimene, aga väike võluv naga on ta sellegipoolest. Jaaamaitaha tema muusikalisi oskusi selle nunnudusega vähendada, aga kui nüüd täitsa aus olla…ma ikkagi ei saa aru kuidas…miks…aga ta meeldib inimestele.
…it’s wrong to wish on space hardware… mulle meeldib see laul. Kui ma oleksin võinud Billy Braggiga tutvuda ja vestelda, ega ma tast tol hetkel eriti teadnud ja mis ma taga ikka räägin. Aga nüüd ütleks tere vähemalt ikka. Hakkan tasapisi aru saama kui väärtuslik tegelane ta on. Ka muusikaliselt.
Olen natuke väsinud. Suvine Eestimaa puges põue ja ninna. Ilus, ta saadanas, küll on, kuid külm ja tuuline. Õnneks oli Stansteadi-suunaline lennuk piisavalt eestlasi täis, kes mu köhimisse ja tuterdamisse äärmiselt ükskõikselt suhtusid. Igatahes metroosse ma oma haledat kogu vedada ei tahtnud ja ka ilm oli ilus. Sest vaadake, londonlased ju ei tea, et Eesti suvi oli mu vastu nõnna jahe. Nad kahtlustavad õigusega esmalt seagrippi. Aga jah, energia on praegu all. Kuhugi ronida ei viitsi. Ma siis parem unistan veidi.
Jack Penate lillepotis - ma ei tea, mis kell ma siis kohale pean minema, et sisse saada – halastage!
Kieran Leonardit pole ammu näinud. Tunnen puudust ta vihastest tundlikest akustilistest esitustest.
Tore oleks mõelda, et kohtan mõnel kontserdil kedagi, kes sinna sattunud tänu mu kirjustustele. Ah mis sa unistad melomaan! No igastahes kui siiski ükskõik mis pühapäeva õhtul end Londonist plaanideta leiate, jätke mulle sõnum ja üks salajane randevuu võib teoks saada. Jaajah, ma kutsun teid lihtsalt igapühabaühtusele kontsertkoosviibimisele muud ei midagi. Aga see on midagi erilist, selles võite kindel olla. Kes teab, kauaks seda kontsertsarja veel jätkub. Kiirustage! Tulge Londonisse.
Teoorias on see bänd minu jaoks midagi üle mõistuse maagilist. Jäin nende Desperate Youth, Blood Thirsty Babes‘i kuudeks lõksu. Tõenäoliselt üks vähestest, kui mitte ainuke album, mis minuni tervikuna jõudnud ja tervikuna mõju avaldanud. See oli mõned aastad tagasi.
Return to Cookie Mountain jõudis minuni tükiti. Täheldasin bändi kui terviku ja nende heli ja loomingu terviklikku arengut ja kiitsin heaks, aga südamesse jäi siiski esimese šoki andnud DYBTB, kuigi uuel albumil oli hitte rohkem ja lugude üldine tase arenenum.
Dear Science. Ahastamapanevalt head lood. Külgekasvajad. Panete tähele, kuidas ma pole ikka veel sõnagi kontserdist kirjutanud? Hea kontsert oli, aga midagi jäi elamusest puudu. Võib ka minus asi olla – mulle ei meeldi teatud suuruses kontserdid. Seal, kus tara on publiku ja esinejate vahel – jube raske on lavalolijal seda tõeliselt ületada, ja ei piisa vaid füüsilisest võimlemisest, vaimset ühendust on vaja. Oleks arvanud, et TVOTR saavutab selle mängleva kergusega, aga võta näpust!
Igatahes, neisse lugudesse on mu ajukeemia armunud:
Camden krool on täies hoos. Ilus ilm + chillivad inimesed + muusika = festival. Kuigi Camden Crawl toimub 40s esinemiskohas Camdeni linnas (ma mõtlen Londonis asuvat Camdeni linna/linnaosa), ütleks mina, et see on festival, mis festival. Camdeni vibe on niigi selline boheem-pidulik, just selline, nagu oleksid…mujal. No muidu on seda nodi vaatamist ja koperdavate-pildistavate turistide otsa mitte-komistada-püüdmist. Täna seda kohe üldse ei olnud. Ma ei tea kas, turistid taandusid, kuna festivalil käijad võtsid tänavad üle või võideti nad festivalitajate poolele üle. Mine sa tea.
Esimese päeva lõpuks ma ütleks, et väärt üritus on. Olin küll tsipa skeptiline, sest korraga jõuab ainult ühte kohta ja siis bändi peale on pileti hind ikka kõrge ja mis festival see siis on. Aga ei ole midagi hullu!. Kui vaid jaksu jätkub jõuaks päevas viiele üritusele vabalt. Mina, selline suht laisk inimene, jõudsin päevas viiele üritusele. Usinamad ja vastupidavamad jõudsid kaheksale-üheksale üritusele päevas. Ja kui tõesti festivalipassiks raha ei jätku, tasub ka niisama Camdenisse festivali paiku sattuda – väga palju põnevat toimub ka väljaspool ametlikku festivali ja täiesti tasuta.
Ma jõudsin Edinboro Castle’is toimuvale Who Killed Bambi Pop Quizile ja sain palju targemaks. Sellele sadas juhuslikult sisse The Madness. See oli natuke kreisi.
Siis jõudsin The Electric Ballroomis esinevale The Von Bondies‘ele! See oli paras šokk. Kavalehel oli nende nimi valesti kirjutatud ja ma ei näinud seost. Ja pealegi ma ei teadnud, millised nad välja näevad, nii et alles mitmenda loo peale jõudis kohale kellega tegu. Puhas rõõm niisuguse bändi peale kogemata sattuda.
Siis jõudsin Kokosse Art Bruti vaatama. Eddie Argos on muidugi fenomen, aga seda ma ei oodanud, et terve bänd nii animeeritud ja lahe on. Väljusin sellest võitlusest õlle ja sinikatega kaetuna, seisin teises reas ja mu selja taga oli aktiivne mosh pit ja Eddie ise ronis rahva sekka ja hoidsin hinge kinni, et ta kätest kantuna minu pea kohale ei jõua, sest mina oma jõuga küll sellist suurt meest pea kohal hoida ei jõua.
Siis jõudsin Dingwallsi Kitty Daisy & Lewise viimasteks lugudeks. Ei sihtinud, ei teadnud tahta, aga läheks nüüd neid uuesti vaatama kui võimalus avaneb. Link videole. Soovitan tungivalt sellele vajutada.
Siis jõudsin tagasi Kokosse Echo and the Bunnymenile. Koko oli NII täis ja ma olin juba väsinud, nii et jäin püstijalu magama. Andsin alla ja läksin koju.
Aga on olemas üritused lõunast saadik ja hommikul kella 4ni välja. Nii et täitsa…
Homsete esinejate kohta ringleb paar väga mahlakat kuulukat. !!!!! Eriti üks kavaväline esineja – ei tea veel kus ja pole ka kindel kas, aga mine sa tea, äkki toimub ja äkki satun peale.
* pealkiri… Mul hakkab 80ndate hiphopi isu peale tulema. Nädala alguses kuulasin juutuubis videosid, ka NWA Straight Outta Compton läks peale. Pop/pub quizil on sama oluline kui võit, sama oluline kui osalemine, sama oluline kui õlu ka võistkonna nimi. Straight Outta Camden oli kellegi kenjaalne leijutis.
Muide, täna oli mul teine järjestikune kontserdiõhtu, homme ja ülehomme on kolmas ja neljas. Aga eilsest kontserdist tahaks ka veel kirjutada, kui mahti saan.
Kuulan muusikat ja kraamin. Paberi- ja muud majandust. Dokumendid-kohustused-piletid-broneeringud-maksud-load-jne. Minemavisatud ümbrike hunnik on lihtsalt meeletu. Elagu bürokraatia! Oh neid britte küll. Aga siis on ka lasu paberitükikesi peale kirjutatud aadresside, abstraktsete kaartide, bussiliinide numbrite, telefuninumbrite ja kommentaaridega. Kus-mis-kes Naljakas on, et mul on enamus kohtades, kus viibin, tunne, et olen seal juba olnud. Sest et olen!
M ütles täna messengeris, et “mõtle, nädala pärast olen juba Londonis”. Jaa! Ma muide oma kraamimise käigus leidsin kahed-kolmed kontserdipiletid. Nagu olin mingil kombel ära jõudnud unustada. 24ndal Blood Red Shoes ja novemberis The Kills! Üks kontsert, mida tõesti suure ärevusega ootan. Võibla natuke liiga suure, pettun veel niimoodi. The Kills esitas eile Jonathan Rossis “Last Day of Magicu”. Täitsa hästi kõlas.
Teisipäeval on ilmselt DPT viimane Londoni kontsert. Sinna ma ei lähe. Lähe ühele teisele üritusele, ee, ma tean küll nime aga ma ei ütle (ei mäleta). Peaks hea olema.
M on nädalakese siin, ja see nädal peaks üsna kreisi olema. Nii palju tahaks teha ja näidata. Kolm kuud nädalakesse sisse pakkida hmm, mitte eriti võimalik. Tea, kas ikka jõuab Londonist välja minna. Nüüd võiks kirjutada alternatiivse Londoni turismigiidi.
Mida anglofiilist melomaan sõbrale soovitaks? Hea küsimus. Ega midagi väga soovitada ei saa, millest ise ei tea. Teeme alternatiivsed soovitused, eksole? Mina seda klassikalise turisti rida kunagi ei armasta.
Kui on ilus ilm, ajan su parki. Kõlab nagu klišee, aga Londoni rohelus ja pargid ei vääri ninakirtsutust. Mitmeid ilusaid parke on, isegi pole kõikjale jõudnud. Hirmsalt häid asju olen kuulnud Hamstead Heathist. Regent’s Parki, Primrose hilli otsa tasub minna – armas. Aga koogi võtab seni Alexandra Palace. Vaade nagu Sacre Coeri ees, ainult natuke jääb alla. Oh issand, mulle just meenus, kes seda ütles (mees, nagu klišee muidugi – vastused postkaartidel ja ma eitan kõike!). Ja ilusa ilmaga võib täitsa Kensingtoni kanti nina pista ja välikohvikus tassikese võtta, siis ei hakka see luksus väga vastu ja heaolutunne võib peale tulla sügavamate süümekateta. Ära jummala eest Oxford Streetile mine – miks sa seda peaks tegema? Ummikud ja igavad poed. Kui just osta tahad, mine Ida-Londonisse – hulga odavam. Või Camdenisse – huvitavam. Huvitavaid poode: rõivad > Beyond Retro (Sohos ja Ida-Londonis) ja olen juba tükk aega Camdenisse riideid ostma minna tahtnud, äkki nüüd õnnestub. Muusikapoode > Rough Trade (idas ja läänes, aga lähme läände), Notting Hillis on pisikesi vinüülipoode ridamisi millegipärast, seal on tore vahel õhku nuusutada. Linnaosadest oskan põhiliselt põhja poole jäävaid soovitada. Kõigepealt Muswell Hill – nii nunnu ja ilus ja kihvtid vaated, teha seal väga palju pole, noh kohvikuid ja pubisid muidugi on ja mõni kontserdipaik kaa. Camden natuke, kuidas öelda, no ma ei oska öelda, tsipa sordid? Mitte halvas mõttes. Ja Ida-Londonis (E1) tasub õhtul välja minna. Hipimad hilbud selga või siis mitte, keegi pahaks ei pane.
Ohhoo, nüüd siis suuremat sorti postitus. Kui tahta igat festivalil nähtud bändi kajastada. Ja ma arvan, et tahan. Eeldan, et te kuulete sellest festivalist esimest korda. Mitte ainult selle tõttu, et arvan oma lugejaskonda briti festivalide teemal täiesti informeerimatu olevat (pole hullu, ma ise kaa), aga antud festival toimus nimelt alles teist aastat. Aga täiesti arvestatav ja festivalimõõtu festival. Lugesin kuskil üritusest, mis nimetab end festivaliks, kuigi lavasid või esinemispaiku on üks, ja toimub ühe päeva. No Field Day kestab ka vaid ühe päeva, aga lavasid on viis, kui mitte rohkemgi. Ja FD’l on teisigi häid omadusi. Asukoht – Londonis (noh minu koordinaatide pealt vaadates on see eelis). Hind – alla 30 naela, mis on umbes kolm-neli korda odavam kui odavad festivalid. Ja ütleks, et esinejad on eelis, mis eelis.
Ütleks, et kõik oli olemas, mida ühelt festivalilt oodata – isegi sitt ilm. Kui veel midagi teada tahate, minge veebilehele, küsige minult, hoidke keel hammaste taga, minge ise tuleva suvi kaema – lahendusi kui palju.
Mulle ütles esinejate nimekiri esialgu suht vähe. Mõned nimed kargasid küll silma, näiteks Foals, Mystery Jets, Fionn Regan, Laura Marling, Lightspeed Champion ja Howling Bells. Siis tutvustati mind veel nii mõnegi esineva bändi muusikaga ja hakkas juba looma.
Mystery Jetsi laulja oli kahjuks veel haiglas, mille peale kurvastati massiliselt. Ilmselt oleks nad Foalsi kõrval peaesinejad olnud.
Nüüd siis nähtud bändid kronoloogilises järjestuses (teen hiljem ka paremusjärjestuse).
Magistrates NME peediväljade telgis, mis oli rahvast paksult täis, sest vihma sadas ja kaks peamist lava olid vihmavarjuta. Üsnagi tüüpiline NME bänd. Aga nad polnud viletsad. Laulja hääl ja laulmisviis meenutas Robin Thicke’i või mistasnimioligi. Oli igatahes ebanormaalselt souline taolise bändi kohta.
Howling Bells alustas pealaval korralikus vihmas. Tegid lühikese aga nauditava seti. Olin rahul. Ja olen parasjagu nende lainel. Ei üllataks, kui lähen pea poodi nende plaati taga ajama.
Emma Pollock Homefires laval. Nägin kõiges poolteist lugu aga kõlas häste.
Wild Beasts pealaval. Mu muusikaline informeerija ootas väga nende esinemist, aga polnud nende päev, valmistasid pettumuse. Mina ei saanud üldse aru, mis muusika see veel on.
Laura Marlin pealaval. Jäime baarist tulekuga hiljaks ja visuaali lavaga oli vihmavarjude ja distantsi tõttu raske saavutada. Laura on hullult populaarne, ütleksin. Ja nii palju kui kaugelt kosta, esines stabiilselt hästi.
Oma vigadest õppust võttes pressisime Of Montreali jaoks pealaval täitsa ette. Oli väärt tegu. Olin kergelt nendega tuttav, väga hullult peale ei läinud. Meenutas kergelt elektro indibände, mida viimasel ajal esile on tulnud. Of Montreal on veidi mahedam ja mitte nii popilik. Kõlalt. Aga mitte lavašõult. Vabalt festivali nauditavam ja campim lavašõu. Videotest pole hästi näha laulja verega määritud kitarr (tegi näpu katki), mille ta esinemise lõpuks tükkideks peksis (märgiks auväärselt ära esimese oma silmaga nähtud kitarripurustamise), sädeleva puruga täidetud õhupallid, mida maskides miimid publiku kohal õhkisid ja aegluubis võitlev tiiger ja miim.
Lightspeed Champion pealaval. Mul olid ta suhtes kõrged ootused ja need ei täitunud. Esines hästi, aga ta lood ei mõjunud suurel laval, miski jäi puudu. Ta rokkis ja annaks talle väiksemal laval kunagi uue võimaluse.
Meeldivalt üllatas Efterklang Homefires laval. Kaheksaliikmeline skandinaavia bänd sinna Jonquili ja Sigur Rósi vahele. Väärt värk, väga tore esinemine.
King Kreosote’i soolo-esinemine koos sõbraga Homefires laval. Suurepärane Fantastilised lood, suurepärane esitus ja meeleolu.
Viimane lugu: kaasalaulmisklassika!
Misiganes juurvili seal püksisääres oli, lennutati loo lõppedes rahva sekka. Keegi püüdis selle kinni ja sai pühapäevaks menüü substantsi tervele perele.
Fionn Regan Homefires laval. Kuskil ajusopis vilksas mõte, et Foals on samal ajal pealaval. Vilksas läbi ja läinud ta oli, tahtsin Fionni tõsiselt väga-väga näha. Ja Fionn oli hea.
Peamiselt esines soolo oma akustilise kitarriga, mõned lood bassisti ja trummariga.
Hoidis peamiselt omaette, ei suhelnud suurt publikuga, isegi ei naeratanud kuni viimase looni, mil lava ette turva selja taha koomuskit tegema ronis.
Nüüd siis nähtud esinejad nauditavuse järjekorras:
Fionn Regan – tekitas suurima vaimustuse
King Kreosote – ilus muusika, suurepärane meeleolu
Howling Bells – ei saa parata, olen fänn ja esinemine oli hea, ilmast ja suurest lavast hoolimata
Efterklang – muusikaliselt kift
Of Montreal – parim šõu, nauditav muusika
Magistrates – polnud sugugi viletsad, tore esinemine
Emma Pollock – ilmselt oleks reastuses kõrgemal kui oleks rohkem näinud
Laura Marling – distantsi tõttu lavast ei tekitanud erilisi tundeid
Lihtspeed Champion – tsipa igavavõitu
Wild Beasts – lihtsalt veider
Suurimad üllatajad: King Kreosote (veel parem kui ootasin), Of Montreal (väärib varasemast rohkem tähelepanu) ja Efterklang (varem ei teadnud, nüüd tahan teada).
Natuke hambad ristis pongestamise tunne on, sest on teatud tahtmine kõike nähtut dokumenteerida. Aga kui te mu märkmikku näeksite, vangutaksite ka pead nagu mina. Täna on raske südamega puhkepäev, et homseks mitte-muusikaga seonduvaks reaalsuseks värske ja terve olla. Aga õhtuks on plaanis muusikaga seonduv reaalsus, oo jaa. Eilsest muusikaelamusest nüüd.
Kontserdipaigaks Ida-Londoni MacBeth. Esinejateks Gossamer Albatross, Left With Pictures ja Jonquil. Võibla ainult viimane nimi ütleb teile midagi, võibla mitte. Mulle oli nimi vähemalt tuttav. Armas intelligentsem (folgilikum) indi muusika. Head/normaalsed esitused kõigilt, aga tõsiselt positiivse ja sügava mulje jättis Left With Pictures, eriti oma esimese ja viimase looga, mille tarbeks nad lavalt alla rahva sekka hüppasid ja nood lood täiesti akustiliselt silmavalgete välkudes esitasid.
Esimese loo salvestasin (mingit valgustust polnud, seega pime pilt, vabandused), viimast püüdsin suu lahti silmade-kõrvadega aju kõvakettale salvestada (aga väga vist ei õnnestunud). Ja viimane lugu oli veelgi muuljetavaldavam kui esimene. Mitte-akustiliselt on nende lood tsipa teise vungiga, rohkem heatuju-bandelikumad.
Jonquil oli põhimõtteliselt peaesineja. Tunnen, et ei olnud piisavalt ette valmistatud, et nende esinemist täielikult hinnata (tund aega enne kontserti albumi ühe korra läbi kuulamine pole kõige adekvaatsem lähenemine. aga. parem kui mitte midagi). Praeguse seisuga eelistan nende muusikat salvestatult kuulata. Olen veendunud, et on paljusid, kes minuga ei nõustuks. Aga siin blogis nad sõna ei saa. Maitseks, palun:
Söön Lemsipis leotatud sidruniviile, higistan palavusest ja Paratsetamolist, kuulan Kierani lugusid, lesin voodis ja murran pead, kuidas tunni ajaga blogikanne valmis kirjutada, end rohkem inimese moodi tunda ja uksest välja sudida. Järgmine kontsert ootab, eelmisest aga veel kirjutamata.
Eelmine kontsert oli Kieran Leonard (ja Louisa) tillukeses klubis Sohos. Ja kui ma ütlen tillukeses, siis ma mõtlen pisimais, kus elu sees käinud olen. Kieranit olin kaks korda varem soojendajana näinud (Louisa saatis teda ühel neist kordadest) aga soojendajana ei tekitanud ta mus mingeid tundeid peale mõtte, et ta akustiline kitarr on suurepäraselt võimendatud (nii head heli tavalisest akustilisest kitarrist pole ma enne ega pärast kuulnud) ja et ta on täiesti tänamatus situatsioonis, kuhu ta lihtsalt ei sobi.
Klubi aga oli umbes nii suur kui vanaema korter, võib-olla natuke suurem. Ja sinna ta boheemlaslik maniakaaldepressiivne folgilik lugulaulsus sobis nagu rusikas silmaauku. Sellest ajast peale on mul ta lugudest sõltuvus. Õhtu ise oli väga armas. Poole kümne paiku alustati esimese setiga, siis oli vahe, rahvas valgus tänavale õhku hingama. Täpselt kell üksteist esinemine jätkus, meeleolu oli vabam ja lugude hulka eksis Kierani enda omade kõrval ka Dirty Pretty Thingsi “9 lives” ja Dylani “Like a rolling stone”, millele ta täiesti au tegi (mulle jõudis kogu loos sisalduv emotsionaalne ampluaa alles tolkordsel kuulamisel kohale). Esitusele tuli ka üks äsja kirjutatud lugu, mille kohta ütles ta, et see on ta sõbrale. Vihjeks ütlen, et sellele noorsandile on varemgi üks sõber loo kirjutatud.
Ja siis silmas Kieran klaverit ja otsustas ühe pika loo sellel esitada, tegemata välja baaridaami protestidest, et see klaver on täiesti häälest ära, teine klaver eestoas on tsipa etem. Louisa häälestas siis oma viiuli sobivalt häälest ära ja lugu algas.
Kui mu mälu mind ei peta, oli see õhtu viimane lugu. Kui huvi ta vastu, palun klõpsige aga temakosmost ja palun, isegi korralik video on tal olemas:
