ma lihtsalt ütlen (et Jamie T esineb)

Jamie T ümberajastatud tuuri piletid on müügil. Vauts! Tõsiselt kiirelt lähevad! Oleks pidanud oktoobris ja nüüd tuur olema aga poiss oli haige. Londoni Brixtonile lisati lisakontsert, mille piletimüük algas kaks tundi tagasi. Oletan, et see müüb ka kähku välja.

Arvake, kes läheb?

Graham Coxon – The Roundhouse

Vabandan vahepealse eetrivaikuse pärast. Palju on vahepealsetesse nädalatesse mahtunud kõikvõimalikke kultuurisündmusi. Kirjutada pole üldse jõudnud.

Vahepeal nähtust väärib mainimist Graham Coxoni kontsert The Roundhouse’is. Minu esimene visiit sellesse hoonesse. Mõnevõrra väiksem kui ette kujutasin, sellegipoolest liiga suur sellise kontserdi jaoks. Kaugel rõdul istudes oli heli ikka sitt mis sitt. Soojendas Esser, kellest ma midagi ei tea peale selle, et väidetavalt on nad Essexist ja paar nende lugu on täitsa lahedad. Ahjaa, tegu oli iTunesi kontsertite sarjaga, millele oli võimalik pileteid võita aga mitte osta. Mina sattusin sinna tegelikult +1′na, ega tea kogu värgist midagi. Oleks ma teadnud, oleksin võibla okkad püsti ajanud – mul pole iTunesiga sooje suhteid. Ja et Coxon sellisse nalja end kaasata on lasknud… aga igatahes pidi siis olema Coxoni soolokontsert. Mis on suht lai mõiste. Lood peamiselt Spinning Topilt. Aga laval täis bänd koos kahe taustalauljaga. Mu kaaslane nurises, et see pole ju soolokontsert. Mina nõustun laiema definitsiooniga – need on lood tema soololoomingust ja esituseks võib teisi isikuid kaasata. Graham ütles, et tema meelest kõlab paremini nii, ja mina nõustun.

Niisiis, istun rõdul viimases reas, torssis plekise lärmikvaliteedi üle ja üleüldse jäime teel kontserdile Camdeni troopilise vihmaiili kätte, nii et oleme vettinud ka veel. Ja sellegipoolest kuidagi märkamatult lummun. Aiva enam. Hea kontsert. Samas, mu kaaslane polnud üleüldse vaimustunud. Mõnedele inimestele on ikka raske meele järgi olla. Virises nii Grahami pooltonaalse laulmisviisi üle ja üleüldse. Aga mulle album jubedalt meeldib, või noh enamus lood sellelt.

Üldiselt oli publik väga tuim. Eriti Londoni kontserdi kohta ja oleks arvanud, et Coxon tekitab niigi ärevust a võta näpust. Ta võimles, vahetas akustilist ja elektrikitarri, tehnik jooksis laval edasi-tagasi, Graham oli nii püsti kui pingil, nii bändiga kui üksi, vahepeal mängis klarnetit kui ma ei eksi. Aga minu meelest väga võluvad meelelised lood tol albumil tal, väga kaunid ja seega ka kaunis kontsert oli.

TV on the Radio Brixtonis

Teoorias on see bänd minu jaoks midagi üle mõistuse maagilist. Jäin nende Desperate Youth, Blood Thirsty Babes‘i kuudeks lõksu. Tõenäoliselt üks vähestest, kui mitte ainuke album, mis minuni tervikuna jõudnud ja tervikuna mõju avaldanud.  See oli mõned aastad tagasi.

Return to Cookie Mountain jõudis minuni tükiti. Täheldasin bändi kui terviku ja nende heli ja loomingu terviklikku arengut ja kiitsin heaks, aga südamesse jäi siiski esimese šoki andnud DYBTB, kuigi uuel albumil oli hitte rohkem ja lugude üldine tase arenenum.

Dear Science. Ahastamapanevalt head lood. Külgekasvajad. Panete tähele, kuidas ma pole ikka veel sõnagi kontserdist kirjutanud? Hea kontsert oli, aga midagi jäi elamusest puudu. Võib ka minus asi olla – mulle ei meeldi teatud suuruses kontserdid. Seal, kus tara on publiku ja esinejate vahel – jube raske on lavalolijal seda tõeliselt ületada, ja ei piisa vaid füüsilisest võimlemisest, vaimset ühendust on vaja. Oleks arvanud, et TVOTR saavutab selle mängleva kergusega, aga võta näpust!

Igatahes, neisse lugudesse on mu ajukeemia armunud:

Straight Outta Camden* (Camden Crawl 2009 I)

Camden krool on täies hoos. Ilus ilm + chillivad inimesed + muusika = festival. Kuigi Camden Crawl toimub 40s esinemiskohas Camdeni linnas (ma mõtlen Londonis asuvat Camdeni linna/linnaosa), ütleks mina, et see on festival, mis festival. Camdeni vibe on niigi selline boheem-pidulik, just selline, nagu oleksid…mujal. No muidu on seda nodi vaatamist ja koperdavate-pildistavate turistide otsa mitte-komistada-püüdmist. Täna seda kohe üldse ei olnud. Ma ei tea kas, turistid taandusid, kuna festivalil käijad võtsid tänavad üle või võideti nad festivalitajate poolele üle. Mine sa tea.

Esimese päeva lõpuks ma ütleks, et väärt üritus on. Olin küll tsipa skeptiline, sest korraga jõuab ainult ühte kohta ja siis bändi peale on pileti hind ikka kõrge ja mis festival see siis on. Aga ei ole midagi hullu!. Kui vaid jaksu jätkub jõuaks päevas viiele üritusele vabalt. Mina, selline suht laisk inimene, jõudsin päevas viiele üritusele. Usinamad ja vastupidavamad jõudsid kaheksale-üheksale üritusele päevas. Ja kui tõesti festivalipassiks raha ei jätku, tasub ka niisama Camdenisse festivali paiku sattuda – väga palju põnevat toimub ka väljaspool ametlikku festivali ja täiesti tasuta.

Ma jõudsin Edinboro Castle’is toimuvale Who Killed Bambi Pop Quizile ja sain palju targemaks. Sellele sadas juhuslikult sisse The Madness. See oli natuke kreisi.

Siis jõudsin The Electric Ballroomis esinevale The Von Bondies‘ele! See oli paras šokk. Kavalehel oli nende nimi valesti kirjutatud ja ma ei näinud seost. Ja pealegi ma ei teadnud, millised nad välja näevad, nii et alles mitmenda loo peale jõudis kohale kellega tegu. Puhas rõõm niisuguse bändi peale kogemata sattuda.
Siis jõudsin Kokosse Art Bruti vaatama. Eddie Argos on muidugi fenomen, aga seda ma ei oodanud, et terve bänd nii animeeritud ja lahe on. Väljusin sellest võitlusest õlle ja sinikatega kaetuna, seisin teises reas ja mu selja taga oli aktiivne mosh pit ja Eddie ise ronis rahva sekka ja hoidsin hinge kinni, et ta kätest kantuna minu pea kohale ei jõua, sest mina oma jõuga küll sellist suurt meest pea kohal hoida ei jõua.
Siis jõudsin Dingwallsi Kitty Daisy & Lewise viimasteks lugudeks. Ei sihtinud, ei teadnud tahta, aga läheks nüüd neid uuesti vaatama kui võimalus avaneb. Link videole. Soovitan tungivalt sellele vajutada.
Siis jõudsin tagasi Kokosse Echo and the Bunnymenile. Koko oli NII täis ja ma olin juba väsinud, nii et jäin püstijalu magama. Andsin alla ja läksin koju.

Aga on olemas üritused lõunast saadik ja hommikul kella 4ni välja. Nii et täitsa…

Homsete esinejate kohta ringleb paar väga mahlakat kuulukat. !!!!! Eriti üks kavaväline esineja – ei tea veel kus ja pole ka kindel kas, aga mine sa tea, äkki toimub ja äkki satun peale.

* pealkiri… Mul hakkab 80ndate hiphopi isu peale tulema. Nädala alguses kuulasin juutuubis videosid, ka NWA Straight Outta Compton läks peale. Pop/pub quizil on sama oluline kui võit, sama oluline kui osalemine, sama oluline kui õlu ka võistkonna nimi. Straight Outta Camden oli kellegi kenjaalne leijutis.

Muide, täna oli mul teine järjestikune kontserdiõhtu, homme ja ülehomme on kolmas ja neljas. Aga eilsest kontserdist tahaks ka veel kirjutada, kui mahti saan.

Denmark street

Läksin lõunal Denmark Streetile kitarrividinaid ostma. Päike sirtsus ja linnud särasid, linn lõhnab kohati niidetud muru ja õite järele. Kesklinn, tõsi küll, enamasti mitte. Aga ilus ilus ilus kevad-, pea et suveilm. Muusikatarvete pood on üks väheseid, kus mul tõesti ostelda meeldib. Ja Denmark Street on nagu kitarritaeva minek. Mul oli vähe aega, ma isegi ei piilunud ühtegi kitarri, aga sellegipoolest oli tore. Käin tavaliselt kahes poes. Ühes, mis on ühes tänava otsas ja siis Hanksis, sest esimesest tavaliselt juhatatakse mind alati edasi Hanksi. No tuleb välja, et mul on spetsiifilised soovid. Ja täna juhatati Hanksist ka edasi, aga ma lihtsalt huvi pärast küsisin, pole plaani ostma hakata seda vidinat, nii et läksin tööle hoopis tagasi.

Astun esimesse poodi sisse. Neil mängis kõlareis Neil Young. Ma olin eelneval ööl just internetis Neili taga ajanud. Järgnes vestlus:

“Hello! Alright?”
“I’m alright. You?”
“Yeah, not bad. Stuck inside on this beautiful day. But I’m listening to Neil Young so it’s not all bad.”
“I just discovered Neil Young last week.”
“Good one.”

Ausõna. Ei pea isegi selliseid asju välja mõtlema. Buddhanaeratus mu näol.

Oh issand, Camden Crawl on juba ülehomme.

JG – fotogeniaalsust

Kui inspiratsioon peaks kaduma…

Welleri ja minu London

…on ses videos, ja meeleolu…nukker ja lootusrikas, masendav ja rõõmus. Ja muidugi see lõputu kommuutimine ja sagin, mis ühtlasi kurvastab ja rõõmustab

Paul Weller – Wild Wood

The Kills Astorias

Ilmselt seni mu kõige pikemalt oodatud kontsert.

Olen nende esinemisgraafikul ja piletitel juba üle aasta silma peal hoidnud. Ja siis Londonis resideerudes läks nende esinemise ja piletitega klappimine väga lihtsalt. Aga Astoria oli välja müüdud küll. Ja välja müüdud Astoria tähendab silgud-pütis kogemust. Jõudsin küll varsti peale uste avamist kohale aga vaatasin, et ei hakka parem ette enam pressima. Leidsin kõrge koha, kust lavaga hea visuaal ja kannatasin ära kaks soojendusbändi, mida ma enam elu sees näha ei taha. Selle pärast neid ei maini kaa

Mõtlesin, et vaatan, mis kell peaesineja alustab, aga selleks hetkeks oli telefoni taskust välja koukimine liiga suur ettevõtmine ja otsustasin, et umbes üheksa-kümme siis. Ma ei mäleta enam, mida nad mängisid. Kõiki, välja arvatud ühte lugu teadsin ja nad valisid need lood, mida ka mina tugevamateks peaksin. Naljakal kombel olen viimasel ajal kõigil kontsertidel oma lemmiklugusid kuulnud. Killsidelt tahtsin kuulda Kissy Kissy’t:

Aga täieliku üllatusena esitasid nad……………….Velvet Undergroundi. Väga julge lüke. Kui paljud bändid julgevad seda teha?

The Kills on selline, nagu üks bänd olema peaks. The Killsi esinemine on selline, nagu üks esinemine olema peaks. Ja võibla sellepärast, et nad annavad just seda, mida tahad, ei saa nendega rahule jääda. Aga nad on täiuslik popp-bluusibänd. Võibla ainus, võibla esimene, aga kohe kindlasti parim.

Let’s Wrestle Blow Up Metro’s

Möödund nädala kolmas kontsert. Aktiivne nädal oli.

Let's Wrestle, 2008

Ma ei mäleta, millal ma juba sellest bändist kirjutasin. Tundub, et ammu. Võimalik, et aasta tagasi? Neil tuleb uusi lugusi kuidagi visalt juurde. Aga vähemalt paar-kolm lugu on julgelt mu kõigi aegade lemmiklugude hulgas. No võibla mitte topp sajas, aga topp kolmesajas vaata et küll.

Et kõik ausalt ära rääkida…paar tundi enne kontserdi algust teatab sõber, et oled sa ikka kindel, et kontsert toimub, üks bändi liige olla arreteeritud…liikuva auto peal “surfamise” eest. Ahah. Normaalne siis. Jõuan siis klubi uste avamiseks Oxfordi tänavale, ühes käes Starbucksi wild cherry chocolate whatever ja teises wild berry muffin sugaroverdose ja hakkan kuulukaid levitama. Ei tea asjast midagi ei järjekorras seisvad noorsandid, ega turvamees uksel. Tunnen end jube tobedalt, aga vähemalt kontsert toimub – juhhei! Õhtul esineb neli bändi, saan kassas teada.  Detailidesse laskudes…ma räägin, sest mul on noored lugejad, nad ei tea, kuidas asi käib, ma siis seletan neile… Kui on selline pisemas kohas toimuv kontsert – vahel saab sinna isegi pileteid ette osta aga see ei muuda asja – küsitakse tihtilugu keda vaatama tulite. Siis tehakse nimekirja kriipsuke ja teoreetiliselt peaks see asja kaaluma kuidas bändide vahel pärast raha jagatakse. Igastahes kolmest ülejäänud bändist ei olnud ma midagi kuulnud. Aga auväärset äramärkimist väärib “The Late Greats”. Väga äss live bänd. Eriti äge trummar on neil. Ja enesele teadmata rääkisin taga enne esinemist juttu, kui uurisin bändi kohta nende turuleti taga. Ta mainis mõjutusi, mida ma ise poleks osanud pakkuda a no mis sa teed.

Ja mingi hetk sugeneb kõrvallauda juurde noormehi, ka üks pontsakas prillide ja dressipluusiga poiss – no ei oska pakkuda, kas täisealinegi. Ja räägib loo autolsurfamisest, mida kuulen katkendlikult pealt. Ma arvasin, et mõni bändi sõber, aga ei – tegu on Let’s Wrestle’i laulja ja kitarristiga. Nii et see oli veidi ootamatu.

Aga nad on elusalt väga head. Polegi ühelgi bändil õnnestunud pettumust tekitada. Mõtlen neid, mida enne esinemist teadnud olen. Ausaltöelda hirmuäratavalt kõrge keskmine tase. Eestis olen mitmel kontserdil käinud, mis on viisakalt öeldes täiesti sitad olnud. Müstika. Ma ei tea, miks bändid Londonis paremini esinevad. Hmm, kesse rääkis mulle, et Londonis on jube raske kontserdikohta broneerida? Et tase on nii kõrge. Igatahes. Läindlaupäevane kontsert oli täielik kompvek: üks meelisbändidest, head lood, hea elusesitus, pisike ruum, mitte väga palju rahvast, odav pilet, hea asukoht ja liberaalne fotopoliitika.

Võrdluseks Leonard Coheni kontserdi pilet, kus ma ei käinud, maksis 20 korda rohkem. Hea, et ma praktiliselt üldse ta muusikat ei tea, muidu oleks nägematajäämine masendanud. Aga ma kuulsin tast häid asju.

Emmy the Great Rough Trade’is

Möödund nädala teine kontsert.

Emmy the Great!

No, olgu, teeme kõigile elu lihtsamaks, ei kõnni ümber palava pudru – nimetagem tema tehtud muusikat siis anti-folgiks. Noor tütarlaps bändiga. Mulle meenutab millegipärast Maarja-Liis Ilusat. Kuigi Maarja-Liis pole Hong Kongist pärit ja ei tee folkmuusikat. Ja Maarja-Liis mind ei inspireeri. Kuigi mul on austus ta talendi ja artisti-karjääri otsuste vastu. Aga Emmy on midagi. Või noh paljud, kes teda kuulanud, ei mõista miks ta tuntum ja edukam pole. Mina ka ei mõista.

Igatahes järjekordne kontsert plaadipoes. Tasuta. Ilma erilise tunglemiseta. Üpris, ei isegi väga intiimne ja sõbralik.

Emmy the Great – Easter Parade

Ja sattusin sellise toreda asja peale Emmy videosid otsides – Black Cab Sessions. Ühendab endas paljut, mida armastan – elusat muusikaesitust ebatavalises situatsioonis, reisimist, Londonit, postkoode ja taksode vastu pole ka nagu midagi.

Two Steps Forward