Bändidest, mis endiselt meeldivad, võib mitu korda kirjutada. Ma ei mäleta, mitu korda Let’s Wrestle’ist juba juttu on olnud. Ilmselgelt mitte piisavalt.
Parim on nad elusalt
Ja seda videot polnud ma varem näinud
Mulle meeldib nende muusika – nii sõnad kui kõla ja eriti see, et kõik nende lood on meloodilised ja meeldejäävad. Nad on tõeliselt punkrokk – teevad oma bändi armastuse ja rahuloleva muhelusega. Nad ei ürita olla popid ega coolid ega ilusad välja näha. Nad on tegelikult ka andekad. Ja ma defineeriks andekust sellena, et nad teevad Oma Asja – noh nad on ilmselgelt väga põnevatest vanadest bändidest mõjutatud aga tulemiks on siiski äratuntavalt nende oma saund. Neid kontserdil nähes valdab puhas rõõm ja vabadustunne – kõik on võimalik, iial ei tea, mida WPG ütleb või ette võtab, aga võid olla kindel, et see tuleb südamest, mitte hirmust ebapopulaarne olla või üleolekutundest kohaletulnute või muusika suhtes. See ongi punk. Nad jagelevad sõbralikult omavahel laval ja suhtlevad vabalt publikuga, kes on ju tegelikult sõbrad, kellega sa veel tutvunud pole.
Noh, hakkas mu jutu peale okse üles tulema? Kuss! Minge maadelge parem!
Olen neist kakskorda juba kirjutanud. Nii et päris algusest ei alusta. Ja näinud olen neid kolm korda (hm teisest korrast on polegi kirjutanud aga teise korra pildid siin – mitte kõige paremad pildid, sest nad mängisid praktiliselt pimeduses, aga väga higine fantastiline hull kontsert oli, mingid jaapanlased läksid hulluks).
Viimatine kolmas kord tähistas nende debüütalbumi ilmumist.
Olen seda mõnda aega kuulanud ja kui tahate ainult mõne loo kaupa muusikat neilt osta…ma ütlen kohe, parem ostke kogu album. Riburada niikuinii ostate lõpuks kõik lood ja tahate juurde. Ma ainult ütlen. Aga kui kahtlete, millistest lugudest alustada.. teine, kolmas, viies, kuues, üheksa-kaksteist, neliteist.
Kolmanda kontserdi pildid. Esinesid koos plaadifirma-kaaslaste Your Twentiesega. Väärib ka tähelepanu. Üleüldse, Stolen Records väärib tähelepanu.
Võibla revideerin veel kunagi toda albumit loo kaupa. Kõik on võimalik.
Oleksin pidanud arvama, et ta ka üks Jonathan Rossi adopteerituid on. Intervjuu ja laul esimese albumi ajast. Ta ikka on Laulja suure L-iga. Poleks iial kujutanud lugu “I heard love is blind” sellisena. Albumil on see igati hoopis teistsugune. Kuradi andekas plika.
Jee! The Kills’i Midnight Boom on väljas. Ja mulle meeldib. Ongi elektrosem (ja julgen ma seda sõna kasutada? popisem). Vähem räpast võimendimürisevad deltabluusi, aga eks neil vist midagi üle ei jäänud, kui edasi liikuda. Vähese kuulamise järgi ütleks, et pooled lood on tugevad, pooled nõrgad.
Üks ilgelt hea ülesastumine teles:
The Kills – Cheap and Cheerful. Live at Jools Holland February 29th 2008
Teine lugu ka Jools Hollandi saatest:
The Kills – U.R.A. Fever
Paar sõna Jamielt ja ma nõustun täielikult Alisoni teguviisiga (ma keriks end diivanile lausa kerra ja laseks laugudel kinni kukkuda…norskaks ilmselt ka, aga vaikselt)
THE KILLS: Driving Out The Starving Artists
Aga nüüd siis arhitektuurist tantsimise juurde. Parafraseerin kedagi (ei mäleta, keda, ja ilmselt valesti), et muusikast rääkimine on sama hea kui arhitektuurist tantsimine. Ma paar kannet tagasi vingusin, et ei tea ma muusikast mitte midagi. Ei tea, jah! Ja siis vaatasin, et ohhoo, Guardianil on ka podcaste‘id. Kuulasin eile podcaste’i Carbon/Siliconiga. Muhedad vanamehed. Filosfeerisid muusika ja käega katsutavate ja katsumatute helikandjate üle ja mille iganes veel. Ja siis hoiaksin veel Lightspeed Championil silma peal.
Dirty Pretty Things hakkab jälle koomast välja tulema. Kontserdivabast olekust ma tahtsin öelda. Viimati esinesid nad oma kuus kuud tagasi. Selle aasta esimene kontsert toimus 22. veebruaril Pariisis. Ja kohalviibinud kinnitasid, et poistel tuleb endiselt hästi välja, pole “seda” ära kaotanud ega midagi. Rõõm kuulda. Ja rõõm kuulda mõningaid uusi lugusid. Mõned neist kindlasti satuvad juunis ilmuva teise albumi peale. Kuid kuna sinna nii palju aega on, on bänd ähvardanud vahepeal oma kuludega EP välja anda. No ma usun, et nad seda väga-väga tahaksid, aga veidi kahtlen, kas see tõesti juhtub.
Minu lemmikuim uutest lugudest – Fault Lines (hoiatan! pilt hüpleb hullult, aga heli on ok):
Samas on ka see uutest lugudest mu lemmikuim – This is where the truth begins:
Ma ütlen ausalt: ma ei tea, kuidas sellest bändist kirjutada. Kui miski ikka väga meeldib, on sellest võimatu rääkida end lolliks tegemata. No las siis muusika mängib.
the kills – gypsy death and you
from rosilde radio (backstage on the roskilde festival) JULY 2003
The Libertinesi Baby Shambles sessiooni lindistuste parim lugu minu arvates. Kaks aaaaaaastat on see juba olnud mu lemmiklugu. Ja Youtube’i ilmnes see vaid nädalapäevad tagasi. Millllline kokkusattumus, et ma seda nüüd sealt otsima sattusin!
The Libertines – I Got Sweets. Live at Rhythm Factory. (ilmselt 2003. aastal)
