Ostsin täna millegipärast ajalehe. Jah, ma olen tõesti hämmingus selle üle. Sest mul on posu, kuhi, lade lugemata kirjavara – tasuta ajalehti, raamatuid, mis alles ostsin odavmüügist (pst, ärme sellest räägi. veel mitte, aga need on muusikateemalised, nii et kunagi võibla neist veel kirjutan). Täna siis otsin The Independenti. Plaan on kõik suuremad (ja miks ka mitte väiksemad) ajalehed-ajakirjad kunagi põhjalikumalt läbi sirvida. Lehe põhiosa nagu päevaleht ikka, aga vahel 16leheline meedia lisa. Seal juttu mixteibi nostalgiast, mida mina eriti ei jaga, kuigi tegin neid hiliste üheksakümnendateni välja. Aga tegin neid vajadusest, mitte armastusest, nii et andke mulle digi-ajastu iga kell. Aga leidsin artiklist igatahes jube armsa tsitaadi, mida plaasterdaks kuhu vaid saaks. Ma konteksti ei viitsi selgitada, aga kui keeruline seda välja mõelda ikka on? Igatahes, tsiteerin:
“I love you. Please love me. And if you can’t, at least acknowledge my impeccable taste in music.”
Muusikafriikide globaalne/geniaalne deviis. 
Kontserdiuudiseid praegu pole. Olen küll ühe augustis toimuva ühepäevase festivali pääsme omanik (kes ära arvab millise, saab endale! nali! ei anna ma midagi!) aga sinna on veel niiii palju aega.
Kuulasin ükspäev bussis pleierit ja sattusin selle loo otsa:
Robots in Disguise – “La nuit”
Hää, eksju? Tahan nüüd nende kontserdile minna.
