eilne Hecuba

…Mustpeade majas oli mu meelest täiesti õnnestunud. Ei saa, oska ega taha rohkemat tahtagi.

Ahjaa, ja plaadikeerutaja keerutas vahepeal O Childreni “Death of a Disco Dancerit”. Ei tea kas nad on nüüd kuulsad?

Veel mõni pilt.

täitsa ilma

 

Millest ma ilma jään.

Keerame nuga haavas…

No soola haavale kah…

Kellele ei meeldiks tasuta muusika – Adam Green

Adam Green on ühe uue loo tasuta allalaadimiseks oma kodulehele pannud – What makes him act so bad.

Ja kui keegi juhtumisi homme Londonis on, jumala eest, minge!

Adam on vana tegija, aga kui keegi tutvustust vajab, wiki aitab. Anti-folk, indie rokk oleks haledad märksõnad, aga nati aimu annavad. Ta on/oli saksakeelsetes riikides täitsa popp. Ilmselt selle tõttu, et sakslased ei saanud ta laulusõnadest aru. Ta on omamoodi fenomen. Pigem meelelahutaja kui lihtsalt muusik. Anti-poppmuusik omamoodi.

In the court of the Wrestling Lets’

Olen neist kaks korda juba kirjutanud. Nii et päris algusest ei alusta. Ja näinud olen neid kolm korda (hm teisest korrast on polegi kirjutanud aga teise korra pildid siin – mitte kõige paremad pildid, sest nad mängisid praktiliselt pimeduses, aga väga higine fantastiline hull kontsert oli, mingid jaapanlased läksid hulluks).

Viimatine kolmas kord tähistas nende debüütalbumi ilmumist.

In The Court Of The Wrestling Lets

Olen seda mõnda aega kuulanud ja kui tahate ainult mõne loo kaupa muusikat neilt osta…ma ütlen kohe, parem ostke kogu album. Riburada niikuinii ostate lõpuks kõik lood ja tahate juurde. Ma ainult ütlen. Aga kui kahtlete, millistest lugudest alustada.. teine, kolmas, viies, kuues, üheksa-kaksteist, neliteist.

Kolmanda kontserdi pildid. Esinesid koos plaadifirma-kaaslaste Your Twentiesega. Väärib ka tähelepanu. Üleüldse, Stolen Records väärib tähelepanu.

Võibla revideerin veel kunagi toda albumit loo kaupa. Kõik on võimalik.

Aga seniks lõbus tuuripäevik.

Graham Coxon – The Roundhouse

Vabandan vahepealse eetrivaikuse pärast. Palju on vahepealsetesse nädalatesse mahtunud kõikvõimalikke kultuurisündmusi. Kirjutada pole üldse jõudnud.

Vahepeal nähtust väärib mainimist Graham Coxoni kontsert The Roundhouse’is. Minu esimene visiit sellesse hoonesse. Mõnevõrra väiksem kui ette kujutasin, sellegipoolest liiga suur sellise kontserdi jaoks. Kaugel rõdul istudes oli heli ikka sitt mis sitt. Soojendas Esser, kellest ma midagi ei tea peale selle, et väidetavalt on nad Essexist ja paar nende lugu on täitsa lahedad. Ahjaa, tegu oli iTunesi kontsertite sarjaga, millele oli võimalik pileteid võita aga mitte osta. Mina sattusin sinna tegelikult +1′na, ega tea kogu värgist midagi. Oleks ma teadnud, oleksin võibla okkad püsti ajanud – mul pole iTunesiga sooje suhteid. Ja et Coxon sellisse nalja end kaasata on lasknud… aga igatahes pidi siis olema Coxoni soolokontsert. Mis on suht lai mõiste. Lood peamiselt Spinning Topilt. Aga laval täis bänd koos kahe taustalauljaga. Mu kaaslane nurises, et see pole ju soolokontsert. Mina nõustun laiema definitsiooniga – need on lood tema soololoomingust ja esituseks võib teisi isikuid kaasata. Graham ütles, et tema meelest kõlab paremini nii, ja mina nõustun.

Niisiis, istun rõdul viimases reas, torssis plekise lärmikvaliteedi üle ja üleüldse jäime teel kontserdile Camdeni troopilise vihmaiili kätte, nii et oleme vettinud ka veel. Ja sellegipoolest kuidagi märkamatult lummun. Aiva enam. Hea kontsert. Samas, mu kaaslane polnud üleüldse vaimustunud. Mõnedele inimestele on ikka raske meele järgi olla. Virises nii Grahami pooltonaalse laulmisviisi üle ja üleüldse. Aga mulle album jubedalt meeldib, või noh enamus lood sellelt.

Üldiselt oli publik väga tuim. Eriti Londoni kontserdi kohta ja oleks arvanud, et Coxon tekitab niigi ärevust a võta näpust. Ta võimles, vahetas akustilist ja elektrikitarri, tehnik jooksis laval edasi-tagasi, Graham oli nii püsti kui pingil, nii bändiga kui üksi, vahepeal mängis klarnetit kui ma ei eksi. Aga minu meelest väga võluvad meelelised lood tol albumil tal, väga kaunid ja seega ka kaunis kontsert oli.

TV on the Radio Brixtonis

Teoorias on see bänd minu jaoks midagi üle mõistuse maagilist. Jäin nende Desperate Youth, Blood Thirsty Babes‘i kuudeks lõksu. Tõenäoliselt üks vähestest, kui mitte ainuke album, mis minuni tervikuna jõudnud ja tervikuna mõju avaldanud.  See oli mõned aastad tagasi.

Return to Cookie Mountain jõudis minuni tükiti. Täheldasin bändi kui terviku ja nende heli ja loomingu terviklikku arengut ja kiitsin heaks, aga südamesse jäi siiski esimese šoki andnud DYBTB, kuigi uuel albumil oli hitte rohkem ja lugude üldine tase arenenum.

Dear Science. Ahastamapanevalt head lood. Külgekasvajad. Panete tähele, kuidas ma pole ikka veel sõnagi kontserdist kirjutanud? Hea kontsert oli, aga midagi jäi elamusest puudu. Võib ka minus asi olla – mulle ei meeldi teatud suuruses kontserdid. Seal, kus tara on publiku ja esinejate vahel – jube raske on lavalolijal seda tõeliselt ületada, ja ei piisa vaid füüsilisest võimlemisest, vaimset ühendust on vaja. Oleks arvanud, et TVOTR saavutab selle mängleva kergusega, aga võta näpust!

Igatahes, neisse lugudesse on mu ajukeemia armunud:

Findlay Brown

See kontserdirevüü seekord teises keeles ja teises kohas. Tegin külaliskirjutaja debüüdi Rent a Groupie muusikablogis. Ma  lisaksin siiski ka lingi Findlay Browni temalehele. Mujalt naljalt tema kohta infi ja videosid ja muud ei leia. On selline hästi hoitud saladus teine. Temaga seondub hulk huvitavaid nimesid, kellega ta on kas koostööd teinud või kellega koos tuuritanud – Bernard Butler ja Duffy näiteks. Ja kuigi esimesest paugust võrdlesin teda Elvisega, ütleksin nüüd, et muusikamõjuliselt on väga tugevasti Roy Orbisoni kuulda.

Supergrass – London, Shepherds Bush Empire, 10. detsember, 2008

Supergrass on minust seni mööda voolanud. Teadlik olen neist olnud, aga vaid vaevu. Kui nad 90ndate teises pooles tõusuteel olid, olin nende jaoks veidi noor. Aga vananemise kaasnähuna on hakanud veidrad asjad meeldima. Mäletan telekast, et nende Alright mulle alaealisena natuke meeldis, Moving tundus liiga täiskasvanulik ja Richard III’st ei saanud üldse aru. Konkreetne vastumeelsus klahvpillide vastu poppmuusikas ei aidanud just asjale kaasa.

Et kõik ausalt ära rääkida, kuidas ma nende kontserdile sattusin… See lugu on väga ebahuvitav ja proosaline. Vaatasin kontserdikalendrit ja enda märkmikus vabu päevi ja Supergrassi kontsert oli selleks ajavahemikuks ainuke sobiv. Sama seletuskirja kirjutaks ka Black Keysi kontserdivaliku kohta. Nii et põhjapanevaid järeldusi tegema ei kukuks, et hähh, ei ole need kuumad nimed või midagi sarnast. Kuigi mõlemale kontserdile õnnestus nii nädal või kaks varem pilet veel saada, ütleks, et kontserditel paistis esinemiskoht sarikateni väljamüüdud olevat ja kummalegi ei õnnestunud põrandale piletit saada. Nii et vohh!

Valmistasin end õite tsipake ette. Juhtusin sõbralt nende kümneaastaku kogumikku just vahetult enne laenama (enne kontserdi-ideed siis). Kuulasin seda tsipa ja väga paljud lood tulid tuttavad ette. Supergrass tundub selline tausta/raadio bänd olema, saund on hämuselt tuttav ja eriti ei ärgita ega vaimusta.

Aga kontserdiga muutus kõik. Miks? Mul on tekkimas teooria, et on kahte sorti bände, mis endasse haaravad – need, mis teevad seda puhtalt muusika jõul, ja need, millel muusika on üks võluvaid komponente. Kummalisel kombel tähendavad mulle isiklikult rohkem teise tüübi bändid. Mitte kuigi üllataval kombel klassifitseerin Supergrassi teise klassi. Kontserdiga kiirgavad nad veel ka 15ndal tegutsemisaastal tegutsemisrõõmu, krutskeid, kavalust ja head tuju. Tekib kuri aimdus, et nende tüüpide seltskonnas võid kroonilised naerukrambid saada ja miski pole nende jaoks siin ilmas piisavalt tõsine. Ja sellisele suhtumisele nende muusika liites saab pagana võluva kombinatsiooni. Ja nende muusika pole tegelikult niivõrd pealiskaudne raadio-popp/rokk, kui esialgsel vaatlemisel tundub. Ma ei räägi laulusõnadest, sest kuigi palju kriitikat nad ei kannata. Aga jälgige meloodiaid, tempot, instrumente, tämbreid – sitaks võluv. Või siis rokib nagu staadiumirokipunt või pungionud. Ja seda kõike ennast tõsiselt võtmata, raha järgi lidumata, vooludega kaasa minemata või kellelegi meeldida tahtmata.

No ok, kui mu jutt teid ei veena, minge Supergrassi kontserdile. Unustate kõik muu ja usute, et olete maailma parimal kontserdil üldse. Eufooria ja heatuju laksu saab matsaki kätte.

Läbi talviselt karge Londoni kolmapäeva õhtul kontserdile minnes ei teadnud ma, mis mind ees ootab. Esiteks oli üllatuseks Shepherds Bush, mis tundus pimedas ja jõululaada säras täitsa klants kant olevat. Shephers Bush Empire (kontserdihoone) asus otse pargi ääres ja oli metroopeatusest minnes lihtne leida. Hoone ise mõnusa suurusega ja atmosfääri-arhitektuuriga ajalooline „kultuurimaja“, mis kultuuri, muusikat ja muud rohkem kui sajandi jagu näinud. Kui seitsmepaiku, pea peale uste avamist kohale jõudsin, meenutas SBE mahajäetud lossi või koolimaja, kus tunnid juba lõppenud. Kuigi lossides ja koolimajades ei kohta just sageli õllelette, ega ole nad tossumasina tulemist lämmatatud. Punane plüüs, trepid, kaared, alkoovides büstid ja publik – üllatavalt keskealine.

Peale paari soojendusbändi ja juppi jõulufilmist “It’s a wonderful life” saabus lavale Supergrass. Alustas põmaki “Diamond Hoo Ha Man’iga” ja jätkas aiva tõusvas joones. Jõulude märkimiseks olid neil tuledesäras kuused laval. Miks mitte?

Rõdul, kus asusin, hakkasin muret tundma arhitektide oskuste pärast, sest va paganamase rõdu ja terve hoone rappus ja vabises mis jube. Eriti järgmiste lugude peale: Mary, Richard III, Moving, Sun Hits the Sky, Pumping on your Stereo, Caught by the Fuzz.
Ja lõpetuseks ka päris jõululaul:

Once In Royal David’s City / Caught by the Fuzz

Täielik setlist.

kontsert BBC pleieris

Kõige viimasem “külastatud” kontsert toimus mu voodis ja lõppes mõni minut tagasi. Häbi…ikka vastavalt rikutuse tasemele! Ei noh! Vaatasin BBC iPlayerist 28 novembril eetris olnud saadet “The Clash Live: Revolution Rock”. Donn Lettsi juhatatud antoloogia – 60 minuti jagu Clashi kontsertesitusi läbi kogu nende karjääri. Paar selgitavat lauset Zane Lowe poolt pealtloetuna iga loo vahel. Aga põhimõtteliselt on see nii lähedal Clashi kontserdil olemisele, kui mina eales saan. Ilmselgelt. Kuna Clashi pole ju enam.

Kujutan ette, et nende kontserdid olid vägevad. Kui nad isegi arvutiekraanilt maha tahavad hüpata. Jube animeeritud/elektritseeritud tüübid. Ei tulegi ükski kaasaegne bänd kohe ette, kes laval füüsiliselt nii särtsu täis oleks.

Seda põhimõtteliselt väidakski, et ma usun, et nad olid väga hea live bänd. Ja ma leidsin enda jaoks paar uut Clashi lugu. Võiks võib-olla nende albumid kunagi soetada. Kunagi. Kui maise vara kogumine veidi loogilisem tundub.

Väljaspool ühendkuningriike asujaile ütleks veel – näänäänäänänää!! Sest teie BBC iPlayerit vaadata ei saa! Hm, aga miks nad seda raha eest ei võimalda, ma päris ei mõista.

The Kills Astorias

Ilmselt seni mu kõige pikemalt oodatud kontsert.

Olen nende esinemisgraafikul ja piletitel juba üle aasta silma peal hoidnud. Ja siis Londonis resideerudes läks nende esinemise ja piletitega klappimine väga lihtsalt. Aga Astoria oli välja müüdud küll. Ja välja müüdud Astoria tähendab silgud-pütis kogemust. Jõudsin küll varsti peale uste avamist kohale aga vaatasin, et ei hakka parem ette enam pressima. Leidsin kõrge koha, kust lavaga hea visuaal ja kannatasin ära kaks soojendusbändi, mida ma enam elu sees näha ei taha. Selle pärast neid ei maini kaa

Mõtlesin, et vaatan, mis kell peaesineja alustab, aga selleks hetkeks oli telefoni taskust välja koukimine liiga suur ettevõtmine ja otsustasin, et umbes üheksa-kümme siis. Ma ei mäleta enam, mida nad mängisid. Kõiki, välja arvatud ühte lugu teadsin ja nad valisid need lood, mida ka mina tugevamateks peaksin. Naljakal kombel olen viimasel ajal kõigil kontsertidel oma lemmiklugusid kuulnud. Killsidelt tahtsin kuulda Kissy Kissy’t:

Aga täieliku üllatusena esitasid nad……………….Velvet Undergroundi. Väga julge lüke. Kui paljud bändid julgevad seda teha?

The Kills on selline, nagu üks bänd olema peaks. The Killsi esinemine on selline, nagu üks esinemine olema peaks. Ja võibla sellepärast, et nad annavad just seda, mida tahad, ei saa nendega rahule jääda. Aga nad on täiuslik popp-bluusibänd. Võibla ainus, võibla esimene, aga kohe kindlasti parim.